VÕTMED MÜLLERI JUURDE

Tarmo Teder

 

 

Aleksander Müller: „Jumal, kes oli näinud koeri”.

„Ji”, Pärnu, 2011. 143 lk.

Eestis on väga vähe neid autoreid, kes suudavad end ise korralikult toimetada. Võiks koguni nõuda, et ülepea ei tohikski neid olla, et iga kirjanik vajab tingimata toimetaja arukast ajust ja suuremeelsest südamest juhitud kätt. Et kui Jumal ise miski tükiga kirjastusse suvatseks ilmuda, ei pääseks temagi mööda toimetajast.

Meie nõudlikumale lugemisturule tuli aga hoopis kirjastuses „Jumalikud ilmutused” kaante vahele haaratud ja korralikult toimetatud, et mitte öelda pakendatud Aleksander Mülleri sõnaloome. Imeliku lühiproosakogumiku „Jumal, kes oli näinud koeri” esikaane värviliselt fotolt vaatab vastu musta pearäti ja nahktunkedega autor, temast lahutamatud prillid ees ja liitrine viinapudel käes. Ei moluta see mees kusagil plangu ääres põõsa jahedas vilus, vaid istub tsiklimeeste kultusliku Harley Davidsoni sadulas. Nõnda ka tagakaanel tagantvaates ning sama motiivi on mustvalgesse rastrisse hajutatuna kasutatud mitut puhku veel sisemistel lehtedel, üleminekuks omaette palade nagu väikeste tsüklikeste vahel. Sisukorrast võib lugeda, et neid peatükitatud osiseid on kokku 21, ning kohe meenub, et kunagi avaldas Aleksander Müller ühes almanahhis luuletsükli pealkirjaga „Atškoo Tiinale”. Hästi ei mäleta, et Mülleri Sass oleks eriline rattataltsutaja olnud, ent seisva tsikli otsa passib ta vanuigi küll, on ta sinna roninud siis omapäi või raamatu talituse juhatusel, kuidas tahes. Lk. 17 tunnistab autor: „Ehkki ma pole veel jõudnud tõetundmuseni, ei kahetse ma ka midagi, ehkki olen praegu veidi üle kuuekümne vana tarikas. Peaaegu pime, tasakaaluhäiretega ja jäsemed tõrguvad teinekord aju käsklusi vastu võtmast. Mõnikord ajab vihale, aga siis mõtled, et siin ilmas tuleb ju kõige eest maksta.” Tõepoolest, ka Vaino Vahing on öelnud umbes kümme aastat tagasi, et tead — oma loomingu eest pead sa maksma oma tervise, kannatuse ja eluga.

Jah, raamatu „Jumal, kes oli näinud koeri” palendust vaadates tuleb tunne, et üks rokipeer on „Kormoranide” mängufilmist meie kirjandusse astunud. Tegelikult pole Mülleri Sass kaugeltki mingi piiratud väljundiga rokkar, kes üritab ühe käega kitarri tinnida ja teisega vahelduseks midagi kirjutada. Sel puhul meenub, et Mülleri vastuvõtmine Kirjanike Liitu tekitas 2007. aasta veebruaris väikese tormi veeklaasis: EKL-i tollase juhatuse hääled jagunesid peaaegu pooleks, keegi jäi targu erapooletuks ja Sass sai napilt sisse. Niisiis johtub siit üks oluline küsimus Mülleri suuremasse pilti paigutumise asjus: kui tõsiseltvõetav ta kirjanikuna üldse on? On ta „kah kirjanik”, poole sulega pullivend, või ikkagi täisvereline isepäine ja erilaadne nišimees? Vahemärkusena olgu kohe öeldud, et siin vaadeldav „Jumal, kes oli näinud koeri” on Aleksander Mülleri neljas kaantevahe, varem on ilmunud luulekogu „Vilus on jahe” (2001), luule ja lühiproosa paunik „Mülleri jutlused. Karupunne ja poeese” (2006) ning lühiproosakogumik „Sokk bordellis ja teisi karupunne” (2008). Aga ka neli-viis heli- ja lauluplaati. Ansamblites noor Mülleri Sass 1960.—1970. aastatel alustaski, sealhulgas legendaarses Suugis, jätkates sooloartistina, sai kooripoisina leivale „Vanemuise” teatrisse, tegi sutsakaid ka draamalaudadel ja filmides, avaldas luuletusi omakirjastuste almanahhides, sai kuulsaks Tartu bluusikõrinal. Niisiis on mees tegutsenud mitme muusa väljal.

Nüüd on aga viimane aeg lõpetada ümber pudrupoti käimine, asuda sisu kallale ja vaadata, millest Müller oma neljandas raamatus kirjutab. Seejuures on vaja silmas pidada tsitaati (lk. 17), et „olen praegu veidi üle kuuekümne vana”. Siit võib täiesti loogiliselt tuletada, et „Jumal, kes oli näinud koeri” on kirjutatud pärast „Sokk bordellis” ilmumist (2008) ja lõpetatud umbkaudu 2010. aasta kevadel. (Käsikiri seisis kirjastuses „Umara”, aga selle juht Arvo Pesti lahkus siitilmast septembris 2010 ja „Jumal, kes…” ilmus aasta hiljem (:)kivisildniku seadistatud „Ji” trükipressi alt.)

Väga üldiselt võib ju märkida, et „Jumal, kes oli näinud koeri” sisaldab vabavärsilisi luulesutsakaid, proosaluule maiguga miniatuure ja etüüde, absurdiandmist ning killurebimist.

Aleksander Mülleri loomes on nähtud sarnasusi Daniil Harmsi meetodiga. „Jumal, kes oli näinud koeri” asjus kirjutab Jan Kaus 2012. aasta „Loomingus” nr. 3, lk. 405: „Siin liidetakse kokku mälestuslikkus, fantaasialend, sõnamõnu, esseistlikud võtted ja esitatakse seda kõike Daniil Harmsi vaimus, nii et küsimus, kui palju on neis jutukestes tõde ja kui palju väljamõeldist, kas Mülleri isa oli ikka mees ristleja „Aurora” legendaarsete kahuripaukude taga, muutub ebaoluliseks. Esile tõuseb palade sürreaalne, hüplev, vabalt seostav jutumõnu, mida esitatakse ragiseva ja mahlakalt lõhnava huumoriga.”

Kausi väidetuga tuleb nõustuda, on esitust Harmsi vaimus, aga Harmsi tihti vägivaldse ainega pikitud palad on Mülleri pehmelt heitlikust joonest kindlama käega ekspluateeritud, vormiteadlikumalt komponeeritud. Mülleri viimase raamatu esikaanel tiitli all on märge „memuaarid” ja niisama ainult pullipanemisena ei maksa seda võtta, sest Mülleri miniatuurid on sageli omaelulugu jutustavad fragmendid. Kuid Mülleril pole üldse võhma. Rääkimata romaani või novelligi „täisjooksmisest”, ei suuda ta oma palades tihtipeale korralikult sadat meetritki lõpuni joosta, vaid hüppab, pigem köögerdab nagu jänes ühe põõsa alt teise alla. Aga seda on huvitav lugeda, sest pöörded on ootamatud, naljakalt rabavad. Vähem oluliseks vajub teksti siht, ja mingigi kompositsioon, mis ju nagu tundukse vahetevahel palades olevat, võis paika loksuda iseenesest, sest Mülleri kirjutamises on tunda improvisatsiooni. Harms hoiab sulepead raudses haardes ja raiub oma jutukangasse lugejat ehmatama mõeldud räigusi, samas kui tuulest aetud meelel Mülleri kirjapulk jõnksleb lugejat õrritades nagu tuulelipp. Harms on masinlikult oinalik, Müller määgivalt lambalik.

Aleksander Mülleri loomingu puhul peab silmas pidama, et autor on selgelt artistliku hoiakuga nii oma elus kui kunstis, ning selle epateerimise ja stiliseerimise taga võib aimata loova hinge soovi olla iga hinna eest teistest erinev — kas või kentsakalt ja vahel narri moodi. Punnitada ja konventsionaalset mõõdutunnet hoida Müller ei viitsi. Pole raske aimata, et ta kirjutab oma sõnamõnuga justkui pahandust teinud ja sellest heameelt tundev patsaan, tungipõhise lustiga. Müller ütleb ise ka: „Tegelikult polegi siia järele juttu enam tarvis. Ongi mu jutud lühikesed. Aga ei suuda lõbust loobuda. Terve öö ei saanud magada. See lugu piinas.” (Lk. 41.) Kindlasti on temas oma maitsekompass, mis keerutab esteetiliste tõekspidamiste heitlikku osutit. Kui Müller on oma loomingulises köögis suutnud ka heakodanliku lugeja jaoks keeta portsukese täiesti söödavat suppi, siis ilmtingimata viskab ta viimaks taldrikusse peotäie pipart ja knopkasid või suisa rögastab mõnuga taldrikusse.

Raamat algab paari luuletusega ja tunnistusega, et selle pealkiri on parafraas Dino Buzzati jutustuse „Koer, kes oli näinud Jumalat” pealkirjast. Kahjuks ei selgu ka miniatuurist „Jumal, kes oli näinud koeri” (lk. 130—131), miks see pealkiri on valitud, vahest aimub ainult pala tegevuskeskkonna mingi sarnasus Buzzati proosa aegruumi atmosfääriga. Peab ka märkima, et Müllerit inspireerinud Buzzati novell on mahukam kui parafraseerija terve raamat ning selgeks saab hoopis see, et Buzzati ja Mülleri vahel polegi mingit seost. Jääb vaid kahtlus, et Müller on lihtsalt pulli pärast Buzzati pika novelli pealkirja pea peale pööranud, ja kinnistub aimdus, et Müllerile on sümpaatne pigem koer kui Jumal.

Selles pole midagi eriskummalist. Tähelepanelikult koeri vaatlevate inimeste hulgas on levinud arvamus, et koer nagu tahakski inimeseks saada, tema kaudu jumalale lähemale pürgida. Kuid see on pelk arvamus, inimese edevusest tulenev enese arengutahte projitseerimine endast justkui madalamale olendile. Tegelikult pole mingeid teaduslikke tõendeid, et inimene oleks jumalale lähemal kui koer. Viimasel ajal on levinud hoopis hämuteaduslikud väited, et koer tunnetab inimest palju rohkem ja mitmekesisemalt, kui viimane endale ette suudab kujutada. Seega võib koeral olla ka palju kuumem otseliin jumala juurde kui inimesel ning hoopis inimene peaks püüdlema jumala poole koera kaudu. Uhkus ja eelarvamus on ummistanud inimese paljud tunnetuskanalid, ta on lootusetult loodusest võõrandunud. Inimesest rikutud koeral on need kanalid veel poolenisti lahti ja ta tunnetab ürgaja jumalat kas või läbi udu. On küllaltki loogiline, et jumal püüab inimesele läheneda koera kaudu või kujul ja Müller võiks täiesti vabalt oma järgmise jutukogu pealkirjaks panna „Jumal, kes tahtis saada koeraks”.

Lk. 23 sedastab autor: „Igal asjal peab olema oma iva. Aga kui iva on selline, mis ei idane ega mädane, on juba tegemist ülima andetusega.” Ei tea, kas just ülima andetusega, aga andepuudusega, toppamisega, takkujooksmisega, sumpamisega küll. Paraku peab seda mõnikord ka Mülleri enda puhul täheldama, sest vahel kostab ta tekstist õõnsast kõminat, sisutühja müra. Idaneks nagu veidi, aga puhkemine jääb ühepäeviku sähvatuseks öös (lk. 34, 56, 76, 84, 100). Teisal on ta Harmsist oma mõttega elegantsem, kui kirjutab halastamatult lihtromantikule näkku lüües: „Kuskilt otsast tuleb armastus. Kas on see omamiskihk, ilutahe, lembus? Nojah. Ei täpselt tea! Neid omamisinstinkte võiks ju veelgi leida. Arvan siiski, et armastus on vabatahtlik tahtmine ori olla. Ja vastuarmastus on see, kui iseendas aktsepteeritakse väidet: „Oh suur jumal, ma olen ju orja teenija!”” (Lk. 30.)

Vägivalla-ainelises palas „Doktor Hollimar Veidriku elu ja tobe surm” on kenasti linnulennult kirja pandud lööva puändiga absurd, aga lõppu ikkagi jäetud seletav liigliha, mis ajab kogu puhta vormi raisku. Mülleri palad on liiga lühikesed, et lubada endale astendatud puänti. Palja improvisatsiooniga seda sappa ei keevita, oleks vaja rohkem ajusid liigutada.

Poliitika ja ühiskonna asjus on autor eufemistlik, uduajavalt kaudkujundlik või trafaretne, vilistab läbi lillede kulunud viisil. Huvitavam on memuaarne ollus, mille omaelulooline autentsus pole üldse tähtis, nagu arvab ka Jan Kaus.

Fekalismi esteetikat ega ekskrementide vaimsustamist kogus „Jumal, kes oli näinud koeri” ei ole, veidike on aetud Jumala/jumala asja, aga seda subjekti/objekti pole eraldi teemana sule alla lahkamiseks tiritud. Raamatu üldine fragmentaarsus on vaheldumisi häiriv ja paeluv, ja ju see peab siis nii olema. Karmim kriitik võiks öelda, et raamatuke on vormilt hõre, aga sisult see-eest mitte kuigi lahja: jätkusuutlikult mõru keedus, kus rammusad rupskitükid sees. Igatahes künatäis vängemat väetist meie kirjanduspõllule. Ja mis sellest kõik edasi võrsub — ega seda tea vist Jumalgi.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood