Jutte sellest ainsast maailmast

Indrek Ojam

 

 

Madis Kõiv: „Uudisjutte tegelikust ja võimalikest maailmadest; nägemused ja uned”.

„Loomingu Raamatukogu” 2013, nr. 1—3. 184 lk.

 

Madis Kõiv on ammu nihkunud autorite kilda, kelle loomingut saadab juba ilmumisel teatud aprioorne kvaliteedigarantii, jättes tema teoste meeldivuse pigem isikliku temperamendi ja ehk ka kirjandusse suhtumise emotsionaalse sättumuse valda — kellele meeldib kuumem, kellele analüüsivam, kui veidi üldsõnalist vastandust kasutada. „Uudisjutud” koondavad mitte küll kõik, aga tugeva paremiku autori viimasel kahel ja poolel aastakümnel perioodikas ilmunud lühemast proosast. Mis kõige rõõmustavam, kaante vahele on jõudnud ka täiesti uusi, seni avaldamata tekste. Nende hulgas leidub väljavõtteid autobiograafilisest romaanist „Keemiline pulm” (2002), mida trükiti teatavasti nii väikses tiraažis, et seda teost avalikkuse jaoks praktiliselt ei eksisteeri.

Uus raamat on Kõivu enda koostatud ja liigendub järgnevalt: A-ga tähistatud autobiograafilised jutud ja katked pikematest tekstidest pärinevad eksisteerivast maailmast; teises osas on lood võimalikest maailmadest ning kolmandas nägemused ja uned. Kõivu puhul on kogenumale lugejale juba teada, et lugemisel muutuvad piirid ka sellise jaotuse puhul siiski häguseks ja tegelik tekstiloome impulss lähtub ikka ühest ja samast allikast, kus meeleline ja ratsionaalne alge paiknevad teineteisest eristamatult väikesel kvant-distantsil.

Üks raamatu tipphetki saabub kohe alguses: esimene, seni avaldamata novell „Järv”. Kahe sündmuste liiniga tekstis jutustatakse — vahepeal autori ema suu läbi — Tartumaal, Meeri mõisa lähedal metsas, vana maja juures juhtunud kummalisest loost. Teine, ajaliselt lähedane liin viib kuuekümnendate kultuurielu keskele, kus humanist A. K. sünnipäeval hargnevad intriigid ja lausutud sõnade taga peitub „salajane ähvardus ja hirm” (lk. 24). Sünnipäeva-liini tegelased on märgitud initsiaalidega ja informeeritud lugejal pole raske näha nende taga tuntud loomeinimesi. Need stseenid võiksid ühtlasi hajutada naiivse müüdi, nagu oleks nõukogudeaegses kultuurielus olnudki ainult üks rindejoon, mis eristas paha parteiideoloogiat ja sellest puutumata süütuid inimesi. „Järves” kirjeldatud olukord on lõputult keerulisem ja ebameeldivam, süü laotub ühtlaselt ja lõpuks justkui ei pääsegi keegi. Tegemist on kogumiku ühe vormiliselt täiuslikuma ehk novellilikuma jutuga. Esimese tsükli lugude (eriti „Emmi matused”, „Pilt”, „Kadunud Kõtu”) puhul on kohati oht, et need jäävad lugejale kaugeks, kuna autor kirjutab oma vahetul viisil eelkõige ainult talle isiklikult tuttavatest inimestest. Enamasti korvab seda süvenemise täpsus ja intensiivsus, mis lihtsa eluloo-fragmendi kõrgkirjanduse keeleruumi tõstab: „Ago, lõug ees, pits sigaretiga risti ninast mööda, puhus suunurkadest suitsu mööda pitsi ja sigaretti üles, kiskus põsed kokku, suunas pilgu üle nina sigareti hõõguvale täpile, see kõik (välja arvatud viimane, mis oli Ago enda leiutis) geneetiliselt ette antud, sünniga määratud, just nii puhus suitsu Alli, lõug peaaegu puudutamas ninaotsa, niisama oleks puhunud Ferdinand, jõudnuks ta sinnamaani.” (Lk. 36.) Selline on Kõivu proosa inimlik näoilme, mis üldises retseptsioonis kipub teenimatult tagaplaanile jääma. Sest nagu „Studia Memoriae” lugude kaudu, saame ka „Uudisjuttude” esimesest osast elava pildi ühe pere ja selle lähikonna inimeste elust traumeerival XX sajandil. „Kõik nad — onunaised — elavad kõrge vanaduseni, sest nende mehed, närvilised, tundlikud ja süüst koormatud, lahkuvad vara ja ei sega neid enam.” (Lk. 34.) Liiga vara surnud mehed ja pikaealised, kõike taluma õppinud naised on teadagi rahvusliku lähiajaloo läbilõike levinumaid profiile. Viletsus ja uhkus, vaprus ja väärikus on olemas ka Kõivu proosamaailmas, hoolimata selgelt väljendatud psühholoogilise paatose puudumisest. Küsimused, millega vastamisi seatakse, pole muidugi helget laadi: „Kas keegi on jõudnud enne surma koju?” (Lk. 44.) Raamatu esimene osa tegelebki, nagu ka „Studia memoriae”, enamasti mälu ja süütunde küsimustega.

Kui üritada kuidagi olemuslikult iseloomustada kogumiku teist osa ehk lugusid võimalikest maailmadest, võiks seda teha Kõivule igiomase kohamõiste kaudu. Alates tekstist „Kauge Kuopio ja Kallavesi” viiakse lugeja kohtadesse, mida n.-ö. kaardilt ei leia, kuid mis kuuluvad samavõrra tõelistena nagu näiteks Lõuna-Eesti reaalid kirjutaja maailma. Need omamoodi transtsendentaalse staatusega paigad võivad olla seotud surma („Kuopio”), une („Õun”) või konkreetse mälestusega („Film”). Nende ülesanne on elu varjatult struktureerida ja ilmuda aeg-ajalt lubaduste või aimetena pinnale ehk kirjutatavasse teksti. Impulsiks on seejuures ikka meeleline mälestuspilt ja väljendusvormiks kõivulik-sünesteetiline valgust ja heli ühendav poeetika. Teistkordselt ilmub võimalike maailmade tsüklis vastuoluline tekst „Õun”[1]. Ühelt poolt on see otsekui eesti kontseptuaalse novelli varajane klassika, teisalt arutlusevormis mõtte- ja tajueksperiment. Paraku tekib lugejal ka küsimus, kui palju just oleks tekst kaotanud, esitatuna mõnevõrra ökonoomsemal kujul. Peamiselt olnuks võimalik lühendada selgitavat sissejuhatust, mis praegu on lausa kolm lehekülge pikk ja kuulub autori meelest loo juurde justkui paratamatult. Siin on peale probleemieritluse põhjalikkuse tunda ehk ka liigset umbusaldust lugeja suhtes. Jäägu siis lugejale omapärane kodune ülesanne: kirjutada „Õuna” põhiosa ümber ilma selgitusteta ja võrrelda sellest saadavat muljet Kõivu pikema variandiga.

Teose kolmas, unenäopõhine osa on poeetika mõttes eelnevaga väga sarnane. Mitmed motiivid on „Studia”-sarja ja autori teisi romaane lugenute jaoks juba tuttavad: kollane õhtuvalgus, trepikoda romaanist „Aken”, munakivitee ja välkvalgusena saabuvad äratundmishetked. Unenägudel põhinevate lühemate tekstide seas saab erilise kaalu „Vikat”. See lugu viitab oma ülesehitusega veel ühele olulisele Kõivu loomingu teemale: inimese saatuse erakordsus maailmas, paratamatuse ja vabaduse küsimus. Pealtnäha realistlikult jutustatud lugu omandabki märkamatult kreeka tragöödia olulised jooned. Külla saabub keegi mõistatuslike nähtuste ekspert, keda kohe „lävel” hoiatavad salapärased hääled edasiminemise eest: tee on ohtlik ja läheduses on hiljaaegu vikatiga tapetud üks mees. Enesekindel ekspert aga jätkab oma teed. Ta satub talu juurde, kus kaotab peagi nii aja- kui ruumitaju. Ta saab kõigilt küsitletavailt inimestelt sõnatuid või põiklevaid vastuseid ja tema tee lõpeb kõige kurvemal mõeldaval viisil. Püüd vastata sfinksi võimatule küsimusele, müüdi ja aja tunnetamise seosed on Kõivu loomingus ikka olulisel kohal olnud, ilukirjanduslikest tekstidest on kõige ühesemalt nende ideede kreeka allikaid tunda jutustuses „Attika apooria, Elea tragöödia” (2000). Neid pühendunud huvilisi, kelle mõistmisjanu ilukirjandus üksi ei jõua kustutada, ootaksid ilmselt heuristilised lisanaudingud, kui „Luhta-minekust” juurde lugeda ka Kõivu ajateemalisi teaduslikke kirjutisi. Tavalise ilukirjandusesõbra jaoks piisab „Vikatist” endast. Unenäotsükli ülejäänud lood liiguvad juba eemale laiapõhjalisest müüdiainelisest süžeest ning lähemale autori ainulise maailmataju episoodilisemale kujutamisele.

„Uudisjutud” esindavad niisiis autorit sellisena, nagu ta eesti kirjanduses ikka on olnud, lisades mõne juhtmotiivi kontsentreeritud kirjelduse ja juttude tinglikuvõitu kolmikjaotuse autobiograafilisteks, võimalikest maailmadest pärinevateks ja nägemusteks-unedeks. „Uudisjuttude” puhul on peamine probleem, et umbes pooled neist paladest võivad vähem kursis lugejale jääda liiga suletuks. Autor kirjutab üha nii, nagu poleks selle väljaspool sõnu eksisteeriva maailma kohta enam vaja midagi juurde seletada. Ja teeb seda väsimatu põhjalikkusega nagu ikka. Hõlmavaks naudinguks oleks aga vaja juba tuttav olla kirjaniku isikliku, lõhnava ja värvilise maailmaga sellisena, nagu ta on tähenduslik autorile enesele. Hüva on, et üle lugedes ja pisut järele mõeldes võib maailmu ka ainult üks saada, ja see ainus jõuab piisavalt lähedale kõigile eesti keele tundjaile. Tänu sellele püsib üha avatuna ka Kõivu teoste elav ja mitmekesine vastuvõtt.



[1]  Üks põhjalikumaid uurimusi selle mitmetähendusliku loo kohta on ilmselt Aare Pilve „Madis Kõivu „Õun”. Jooni ühest (vale)arusaamisest”. „Vikerkaar” 1997, nr. 9.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood