Jankauslikku programmi otsides

Jürgen Rooste

Jan Kaus: „Vasaraheitja”.

„Ji”, 2013. 96 lk.

Kõigi paranoiliste lugejate rõõmuks võtsin arvustada Jan Kausi uut raamatut — et oleks ikka kindel ja teada, et me otse ja avalikult üksteist kallistame ja karvustame.

Alustan pidurdamatu kiidukõnega. Kaus, va linnalemb, romaanikirjanik ja tunnustamata, aga suurepärane luuletaja, on (:)kivisildniku kirjastuse karvase käpa alt lasknud me ette tekstikogu „Vasaraheitja”, mis esitab korraga mitu väikest väljakutset. Muide, et (:)kivisildnik on kirjastajaks valitud, on märgiline, on oluline: Kaus lubab endale mingit vabadust, punk-olemist, mida ta ehk teiste kirjastajate juures ei teeks.

Esiteks, meeldetuletuseks: Kaus on küll vahest enim hinnatud romaanikirjanikuna, ja on säärasena üha tugevam ja põnevam. Ta ehk kirjutab taltunumalt-mediteerivamalt, mitte menuki-laadis, aga räägib olulisi lugusid ja on oma stiiliehitamisega jõudnud sinna, et seda on ka tõesti mõnus lugeda. S. t. ma loodan, et ta romaanid jõuavad laiema lugejaskonnani, juba lähiajal.

Aga luuletajana on Kaus samuti märgiline: ta on väga hea aforist, tema lühikesed humoorikad luuletused Õigema Valema kunagises ühiskogus on uuema kirjanduse parimad näited ses žanris. Samuti on ta laastu või proosapoeemi meister: „Miniatuurid” on tegelikult Kausi tugevaim raamat, otsast lõpuni töötav, täpne ja poeetiline. Kuigi vahepääl on häid humoreske, on see siiski ka täiesti tõsine raamat. Üks neist kümmekonnast, mida ma koolides esinemas käies uuemast eesti kirjandusloost sageli meenutan.

Lisaks ta kunagine luulekogu „Aeg on vaha”, mis on tegelikult aja edenedes üha paremini tööle hakanud. Kui see ilmus, tundus, et sääl on veidi säärast moodsa luule pila („jan the one man band kaus”), tögamisi, noppeid siit-säält, tervikut pole, kuid tagantjärele uuesti üle lugedes on sääl lisaks üksikutele imelistele tekstidele („Mattias ja öö”) veel mingi eriline tunnetus, mida ma tollal ei näinud. Ehk on ta mu pääs selliseks settinud — nüüd tundub see hää, aga täiesti mahamagatud luuleraamatuna.

Mis asi aga on „Vasaraheitja”? Ilmselgelt on see luulekogu, sest viimased aastad olen ma pidanud seisma säärase uuema aja lohaka vabavärsi kaitsel, see on ajastumärgina vajalik ja oluline luulelaad, kuigi leian koos teiste kriitikutega, et kindlasti jälle voogudesse kaduv — juba on märgata teisenemisi voolu enese sees (erilist täpsust-teadlikkust, nagu Grigorjeval), aga ka teatavat suundumust tagasi vorminüansside ja riimidegi poole.

Samas ikkagi: suur jagu Kausi uuest raamatust pole siiski väga kindlail jalgadel seisev vabavärss, värsipiir ei ole alati kõnerõhuline või teksti toetav, vaid kuidagi… arbitraarne. Vist nii. Näiteks sporditeemalised naljamonoloogid on suurepärased huumori­palad, lavahuumor, ja kindlasti on tänases luules juba oluline osa stand-up-comedy elementidel, aga ma rõhutaks, et eelkõige on see siin huumor. Nende tekstide sattumine raamatu keskossa isegi mõnevõrra lõhub tervikut, kuigi mulle muidugi meeldivad lõõgastavad naljatükid, seda küll. Kausi huumor pole mage, see on täitsa… naerdav. Nitševookas, ütleks ta ehk ise. Aga ma pole kindel, kuidas see haakub tolle raamatu olulisimate tekstidega.

Siit ka mu suurim probleem. Ma ei saa aru, mis kuramuse „Vasaraheitja”? Jajah, raamatus on tekst ja pildid, mis seda mõtet toetavad, aga luuletuse-humoreski vasaraheitja ei suuda pääle heidet röökimist lõpetada. Röögib ja röögib kogu aeg. Kaus, vastupidi, räägib oma loomulikus olekus, oma loomuliku tekstihäälega, pigem vaikselt-mõtisklevalt.

Nii talitab ta näiteks raamatu esimeses tekstis, mis haarab korraga aega-ruumi, linnaruumi, ajalugu, fotograafia metafüüsikat. See on Kaus ise, tema romaanidest tuttav kõnelejahääl, toosama linnalemb. Kes raamatu lõpuosas uuesti välja tuleb — imelise armastuskirjaga Helsingile. See armastuskiri linnale on mu jaoks ka olulisim tekst, säärane, mis jääb meelde, mis jääb mind kandma-uinutama, ka väikse kadedusvoona kripeldama, miks ma ise midagi säärast, nii ilmselget, aga poeetiliselt omanäolist pole loonud.

Kausi puhul võiks ju kasutada Igor Kotjuhi vermitud sõna — esseem, poeemi ja essee ristsugutis. See žanr on kohati Kausilegi hingelähedane, eriti vahest filosoofilises arutluses „Mine võta kinni”, kus ta puudutab teadusliku ja religioosse mõtlemise suhet, tegelikult väga tõsist ja suurt teemat, millest ta suudab siin rääkida inimlikult, lihtsalt… peaaegu charlesbukowski­likult, küll ilma erilise rüveduse-naturalismita, kuid mingi lihtsa asjaga vaimse suuruse saavutamine, enesetajumine tohutus ilmaruumis on siin sarnane. „Esseem süsinikupõhisest elust” oleks võinud sama hästi pealkiri olla.

Muide, Kausil on siiski ka võitlev manifest, ja see pole spordivastasus, nagu ilmselgelt joonistub välja leplikust siseheitlusest „Poiss ja jalka”, kus mina-kõneleja vaeb eneses kultuurihuvide ja oma poja jalkafanatismi kokkupõrget… Ka spordipila­lugusid ei pea ju võtma kirjaniku keha­kultuurivimmana, kuigi profi­spordigroteski tabab ta siin hästi.
See võitlev programm on ehk hoopiski peidetud tekstidesse „*elukapten kutsub teenindaja”, „*üks tõeliselt tark mees” ja ka „*see juhtus eile bussis” (sääl vähem, selles veedab mina-kõneleja endaga väikse emateresahetke): halastamatut sarkasmi- ja mürgirelva pruugib autor ülbuse, ükskõiksuse, teiste madaldamise vastu — milline tõeline tarkus saab sisaldada ülbust, milline elukogemus annab õiguse teha „elukaptenit” (kelle rinnal paljastub lõpuks madrusesärk)? Need on säärased vabavärsis torkamised-ilkumised, mitte raamatu tugevaimad tekstid, aga olulised, et mõista jankauslikku programmi.

Suures plaanis on tunne, et „Vasaraheitja” ei püsi koos, on ebaühtlane, ja kompositsioon ei õigusta ennast, kuigi see ei vähenda lugemisrõõmu, mida suurem jagu tekste pakub, ainult et ehk ei peaks neid ilmtingimata lugema sellises jadas… Tõsi küll, ma otsin sageli olulist tera raamatu lõpust, ja Kausil on see viimaste tekstidega väga selgelt välja joonistet. Tegudele-olemisele-armastamisele kihutav, sest mis armastus see sõnus ikka on, eks, see tuleb teha teoks nüüd ja kohe.

Nii et nüüd, kus ma siin sellest räägin, on mu esimene ülesanne kohe lõpetada, ja kohe alustada. Kaus on oma töö teinud, kriitik samuti — ta kummis rinnal vilksatab elumadruse särk.