Elo Viidingu redel

Jan Kaus

 

 

Elo Viiding: „Nõelad”.

„Tuum”, 2013. 80 lk.

 

1

Elo Viidingu isikupärane ilukirjanduslik looming on kutsunud aeg-ajalt esile kriitikute nurinat ja manitsusi. Mõni aasta tagasi arvustas Viidingu raamatut „Meie paremas maailmas” Lauri Sommer: „Kirjeldagem veidi Elo Viidingu hoiakut. Lyhidalt öeldes on kõik kas nyri või halb.” Kokkuvõtvalt nimetab Sommer Viidingu loomingut „mugavaks hädatsemiseks”, lisades pedagoogiliselt: „Inimene pole teisteta ja sidemeteta siiski mõeldav ja ta on eksistentsialistlikus raamis jõuetu, endasse ärakaduv ning igav.” Tähelepanuväärne on järgmine Sommeri lõik: „Lootusetus ei lahene mitte selle rohke nentimisega, mille peale paljud luuletajad nii agarad on, vaid edasimõtlemise ja tegutsemisega.”[1]

Selles lõigus teeb Sommer kaks huvitavat käiku. Esiteks paistab ta ootavat autorilt muutumist. Selline eeldus on problemaatiline. Miks siis juba mitte tahta, et Mehis Heinsaar võiks vahelduseks väljuda oma üleloomulikest hõllandustest või Kristiina Ehin vete pealt maapinnale tagasi tulla? Selge, et sellist asja on keeruline nõuda, autoril peab olema õigus liikuda oma rajal. Ometi on Elo Viidingu võitlused tekitanud vajaduse nõuda metamorfoosi „positiivsemas” suunas. Seda survet on tajunud ka Viiding ise, näiteks „Nõeltes” nõelab ta vastu: „Miks olla kriitiline, kui elus on nii palju ilusat, / nii ohtralt vaatamisväärset, / külluslikult kõike, millest rõõmu tunda!” (Lk. 19.)

Emotsionaalselt võib Sommeri esitatud lähtekohta muidugi mõista. Elo Viiding on salvav ja sarkastiline. Sõnasapi keskel ja pinnal võib kergesti hakata ebamugav ja ka tüütu. Ometi on Viidingu puhul võimalik näha puude tagant metsa, märgata pealisülesannet, mis raamatust raamatusse üha selgemalt esile kerkib. Elo Viiding on tegelikult üks meie filosoofilisemaid luuletajaid. Sotsiaalne salvamine, nõelamine, ähvardav või mürgine toon pole sugugi eesmärk omaette, vaid pigem vahend. Mulle tundub, et Viiding kõneleb lugejaga samal moel nagu Wittgenstein oma kuulsa redeli-metafooriga: „Mu laused selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende — nende peale — nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.)”[2] Ning on tähelepanuväärne, et „Nõeltes” on selline liikumine selgelt nähtav.

2

Mis on Elo Viidingu loominguline pealisülesanne, mis on see redel ja kuhu see peaks ulatuma? Nagu öeldud, võivad Viidingu salvavad manamised ühe või teise sotsiaalse nähtuse või grupi, poliitilise mõtteviisi aadressil lugejat kergesti eksiteele viia. Ma ei taha öelda, et Viidingu teema- ja meelsusvalikud pole olulised. Ajapikku võib tähele panna, kuidas Viidingu ühiskondliku sõnumise fookus on siia-sinna nihkunud, aeg-ajalt teravdudes ja siis jälle vaadet laiemaks tõmmates. Näiteks 2005. aastal ilmunud „Selges jäljes” tõusid esile naine-olemise, eelkõige emaduse küsimused, mida „Nõeltes” ainult riivatakse: „Ta usub, et emadus muudab / naised hoolivamaks, / paneb märkama võõraid muresid” (lk. 40). Need read sobiksid seisma „Selge jälje” keskses luuletuses, „Emadepäevas”. „Nõeltes” nihkub esile vastuseis juba pikka aega siinse poliitilise elu keskmes püsinud, liberaalset turumajandust ja rahvuslikkust väärtustavale ning sotsiaalset turvatunnet pisendavale hoiakule: „sest vaesus on meie riigis / kuritegudest suurim…” (lk.44). Vägagi programmiliselt kõlavad järgmised read: „Hästidresseeritud noorus. / Sentimentaalne maitse, / kraad turunduses, tugev / rahvustunne ja töökus” (lk. 46), mille vastu on seatud adekvaatne olukirjeldus: „Ka rahvamaja ei ole enam — see oli miljonivaatega platsil, / süüdati öösi. Praegu platsile / ostjaid pole” (lk. 55).

Nii et kahtlemata lahkab Viiding oma luules üha ja pidevalt ühiskondlikke teemasid. Aga ometi võib näha, kuidas need sisselõiked on vaid sissejuhatuseks veelgi olulisemale küsimusele. See on küsimus ideoloogia(te)st. Viidingut lugedes meenub Slavoj Žižek: „Ideoloogia ei paku meile mitte pelgupaika reaalsuse eest, ta pakub sotsiaalset reaalsust ennast kui pelgupaika mingi reaalse, traumaatilise tuuma eest.”[3] Viiding uuribki oma tekstides „sotsiaalset reaalsust ennast”, kõiki selle ilminguid ja konstruktsioone, lähtudes mõttest, et pelgupaik on ühtlasi koopasein. Žižek: „Lacan määratleb lolli kui inimest, kes usub oma vahetusse identsusesse iseendaga; selline inimene pole suuteline dialektiliselt vahendatud distantsiks iseendaga, justkui kuningas, kes arvab, et ta ongi kuningas, pidades oma kuningaks-olemist enese vahetuks omaduseks ja mitte sümboolseks mandaadiks.”[4] Sellest ka Viidingu ajuti lausa raevukas vajadus seada luubi ja kahtluse alla kõiki ühiskondlikke rolle alates emadusest ja lõpetades haritlane-olemisega; tirida maske naha küljest lahti, „elule vastu karjuda ja kisendada” (vt. proosalaastu „Laul”, lk. 58), näidata, et inimene kuulub maailmavaatele, mitte maailmavaade inimesele ning selle piskuga ei saa rahulduda. Kui Viiding räägib mõtetest, mis „polegi mõtted / vaid triviaalsuste kogum” (lk. 42), siis on selles nii süüdistust kui palvet — soovi kirjutada ennast vabaks, kirjutada ennast teisele poole ideoloogiate triviaalseid sõnastusi, sümboolse reaalsuse piirile, eemale sellest, mida Viiding on nimetanud ühes oma raamatus „kestmiseks”[5], ning samas mõistmine, et tegu on sisyphosliku ülesandega, püüdega hüpata üle oma varju.

Üks lühike arvustus pole paraku koht, kus kaevuda lacanliku psühhoanalüüsi nüanssidesse — kuigi mu meelest annab see hea võimaluse näha Viidingu loomingut millegi palju enama kui sotsiaalkriitilise hüsteeriana, ühiskondlike olude üle hädaldava Jeeriko pasunana.[6] Tegelikult saab Viidingu põhipüüdlust selgitada ka lihtsamalt, väljaspool žižeklikke sõnastusi. Võib-olla püüab Viiding ideoloogiates kahtlemise kaudu öelda, et suhtugem endasse ettevaatlikumalt, olgem valvsad enda suhtes, jälgigem hoolikalt oma vaimu mõõtkavasid: „tühjene ihadest / inimene / suurmehe asemel / kujutle vaglaks end / suru end prakku / kust sa tulid / alandu mõnus / ja valus” (lk. 26). See luuletus tekitas peaaegu automaatselt paralleeli ühe Zbigniew Herberti suurepärase proosalaastuga „Keisri unenägu”. „Pragu!” karjub keiser läbi une ja valvurid arvavad, et keiser näeb unes võidukat piiramist, märgates just pragu müüris. Herbert jätkab: „Aga tegelikult on keiser parajasti sajajalgne, kes sibab mööda põrandat toidupalakeste otsinguil. Äkki näeb enda kohal määratut sandaali, mis on teda kohe-kohe lömastamas. Keiser otsib põrandapragu, millesse pugeda peitu. Põrand on sile ja libe.”[7]

3

Olen püüdnud rääkida Viidingu redelist, aga nagu juba mainitud, pakub „Nõelad” ka võimaluse visata redel kõrvale. Selleks tuleb heita lähem pilk luulekogu viimasesse tsüklisse „Imed”. Lihtsuse mõttes on parem tsiteerida täismahus üht teksti:

Olen imesid uskunud —

midagi suuremat igast päevast.

Olen imedes pettunud.

Lapsena uskusin jõuluimet ja kevade-­                                                            imet

ja suveimet, ja sügisel tundus kõik imeks

end

just nagu ette valmistavat — juba see

ootus oli kui ime.

Ei tulnud imet, millesse uskusin. Kõik

libises mööda, lagunes, roiskus.

Kord lõikava tuule käes mõistsin — tuul

ongi ime.

Kõik tavaline ja lihtne, või mõttetu,

millele trotslikult alistusin, mida

veel keskeaski keeldusin nägemast,

mida ma iial ei ihaldanud —

ainult see oli ime.

(Lk. 71.)

See luuletus toob meelde mitme astrofüüsiku väljendatud materialistliku seisukoha, et meil ei maksa elust ega kosmosest imesid otsida, meie elusolemise fakt ise ongi ime, elusolemise fakt on imeline sündmus. Piisab ühe väikese nüansi muutmisest, ühe nähtamatu osise eemaldamisest ning inimkond lakkab minutite või sekunditega eksisteerimast. „Tuul ongi ime” — Kuul, kus elu pole võimalik, ei puhu ka tuult. Marsil küll puhub, aga seal puudub magnetväli, mistõttu Marsil oleks põhimõtteliselt võimalik vastu pidada ainult sügaval pinna all.

Aga see selleks. Tahaksin siin rõhutada kaht asjaolu. Eeldatavasti ei saa eirata tõsiasja, et tsiteeritud luuletus on loetav teatava „positiivse programmina”, milles Viiding loobub võitlusest ideoloogiatega, loobub küsimast omaenda ja teiste inimeste sümboolse mandaadi järele ja tunnistab lihtsalt elusolemise tõsiasja.[8] Samas jääb ta endale truuks — sõnastatakse küll igapäevase elu ime, kuid lähtekoht on kaine, igasugusest ülevusest hoiduv.

Igal juhul tõestab seegi luuletus, et Viidingu maailm on palju kihilisem, kui sageli paistab, ning on kahju, et nii mõnigi kord on nähtud redelipulkade vahelt koopaseina, aga redelit ennast mitte.



[1]  L. Sommer, Oo kohtumõistja. „Looming” 2010, nr. 3, lk. 445—448.

 

[2]  L. Wittgenstein, Loogilis-filosoofiline traktaat. „Ilmamaa”, 1996, lk. 201.

 

[3]  S. Žižek, Ideoloogia ülev objekt. „Vagabund”, 2003, lk. 91.

 

[4]  Sealsamas.

 

[5]  „Need on tulevased juhid, karjeristid. Isad ja emad. Nad lehvitavad lippu. / Nad koguvad jõudu, et kesta. Nad laulavad, nutavad, kestavad. Kestmine olevat püha.” (E. Viiding, Kestmine. „Tuum”, 2011, lk. 33.)

 

[6]  Antagu andeks, et siinkohal endale viitan. Olen kirjeldanud lacanliku psühhoanalüüsi valguses üht Elo Viidingu võimsamat teksti, 2003. aastal avaldatud „Teatud erandites” ilmunud luuletust „Ühele häälele”, kus autor püüab vabastada ideoloogilise surve alt oma isa Juhan Viidingut: vt.: J. Kaus, Üks hääl. „Vikerkaar” 2004, nr. 9.

 

[7]  Z. Herbert, Valitud luuletused. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2008, lk. 102.

 

[8]  Žižek kirjutab nii: „Ja psühhoanalüütilise protsessi lõpphetk saabub analüüsitava jaoks just siis, kui ta [—] aktsepteerib, et tema olemisel ei ole suure Teise antud õigustust.” (S. Žižek, Ideoloogia ülev subjekt, lk. 187.)

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood