Surnute ülestõus laulutules

Leo Luks

 

 

„Elavate surnute antoloogia”. Koostaja (:)kivisildnik.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2013. 233 lk

 

Kogumiku teema kiuste tahaks öelda, et see mõjub meie luuletaevas värskendava sõõmuna — olgu see pealegi sõõm laibalehka. Temaatilisi kogumikke üllitatakse meil sageli, kuid enamasti koondatakse nendesse tuntud klassikute tekste mõnel ilusal ja kõrgel teemal (isamaa, armastus, ema). Vastukaaluks meenuvad hiljutised alkoholi- ja seksiantoloogiad, kuid ka need teemad on luules alati figureerinud. Seevastu kogumiku tagakaanel esitatud tutvustus — „Kodumaine zombiluule on tulnud, et jääda” — kõlab esmapilgul sama üllatavalt nagu repliik mõnest C-kategooria märulifilmist, kus kangelasel tuleb tegemist teha halastamatu eesti maffiaga. Esialgu oskad arvata vaid seda, et tegemist on naljaga — koomikal on tõesti antoloogias oma kindel koht. Kuid õnneks on pilt kirjum, on ka palju muud.

Esmalt mõned olulised faktid kogumiku kohta. Tegemist on uudisloomingu koguga, kus elavad surnud osutuvad tõesti läbivaks teemaks, kuigi mõnevõrra leidub ka teistsugust täitematerjali. Esindatud on 16 autorit, enamik neist vähetuntud. Kui mul midagi kahe silma vahele ei jäänud, siis on kogumiku autorkonnast raamatu üllitamiseni jõudnud seitse hinge. Seda silmas pidades võib kogumiku kohati ebaühtlasele tasemele vaadata läbi sõrmede, paljud autorid on alles oma õiget luulekeelt otsimas. Kõige tuntum raamatus ülesastuv luuletaja on koostaja (:)kivisildnik ise; lugedes hakkas silma, et nii mõnegi noorautori värssidest kumab Sveni luule mõjusid (Raul Majas, Alvar Reisner, Einar Ojarand).

Kogumiku sünnilugu teadmata oletan, et koostaja ei saanud rakendada väga tihedat valikusõela, pigem pidi pingutama selle nimel, et piisavalt paks raamat kokku tuleks. Kui umbes kolmandiku jagu täitematerjali välja visata, saaks palju ühtlasema taiese. Teiselt poolt — enamik autoreid on niigi esindatud vähem kui 10 leheküljel, mis seal enam kärpida, igasugune ülevaade kaoks ära. Ainus autor, kelle puhul paistis ilmne kärpimisvajadus, on Margo Vaino — tema looming katab rohkem kui veerandi kogumikust (58 lk.), kusjuures paljud motiivid korduvad.

Kindlasti tuleb kiita raamatu kujundust, eriti Anna Kislitsõna rohkeid illustratsioone, mis loovad morbiidsust tekstidest sageli intensiivsemaltki. Pehmekaaneline taskuformaat on seega eksitav, kaante vahel avaneb kvaliteet.

Kõiki autoreid ükshaaval kirjeldada läheks liiga pikale ja häiriks ülevaatlikkust. Sestap üritasin võtta antoloogia struktureeriva pilgu alla. Selgus, et temaatiline liigendus tuleb kogumikus küllaltki reljeefselt esile, teemakäsi­tuste varieeruvus on koguni üllatavalt väike. Jagan siin raamatu neljaks alateemaks ning tutvustan iga kord säravamaid leide. Mõistagi katavad paljud autorid mitu alateemat, sel puhul üritasin leida loomingu dominanti.

1. Üleloomulikud nähtused

Elavad surnud on inimkultuuris kummitanud aastatuhandeid, kindlasti ei kao nad kollektiivsest alateadvusest ka materialistlikul ajastul (seda näitab kas või asjaolu, et ka kõige tobedamatel zombifilmidel leidub vaatajaid). Miks mitte pakkuda inimesele rafineeritud närvikõdi sulni õudusluule abil? Õige pisut seda vaatlusaluses kogus ka tehakse, kuid üllatavalt vähe. Ainsana loob veenva kummitusliku miljöö Margit Peterson, kes õnnestunult ekspluateerib oma luules klassikalisi tondijuttude süžeesid. Samuti pajatab Margo Vaino oma lühivestetes pikalt-laialt poltergeistidest, kuid nendes palades ei ole õudust, valitseb puänteeriv, isegi tüütu ajakirjanduslik stiil. Põgusalt vilksatavad päris-zombid mõnes Aarne Anmani luuletuses (lk. 114—115), kuid tema poeetiline rõhuasetus on mujal.

Lisaks eespool nimetatutele võib selles kategoorias kõnelda veel Jüri Kolgist, kelle luules saavad õnnestunult kokku kummitusteema ning irooniline esituslaad. Kui mõni autor (nt. Jaan Pehk) esineb palaganiga, siis Kolgi luules on paroodiat maitseks parajalt, tulemust võiks nimetada groteskiks. Mõned stiilinäited: „surm annab / mitu uuta kuube / surm / toob leiva / surm toob / ajud / lauale” (lk. 227); „valgel laual / rätiku all / elav laip” (lk. 228).

N.-ö. päris-zombide vähesust täheldades tulin mõttele, et intrigeeriva võrdluse korras võiks koostada niisuguse valimiku ka meie klassikute samalaadsest loomingust (miks mitte isegi rahvaluulega alustades), praegu käsitletavas kategoorias trumpaks see kindlasti vastse üllitise üle. Ma ei taha öelda, et kogu antoloogia pidanuks käsitlema teemat lausa otseses tähenduses. Elav surnu on võimas kujund, mis suisa ärgitab fantaasiat seda elulises kontekstis kasutama. Vaadelgem, kuidas autorid seda tegid.

2. Heidikud ja elu äärealad

Kui lähtuda üldlevinud eeldusest, et elamisväärne inimelu hõlmab mitmeid teisigi hädavajalikke kvaliteete peale puhtbioloogilise eluspüsimise, siis saame ilma mingi müstikata anda elava surnu mõistele mõtteka tähenduse. Kui inimene püsib elus, ent on mingil põhjusel lahutatud mõttekaks eluks hädavajalikest kvaliteetidest, siis ongi tegemist materialistliku zombiga (pikalt on seda olukorda analüüsinud filosoof Giorgio Agamben, e. k. vt. „Homo sacer”).

Heidiku-teemat avatakse ka vaatlusaluses teoses põhjalikult. Jällegi on siin esirinnas Margo Vaino, tema laastud hulludest, kodututest jne. on paremad kui poltergeisti-lood, kuigi mõnevõrra enesekordamist leidub neiski. Kunstiliselt kõige õnnestunum on Vaino pala „:][:Sclerosis multiplex”, mis näitab lapsesilmade kaudu elus-surma äärmust: täielikku halvatust. „Kord olin emaga valves kaa / sas ja siis nägin patsienti kellel t / öötas vaid nimetissõrm ning ta n / äitas sellega kogu aeg kõrile [—] // eks leba haiglas kus sa ei sa / a enam mitte rääkidagi ja kehas li / igub vaid üks sõrm kuid mõistus o / n taevasselge // näitad vaid üht — tõmmake kõri läbi” (lk. 65—66).

Sama veenva õudusküllase miljöö saavutab Margit Peterson haigla-teemalise luuletsükliga „Teel tagasi” (lk. 53—59). Mainida tasub veel Kristel Mägedi pildikest heidikust „Kui ma üritasin bussijaamas tööd teha” (lk. 179—182), kuigi tekst kannab vaid tänu puändile. Teistest eristuva lahenduse on luuletsükliga „Elavad surnud” (lk. 29—35) välja pakkunud Mikker Parukas: tema tekst marginaliseerib zombidena poliitikud. On isegi üllatav, et sotsiaalkriitika rohkusele vaatamata ei kasuta keegi teine seda võtet, (:)kivisildniku tekstis „Reportaaž suvepealinnast” on üksnes vihjeid selles suunas (võrreldakse sitta meie poliitiliste saurustega).

Niipalju siis heidikutest kõrvaltvaates. Üks kogumikus väga tihti korduv loominguline lahendus on heidiku sisekaemus. Tuleb silmas pidada, et tegemist on ühe vähemalt modernismist saati käibiva poeetilise arhetüübiga. Ning zombi-kujund autorile hinnaalandust ei võimalda — kuna teema on ära leierdatud, peab erudeeritud lugejas positiivse mulje tekitamiseks olema piisavalt taset ja värskust. Kohati seda on, kohati mitte, kõige nõrgem ja tüütavam on Aarne Anmanni enda­haletsus, näiteks: „ma ilmas virvendav vari / rusuva ükskõiksuse vang / ehe elu pahupoole näide // mul pole ideaale / sest need ammu / kõrist alla lastud” („Vari”, lk. 110).

Anmani luule jätkub samamoodi, üks klišee ajab teist taga. Paremini suudab libedal teel kõndida Einar Ojarand: „MUL POLE ERAMAJA / autot koera kasse / ei ole peret pole / püsipartnerit / ei ehita ma elus / enam    õhulosse / ma lihtsalt üürin / ühetoalist korterit” (lk. 170).

Mahajoodud elust luuletav Karelus (lk. 95—109) jääb tasemelt kahe tsiteeritud salmikese vahele: „peegli /tere hommikust / mulle // sa ei saa / kunagi nii vanaks / kui välja näed” (lk. 103).

3. Surnud argielu

Teiseks levinuimaks kunstiliseks lähenemiseks eelmise kõrval on ereda poeedipilgu heitmine argielule, miska viimane avaneb zombifikatsioonina (Krafinna, lk. 160). Kõige stiilipuhtamalt luuletab sellisest elust Krafinna kõrval Rasmus Paesüld, kohati kattuvad nende käsitluslaadid hämmastaval määral: „hommik kisub lahti / ebasilmad avab / ebakardinad / joob ebakohvi / käivitab ebaauto / sõidab ebateel / ning ebaleb / ebakolleegide seas // ning selles hommikus / ei ole midagi / ebaharilikku ega / inimlik­ku // ebasurnu jaoks” (Krafinna, lk. 159). Ning: „elavaid /surnuid / kohtan / hommikuti / vabrikute / väravates // õhtuti / selveri / õllesabas // vahepeal / kaovad / nad / laiade / plasmatelerite / ette // videvikku / pidama” (Paesüld, lk. 217).

Argielu nüridus on ju tegelikult samuti igapidi läbikirjutatud teema, kuid siinkohal tundub zombi-fookus seda piisavalt värskendavat, tüdimust ei tekkinud. Sageli on autorid võrdlusi luues kaunis nutikad, Marks Mets näiteks võrdleb magavat karsklast laibaga — viinahaisu ei tule, mine võta kinni, kas elab (vt. lk. 150). Ka Metsa nukker eluproosa luuletuses „Meil sidejaoskonnas on kurb” (lk. 152), on veenvalt kirjutatud. Ansamblisse sobib veel ka Raul Majase luuletus „*Läbi värvitud” (lk. 91). Originaalsuse eripreemia annaksin Maarika Siimu luuletusele kodutunde kaotamisest (lk. 207—210), mõistagi ei lobise ma puänti siin välja.

4. Kõrvalteemad

Kogus leidub üht-teist veel, mis ühegi eelneva alapunkti alla ei mahu ega kuulu ka rangelt võttes zombiluule kategooriasse. Enamasti aitavad need lisandused siiski meeleolu hoida, näiteks (:)kivisildnik luuletab päris surnutest, rahuldumata elavatega (lk. 137—138); Einar Ojarand pakub teemaga külgnevaid lühiparoodiaid, kas või: „ma soovin et / see maailm / pandaks / lühema / keti otsa” (lk. 167).

Ainus autor, kes tundub minu arvates tervikust hoopis välja langevat, on tuntud värsimeister ja laulja Jaan Pehk. Tõsi, mõnes tekstis visandatakse seos surmaga, aga see kõik on lahendatud läbinisti koomilis-kalambuurses võtmes. Toredad naljalaulud, aga antoloogias mõjuvad need kuidagi võõrkehana. Küll lubab nii mõnigi teine autor endale mõne kalambuuritseva puändi. (Alvar Reisneril saab õiglaselt elanud mees lõpuks superataki, lk. 85), kuid teose üldine tonaalsus on siiski meeleheitlik. Kui looja pilgule avaneb tõik, et elavate surnute maalt pole pääsu, siis selle peale tohib naerda üksnes läbi suurte verepisarate.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood