(:)kivisildniku kakangeelium

Märt Väljataga

 

 

(:)kivisildnik: „Tunnete sümfoonia ehk Kerjused liftides”.

„Ji”, Saarde-Pärnu, 2014. 100 lk.

 

(:)kivisildnik on nii töökindel masin küll, et tema arvustusliku ülevaatuse välp ei tarvitse olla lühem kui seitse aastat. Viimatise ülevaatuse raport leidub 2007. aasta mai „Loomingus” („Endast ja Eestimaast”, lk. 775—777), kus keskenduti raamatutele „Vägistatud jäämägi” (2006) ning „Torti ja aborti” (2007). Vahepeal on sama nimemärgi all välja lastud vähemalt seitse luuleraamatut: „Sumo” (2007), „Joosepi kahtlused” (2008), „Liivlased ja saurused” (2011), „Enne sõda ja kõike seda” (2012), „Soari evangeelium” (2012), „Inimsööja taksojuht” (2013) ja „Õpetaja ütles” (2013). Eelmisel aastal ilmus valik käesoleva aastatuhande töödest „100% (:)” ja uudiskogu „Tunnete sümfoonia”. See tõendab, et masin töötab ja toodangusse põhjalikult süvenematagi võiks ülevaatuse templi passi lüüa.

Vaadelgem siiski mõningaid parameetreid võrdluses 2007. aastaga. Tookord täheldasime, et (:)kivisildniku luule töötab peamiselt kahel režiimil: masinlik-kombinatoorne ja inimlik-sentimentaalne. Puhtakujuline näide esimesest on „Liivlased” (raamatus „Nagu härjale punane kärbseseen”, 1996), teisest „Päike, mida sa õhtul teed” (2003). Traditsioonilise maitsega ülevaataja eelistas viimast laadi.

Üldiselt kasutab (:)kivisildnik luuletuste toorainena järgmisi materjale: 1) eesti luuleklassika (Juhan Liivist Doris Karevani), 2) porno (või ka kehalis-erootiline sfäär laiemalt), 3) religioon, 4) reklaam-kommerts-pangandus, 5) meelelahutus. Osised 2), 4) ja 5) lähevad sujuvalt teineteiseks üle, nii et ei saa tõmmata piiri, kus lõpeb porno ja algab muu meelelahutus või kus lõpeb meelelahutus ja algab reklaam.

Nende kõrval kuues ja kõige tähtsam komponent oli isamaalis-poliitiline. Ent see polnud lihtsalt vahend või materjal luuletuste tegemiseks, vaid rohkem luuletuste eesmärk või peateema ise. Enamasti ütlesid luuletused midagi Eesti kohta ja kasutasid selleks materjali luuleklassikast, pornograafiast, usust, ärist ja meelelahutusest.

Viimatises kogus on isamaalis-poliitiline kompleks tõmbunud tagaplaanile ja peamiseks teemaks on tõusnud religioon ja inimkonna saatus üldisemalt. Nende teemade väljendamiseks kasutatakse omakorda rahvuslikku, pornograafilist, kommertsiaalset jne. diskursust.

Juba 1990-ndate alguses dešifreeris Jaan Kaplinski, et nimi Kivisildnik tähendab lahtitõlgitult Petrus Pontifex ja et kodanik Sven Sildnik on tõenäoliselt salapaavst või antipaavst. Ka esitas Kivisildnik neil aegadel esimesena Eesti islamiriigi kava. Kui uskuda „Tunnete sümfoonia” tekstide alla kirjutatut, siis on raamat valminud vaheldumisi Sanga talus ja Vatikanis. Raamatu alapealkiri „Kerjused liftides” on mõistagi viide Kalju Lepiku kolmandale luulekogule (1949). „Tunnete sümfoonia” ise viitab arvatavasti meele­lahutuslikule kitšidiskursusele, aga ma kahtlustan — võib-olla paranoiliselt —, et selle fraasi sünnis võis oma rolli mängida ka too 2007. aasta arvustuslik ülevaade, mis vastandas inimlik-sentimentaalset mehaanilis-kombinatoorsele poolusele. Samas võib selleski olla ka allusioon Lepikule, nimelt ta „Slaavi tantsudele” jm. muusikast inspireeritud paladele („Kantaat vilele ja inglikoorile” jm.).

(:)kivisildniku menetlus on puust ja punaselt nähtavaks tehtud „(:)tunnete sümfoonias nr. 1”.

Mind tunded valdavad

taruiraraa hopladi ja -da

igavus tigedus suguline

rahuldamatus ja ahnus mind

valdavad hopladi ja -da

närusus reklaamid ja

vaimupimedus pole küll

tunded noh aga mind nad

valdavad hopladi ja -da

valitsuse tark poliitika pangad

meelelahutus ja kaubamajad

minu kõiki tundeid jäägitult

valdavad hopladi ja -da

väljas külm ja lumi ka

mind aga tunded valdavad

taruiraraa hopladi ja -da

sitta kah

hopladi ja jah

vatikan 18.12.2013

Eksponeeritud on suurem osa toor­ainest. Porno figureerib kaudselt, sugulise rahuldamatuse ja ahnusena; luuleklassika veelgi kaudsemalt, kui oletada siingi õrna allusiooni Lepikule. Otsesõnu on aga ära nimetatud meelelahutuse, reklaami-kommertsi-panganduse kompleks ning poliitika. Religioon tuleb aga kohe mängu „(:)tunnete sümfoonias nr 2”: „mind haaras oma valdusse / eriti tugev religioosne tunne” jne.

Lisaks usulis-teoloogilise elemendi tähtsustumisele võib täheldada veel üht muutust: varasemal ajal oli rõhk porno — kui meelelis-afektiivse sfääri ühekülgse representatsiooni mainimisel ja kujutamisel, nüüd aga mainitakse ja kujutatakse rohkem seda afektide sfääri ennast. Ühesõnaga, luuletustes on rohkem tundeid endid ja mitte tundeväljenduste kujutisi. Kuid tunnete sfääri kujutatakse millegi tagurlikuna, allapoole kiskuvana — sinna kuuluvad peale kiima veel tarbimislust, meelelahu­tus ja usuline entusiasm. Ühes luuletuses pannakse ette kaks kompromissi darvinismi ja kristluse lepitamiseks: meid on kas loonud kõikvõimas ahv või me oleme taandarenenud jumalast.

Luuletuses „(:)ma elasin vähe” väljendatakse ilmselgelt uhkust selle üle, et luuletaja „erootiline / jalajälg vastab / kinganumbrile”. (:)kivisildniku luulest koorubki välja sõnastamata moraal, mis on idamaiselt askeetlik ja pessimistlik: elada vähe, hoida oma „erootiline jalajälg” väike ja karma puhas. Kõige otsesõnalisemalt tuleb see vahest välja ühes kõige filosoofilisemas luuletuses „(:)ka tellisel seinas on tunded”, mis algab sõnadega „milleks kulutada / nii palju päevi”. See siis ongi (:)kivisildniku halb sõnum ehk kakangeelium: elada vaeselt, kuid eneseküllaselt nagu tellis seinas — võib-olla tuleb siis veel ka armastus. Sellele kivile veel kunagi ehitatakse!

(:)kivisildniku mure enda ja Eestimaa ning kogu inimkonna pärast taandub niisiis lõppude lõpuks telliskivile ja see on tagasijõudmine modernismi klassika juurde. Millest muust kõnelevad siis Zbigniew Herbert, Carlos Drummond de Andrade või Wisława Szymborska krestomaatilised luuletused kui mitte kivi läbitungimatutest tunnetest?

Aga kellele see sõnum on määratud? Inimkonna, Eestimaa ja iseenda pärast on ju lõpuks palju teisigi professionaalseid muretsejaid peale luule­taja­te — näiteks ajakirjanikud, poliitikud ja muud ideoloogiatöötajad. Üks õnnestunumaid tekste selles raamatus on:

(:)VEEL ÜKS HULLUMEELNE TEOORIA

täna hommikul

telekat vaadates

tuli mulle pähe üks

täiesti hullumeelne idee

aga võib-olla tõesti on

ajakirjanikud intelligentsed

olendid kes püüavad meiega

ühendust võtta ning

edastavad mingit sõnumit

mina sellist jama muidugi

ei usu aga lihtsalt hommikul

telekat vaadates tuli pähe

vatikan 04.12.2013

Tõepoolest, sellist jama on ju raske uskuda. Aga samas, lihtsalt nii mõtteharjutuse korras, võiks ka kujutleda, et mõni ajakirjanik või poliitik ütleb teisele: „Täna hommikul üht luulekogu lugedes tuli mulle pähe üks täiesti hullumeelne idee: aga võib-olla tõesti on luuletajad intelligentsed olendid, kes püüavad meiega ühendust võtta ning edastavad mingit sõnumit. Mina sellist jama muidugi ei usu, aga lihtsalt üht luulekogu sirvides tuli pähe.”

Jah, see, et ajakirjanik või poliitik luulekogu sirviks ja siis niimoodi mõtleks, on märksa hullumeelsem idee kui see, mis (:)kivisildnikule pähe tuli. Mäletatavasti Erki Nool sattus ükskord telekas luuleminutitele, mõistis, et see on absurd, kuid ei osanud tõusta sealt järgmisele levelile — oletuseni, et keegi intelligentne olend tahab temaga ühendust võtta.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood