Kiri Rein Veidemannile

Joonas Hellerma

 

 

Tere, Rein

Mul on läinud Sulle vastamisega aega ja läheks ilmselt veelgi, kui ma ennast nüüd ikkagi kokku ei võtaks. Asi pole sugugi kirjavahetuses, mis teeb mulle igapidi rõõmu. Aga kirjutamine ja mõtete rittaseadmine iseenesest on praegu väga vaevaline. Mul on tegelikult üsna pikk päevikupidamise tava, visandan päevaraamatusse ilma erilise hoole ja vormistamiseta mõtteid ja märkmeid, mis parasjagu üles kerkivad. Nüüd aga seisab ka päevik juba pikemat aega tühjana. Päevikud ja mõtteraamatud on kirjutajale ka salajane kinnitus, et temas ikka liigub midagi. Päevik on võimalus avaldada ja samas siiski kõik avaldamata jätta. Tekitada endale väikene tagala. See on endale ühe salaelu loomine. Ühe teise elu tekitamine. See on tegelikult juba pärandamine. Isegi kui ei kirjutata avaldamiseks, vaid lihtsalt tagavaraks, igaks juhuks, südame­kergendamiseks — siin tiksub juba õrn lootus, et midagi jääb niimoodi ellu. See on soov edasi elada, ehkki ei teagi alati täpselt, kus kohas, mismoodi või kelle jaoks.

Või teame siiski: see on soov elada igavikus. Võib-olla kannab kirjutamist alateadlik soov rajada endale eetrist keha, laieneda üle kogu olemise. Olla selle ühe „oleva” asemel, tolle „minu” asemel olemine ise — see olemine, mis on paindumatus erinevuses inimliku olemasoluga maailmas, ent mis ei jäta meid siiski ka päriselt puutumata. See tähendab, et kirjutamine ei ole süvenemine oma minapildi sopistustesse, mis jäävad alati ajalikkusest piiratuks, vaid see on samm transtsendentse poole: kirjutamises on alati sees üks olemise igatsus, igatsus olla sealpool erinevust, sealpool ajalikkuse valu. Olla küll valust väljas, aga siiski olla, siiski elada. Postmodernne immanentsuse õpetus keelitab meid leppima suhtelisusega, suure ontoloogilise ühetaolisusega, milles olemine on pideva tekkimise ja hääbumise vabamängu epifenomen, pelk mulje pidevusest, mida tegelikult ei ole — on vaid lõputud viited üksteisele, kujude lõputu kerkimine ja kadumine. Heideggeri ontoloogia hingab hoopis teist õhku: siin on esmane transtsendentse kohalolu eksistentsis. See „teine pool” laseb ennast vaid aimata, ta kumab eksistentsi sees, elab meeleoludes ja häälestustes, ent ei reeda ennast ometi. Novalis on kirjutanud filosoofiast kui „igatsusest kõikjal kodus olla”. See igatsus kõikjal kodus olla on võib-olla just see igatsus olemise järele, olla olemine ise. Olla see üks suur kõikjal olev pidevus. Tema idealismi maagilisus õnnestubki niivõrd, kuivõrd ta poeesias astub ajalikkuse piiridele ja ennast sellest üle tõstab. Kui tal õnnestub olla „see”. Novalis teeb eksistentsist võlumetsa. Jaan Unduski „Maagilises müstilises keeles” on maagiat määratletud just piiriala fenomenina, kus midagi tundmatut voolab üle piiride tuntusse. Maagiline idealist ongi selline tulevikku, üle elu ja surma piiride sirutuv vaim. Temas on seeläbi ka midagi kodukäijalikku, viirastuslikku. Eesti keeles on eelmise aasta lõpust olemas Novalise romaanifragment „Heinrich von Ofterdingen”, mida suure huviga jaanuaris lugesin. See tekst sümboliseerib mulle iseäranis seda maagilise idealismi õhinat ja entusiasmi ajalikkusest läbimurdmisel. Mõni aasta tagasi käisid Sa saates „MI” rääkimas Berliozi sümfooniast „Fantastiline” ja muuseas mainisid ka Novalist. Mäletan, et sain sellest nõnda palju innustust, et tõlkisin omal käel „Heinrich von Ofterdingeni” esimese peatüki. Novalise ümber oli ja on ka tänapäeval teatud hõbedane sära, temas ei ole mingit filosoofilist siia-sinna kahtlemist. Siira, arhetüüpse jõuga kinnitab ta maailma nõiduslikkust. Kui Heidegger ütleb mõistatuslikult, et inimene on „kauguse olend”, siis Novalise juures on see vahest kõige selgemini tajutav. Novalis on tõesti kauguse olend, tema elab maailmas, aga ta elab ka „kodus”, kauguses, transtsendentsuses. Novalise „kodu” on igavik. Leidsin ühe kirjakoha tema romaanifragmendist, millega jõuangi selle teema juurde, millest Sa oled kirjutanud — mälestus ja mälu:

„Tegelik arusaamine inimajaloost areneb alles hilja ja rohkem mälestuste tasase mõju all kui oleviku vägivaldsete muljete toimel. Lähimad sündmused paistavad ainult lõdvalt seotud olevat, kuid seda imelisemalt on nad seotud kaugemate sündmustega; ning ainult siis, kui ollakse võimeline pikast reast ülevaadet saama ja mitte võtma kõike täht-tähelt ega ajama tegelikku korda segadusse
ülemeelikute unelmatega, märgatakse kunagise ja tulevase salajast ühendust ning õpitakse ajalugu
lootusest ja mälestusest kokku panema.”

Kirjutad, et „elu mõte on mäletamises”. Christian Wolff, kelle kaudu sinnani suuremalt jaolt ladinakeelne filosoofia jõudis saksakeelsesse kultuuriruumi, peab mälu ja järelemõtlemise võimet esmasteks teadvuse tekkimise tingimusteks. See on inimese võime aega kinni pidada (just nagu Sa kirjutasid enese ajas lukustamise võimest). Teadvuse elu ei piirdu vahetu ümbrusega. Mäletav teadvus elab koos kaugustega. Sedasorti mälul on eetiline mõõde — Herder kirjutab ajalooga ringikäimisest: „Ela kõikjale sisse, ainult siis püsid teel, et mõista sõna.” Mäletamine on Herderi puhul seotud empaatiavõimega. Ajaloolise maailma läbitunnetamine õpetab nägema perspektiivide paljusust ja individuaalsuste ainukordsust. Tema ajaloofilosoofial on ju lausa eksistentsiaalne tähendus ka eesti kultuurile. Nii on mäletamine tõesti lunastava sisuga. Kui kirjutad, et tahad mäletada, et „kogeda pidevust”, siis kas ei tähenda see just soovi püsida tähenduses, püsida mõttes? Püsida ühes loos (jah, ehk isegi lukus?). Ent me näeme, et mõte elab, kui teadvus ennast mõtte juures hoiab, kui teadvus oma tähendusega töötab. Teadvus peab oma tähendust ka ise kinni pidama, ennast tähenduse juures hoidma. Kas pole kultuur kui tunnistus sellise tähenduse võimalikust olemasolust midagi väga habrast? Pole ühtegi loodusjõudu, mis tagaks kultuuri olemasolu. See sõltub inimestest ja mingist ühisest, pooleldi teadvustamatust tahtest üht mälu ja seeläbi ka tähendust alal hoida. See oleks Herderi vaimus ühe perspektiivi, ühe individuaalsuse alles hoidmine ja ühtlasi ka tähenduse hoidmine nende elude kohal, kes selle tähenduse ehitamise juures on viibinud ja oma elu sellele andnud. Kas mõtled midagi sellist, kui ütled: „Oleme võlgu ühe mäletamise”? Aga see ei tähenda ometi, et minevik peaks meid kinni hoidma. Kultuur toimib ikkagi vabaduse printsiibil ja samm vabaduse suunas meenutab uuesti mõtet, salvestab uutmoodi meelest kippuva tähenduslikkuse. Ja siin on mäletamine ja tulevik minu jaoks kuidagi koos — mäletada tuleb sihti, mäletada tuleb mõtet. Sellest sosistavad meile mineviku hinged ja selles omavahelises vestluses läbi aja ja ruumi seisneb ka mäletamise väärtus. Teadvusel on võime kinni pidada tähendust, anda mõttele elu.

*

Tahtsingi jagada neid seoseid, mis mul Sinu kirja lugedes tekkisid. Kirjutan Sulle kartmatult filosoofide ja kirjanike tsitaatides, ehkki see võib mõjuda suurustavalt. Püüan neid panna meie vestluses kaasa rääkima. Et leida niimoodi mingeid toetuspunkte, otsida Sinu mõtete seost universaalidega. Herder, Novalis, Heidegger — neid kõiki kannab järelejätmatu jõud. Romantikud olid õhinas millegi uue, seninägematu vaatevälja tulemisest. Inimkond oli muundumas. Heideggeri suhe tulevikuga on hämaram. Ta töötleb minevikku selle juurteni välja, püüab ette valmistada mingit uut muutust. Aga seda muutust päriselt ikkagi ei sündinud. Vähemalt mitte nii. Selles mõttes oleme praegu kõik justkui vaheolekus, utoopiatest väsitatud ja äraootavad homse ees. Mingi samm ootab astumist. Kas ei peaks see olema aususe poole? „Me oleme võlgu ühe mäletamise” — kas tänapäeva inimene ei võlgne kultuurile üht pihti, üht südamekõnet? Et otsida võtmeid oma lukkudele. Uks edasi ei taha niisama avaneda. Inimene ei ole veel välja tulnud, inimese saladus ei ole eilne. Kuniks on midagi muud, valitseb endiselt kannatlik, kõiketaluv ootus.

Tänulike tervitustega Nõmmelt!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood