Veereq ja viirmäne, veeremaa ja ilmaviir Holtsi Leila luulõtuisih

September, 2016

Kauksi Ülle

 

 

Leila Holts: „Veere päält lauldõn”.

Võro Instituut, 2016. 120 lk.

 

Mul om ütlemäldäq hüä miil, et pääle mitmakümneaastast vaiht om mul võimalus avvolidsõh aokiräh „Looming” kirotaq võrokiilsest luulõraamatust. Arvamisõ telnü päätoimõndaja soovit´ külh eesti keeli kirotaq, a seeniq ommaq kultuuriaokirüh iks är trükidüq ja loeduq ka võrokiilseq kirätüküq, nii et ma iks kitä taad raamatut umah keeleh. A ku toimõndus pidä tarviligus seo kirätükü eesti kiilde ümbre pandaq — sis või ka nii.

Kõgõpäält om mul väega hüä miil, et ilmu hüä võrokeeline luulõkogo. Võro kiil om uma mahhe vabahelükokkokõla ja rahvalaulu, regivärsi rütmi ni keelemuusikagaq õkva ku luudu luulõtamisõs. Illos om lukõq, et ka Leila luulõraamatuh tulõ hulk ilosit rito vai kujondit koskilt keele- ja luulõmälost tutva ette, samah käü lugõmisõ aol läbi hulk inneskiidsi rahvalaulõ ja luulõ­tajit, a kõik nigu vilksamiisi, nii et kellegi üte luulõtaja mõolinõ seo raamat olõ õiq.

Tuu, et luulõtaja kirotas nii ilostõ võro keeli ja aoluulidsõst Võromaast kohki kavvõh Inglüsmaal, om kah mi võro luulõ jaos nii harilik asi. Hurda Jakob oll´ Peterburih, Adsoni Artur, Kangro Bernard ja Kolga Raimond Roodsih, Jaigi Juhan Prantsusmaal ja Roodsih, inämbüs luulõtajit ommaq umaq värsiq loonuq välähpuul Lõuna-Eestit elleh ja tüüteh. Om lihtsäle hää, et om uma kodomaa ja keelekodo, mille kombõq ja tarkusõq, köüdüs mineväidsi põlvigaq ommaq avitanuq ja avitasõq võõral maal toimõ tullaq.

Raamadu om vällä andnuq Võro Instituut. Toimõndaja Allasõ Tiia, võro kirändüstiidläne, om raamadu toimõndanuq nii nigu rahvalauluantoloogiaq — raamat om teemadõ perrä jupõs jaet. Nii näge raamat vällä nigu validuq vai koondõduq luulõraamaduq, koh ütel teemal om kõrrast näütüses kolm luulõtust, a nii tükiseq nä vällä näütämä nigu kirotusproomiq samal teemal. Või-ollaq olnuq ohõmb, a tihtsämb raamat esiki parõmb, a samah om taad võrokiilset luulõt nii veidüq, et paksõmb raamat um kah hüä lukõq.

Raamadu kiräviis om lihtsämbäs tett üleskirotus eesti keele tähtiga, koh ei olõq ütegi märgigaq vällä tuud võro keele välläütlemise umaperrä. Seod teksti saa lukõq hää keelemõistja, kiä tiid, kuis piässi lugõma. Ku kehvemb keelemõistja lugõ, sis kõlas tä nigu tarto kiil, mis om inämb eesti keele muudu lännüq ku võro kiil. Maq ku kiränik soovitanuq luulõtajil ja ilokirän­düseh iks nõudjampa kiräviit tarvitaq.

Ku tiiät Võromaa luulõtajidõ ja rahva­laulu traditsiooni, om huvitav kaiaq, kuis müütiline rahva luulõmälo ilm võtt luulõh vasta ja pruum umas tetäq vahtsõt maailma ummi tähüssidegaq. Leilal om kimmäs uma ilma mälo ja terräv vaimorikas tähelepandminõ vahtsõ, mitte väega hää ilma märke kotsilõ, siist sünnüs häid luulõtuisi ja ärtundmisrõõmu vai trüüsti. Luulõtaja säe-iq näid tõnõtõsõ vasta:

Vahtsõnõ elo om illos,

Nii nigu vanagi oll.

Siski om luulõtaja tähele pandnuq ütte tähtsät vaiht tuu vaihõl, et kuis oll´ vanast rassõ ja kui om parhillaq.

Kedägi ei koti

Et sa olõt tüüst väsünü

Egäpääväelo murrist musõrdõt

Ni taplõmisõst

Uma elo ja tüü iist tuimõstõt.

[—]

Kedägi ei koti

Ja mille piässigi

[—]

Vanal aol tugi inemist kogokund, pereh oll´ suurõmb, kunagi ka tüü-ütisüs, uskminõ ja köüdüs edevanõmbidõgaq. Noq om inemine ütsindä, ilma usuldaq ja väiko hingejovvugaq, niisama ori nigu or´aaol — leevä ja tsirkusõ asõmõl ommaq sai ja ekraaniq.

Leila luulõtuisist kõgõ mõosambaq ommaki luudusõ juurigaq häitsmeq. Luudusõkibõnit näge ka liinah, ku olt latsõh nägemä opnuq:

Kõndõ müüdä uulitsat

Hääd kätt oll pöet moro

Hain oll kuionu ni krõbõ

Hõngas nigu kunagi

Mitmit suvvi tagasi.

Jaloti tassa kodo poolõ

Nõna hainahõngu täüs

Näide aokibõnidõ peräst

Tasos olla ni ellä!

Jääs üle viilkõrd rõõmustaq Holtsi Leila hää luulõkogo üle, suuvi luulõtaja sulõlõ juuskmist edesidses ja tennädäq Võro Instituuti, kiä luulõtaja raamadu vällä and´.