sisukord

Noorte hääl ’08

Brita Melts

„Tule, ma jutustan sulle loo. Noori auto­reid ’08”. Koostanud Dagmar Lamp.

„Petrone Print”, 2008. 199 lk.

See almanahhilaadne raamatuke on kaht­lemata kaasaegse noorproosa täht­­sündmus. Üheksateist noort ja osalt tund­matut kirjutajat on saanud enese kui autori näo ja isikliku väljen­dus­laadi raamatusse panemise võimaluse. Raa­mat kannab kaitsekilbiks ala­peal­kirja „Noori autoreid ’08”. Kas võtta neid proosapalukesi väikeste kirjani­kuks püüdlejate käeharjutusena või suu­rema kirjanduse täieõigusliku osa­na, eks see ole jälle nii ja naa, sest auto­­­rite hulgas esineb nii trükitud loo­ga debüteerijaid (näiteks Silja Paulus), kelle kirjutatust on selgesti näha alus­taja eba­ühtlust ning haprust, kui ka juba Kir­­janike Liitu kuulujaid (Wim­berg, Afa­­nasjev), kel oma stiil ja nägu mõn­da aega kehtestatud. Sestap seis­neb raa­matu funktsioon — vähemasti nende pu­hul, kes ei ole seni oma raa­matuid aval­danud, ja ega neid väga vä­he olegi, umbes pooled autorkonnast — pää­asjalikult selles, et need „noored auto­rid ’08” ei seisa enam arglikult päris­kirjanduse lävepakul, vaid on selle piiritõmbava paku ületanud ning juba sammukese suurele kirjandusele lä­hemale astunud, on juba ruumis sees.

Ollakse ruumis, mis küll üksnes noorusõhust täidetud, ja ega saa siis pahaks panna, kui näib, nagu oleks ena­mikul pelk väljaütlemistarvidus, ent mitte kindel ja sisukas sõnum, mi­da vaja teadvustada. Nii ei ole eriti ülla­tav, kui päriskirjanduseni küünivad peamiselt Jim Ashilevi, Eia Uus, Dag­mar Lamp, Piret Jaaks ja veel mõni ko­genum kirjutaja. Ent omajagu lei­dub ses tekstikogus ka rabedat väikese maailma müra, mis lugeja teadvust vaid nõrgalt kõigutab ega tõuse olu­liseks. Sellist suhtumist ja lugemis­muljet justkui ennetades hoiatab raa­matu toimetaja Berk Vaher oma saa­tesõnas: „Lugeja asi on lähemale tulla, ära kuulata, lähedust hoida.” (Lk. 6.) Ent see lähemale tuleku tee võib kuju­neda väga konarlikuks ja käänu­liseks. Süüdi on siis ilmselt ikka lugeja, kui­võrd noored autorid ju tõepoolest püüa­vad, ja seda nähtub ehedamalt nen­de enesetutvustustest — jah, nagu „Värs­ke Rõhk” on reegliks teinud, nüü­diskirjanduses on tähtis, et uusi autoreid saadaks enesetutvustus ja pilt, et ei oleks ainult tekst, vaid ka kõigile nähtav autor.

Selle pildilise nähtavuse juures ei saaks aga kuidagi tunnistamata jätta, et kõik selle raamatu noorautorid on tõepoolest kirjaoskajad. Ent kas neil on olemas ka ilukirjanduslik loome­oskus, selles võib mitmeti kõhelda. Esmalt, et mis see nüüdiskirjandus siis õieti on, kas karmi ja uputava reaa­l­suse otse- ja järsusõnaline väljendus, suu­remat stiililist ja süntaktilist vaeva nä­gemata, või olemisviisi mõtestatum projitseerimine haaravaisse lauseisse ning metafoorsesse väljendusse — vii­mane võiks siis eristada igapäevast su­valist kirjapala ilukirjandusest. Või loeb­­ki nüüdses kirjandusruumis üks­nes lööv ja räige süžee? Sellist kaht­le­jat on ilmselt lihtne liigitada konser­va­tiiviks, ent teksti ja kirjutamist kui indiviidi enesestmõistetavat väljendus­viisi võiks siiski saata mingi kunstiline ambitsioon, eriti kui tekstid juba raa­ma­tusse kogutakse ning kirjutajad tituleeritakse noo­rteks autoriteks.

Noorkirjandust iseloomustab raa­matus tihke linlik hõng, nagu on ka Jo­h­anna Ross oma arvustuses esile too­­­nud: „...peaaegu kõigi ’08 kirja­tük­ki­de tegevus leiab aset linnas. [---] Li­saks on uus linn tehnoloogiline kesk­kond [---], nüüd on telefonide ja            MSN-i vahendusel kõik ängiks või eufoo­riaks tarvilik käeulatuses 24 tun­di päevas.” („Värske Rõhk” 2009,             nr. 2.) Just, moodsad (või õigupoolest mitte enam nii väga moodsad) kirjaliku vä­ljenduse vahendid kaasnevad ole­mis­viisiga kõikjal, kirjutuskontekstist nähtubki, et „varem ei ole noored ku­nagi nii massiliselt iga päev kirjutanud. MSN, jututoad, e-mail, kommen­taariumid, foorumid jms. on kesk­misel 20-aastasel igapäevases kasu­tuses.” (P. Põldver, „Looming” 2009, nr. 4, lk. 582—583.) Ja see igapäevane kasutus on otse loo­mu­likult jätnud jälje ka igapäevasesse loo­mingulisse tegevusse, virtuaalsus on noor­kirjanduse paratamatu kaaslane, ent see paratamatus pole ju kuidagi ne­gatiivne, kui seda osatakse raken­dada — jutukogumikus on otsest di­gitaal- ja virtuaalmaailma sisenemist loo­mingusse visandanud näiteks Jüri Reimand, esitades virtuaalsust kirjan­duslikus süžees hõlpsalt aktsepteeri­tava loomulikkusena, ja ta on teinud se­da päris mõjusalt ja oskuslikult, nõn­da et tulemuseks on huvitav ja nii sü­žeelt kui struktuurilt keskmisest tu­gevam pala, mis meelitab end jälgima. Ül­diselt võib sest raamatust tabada tub­li annuse tekste, mis arenevad loo­mu­likult, autori sisetundest sõnajõuks vor­mununa, ent omajagu kohtab sel­listki, mille puhul ootusi liiga kõrgele ker­gitada ei maksaks ning mis lugedes ajendab ükskõiksushaigutusi — väärt­kirjandusest (ses traditsioonilises mõt­tes) kauget klišeelikkust. Vahest kent­sa­kamalt ajuvabad jutukesed on Ralf Sauteri „Huu­le­pulgadraama” ning Silja Pauluse „Maatüdruk ja uss”, ning se­da mitte kindla manit­susega: auto­rid, kasvage veel!, vaid na­gu ka Ott Kilusk („Postimees” 28. II 2009) on öelnud: „...põhjuseks pole [---] an­detus (teksti ülesehitusviis on ra­huldav ja temaatika piisavalt aju­vaba), vaid nende juttude sattumine ühis­te kaante vahele. Selliseid üksteise ära­varju­tamisi, kuigi vähem ekstreem­sel moel, leidub teisigi.” Lugude kom­positsioon on paigas ning küllap aja­pikku mõt­tekustki lisandub, kui pa­rata­ma­tult latti tõstvate võrdlus­või­maluste vari hajub.

Aga millest need noored siis ikkagi nii hirmsasti jutustada tahavad? „Stilis­tiliselt on siin tekste seinast seina” (Berk Vaher oma saatesõnas, lk. 7) ja ka süžeeliselt valitseb samavõrd kirju pilt. Ent raamatu puhul loob lugemis­protsess paratamatult mingeid üldis­tusi. Maailm, mis praegusi noori ümb­­ritseb, on kaootiline ja rabe, ini­mene selles üpris samasugune: „Kui oma laua tagant välja astuksin, siis libiseksin ja jääksingi libisema, isegi mööda seinu ja lagesid.” (Jim Ashilevi, lk. 9.) Mõnes mõttes on see maailm hästi paradoksaalne — ühel hetkel külluseni närvilisust, arutut tõmb­le­mist ja küünilisust, teisalt hakkab paist­ma rahulikumat ja mõtestatud mo­tiveeritust, arukat sihilikkust, mis se­gavad jälgi ja suunda, kuni lugeja tai­pab, kas on tegu kollektiivse suut­ma­tuse ja alandliku uppumise või mee­lekindlusest täidetud elujanuga. Noo­red otsijad, olgu otsiobjektideks mõni paik, teised hinged või kirjanduslikud tõed, lihtsalt eksisteerivad, kulgevad ajas ja ruumis ning väljendavad aja­vaimule iseloomulikku pealis­kaud­sust, kaootilisust, mis seisundi­kir­jel­dustena suuresti tõukub reaalsest auto­ri­lähedasest elust, tavapärastest inim­su­hetest („suurel määral otse elust ma­ha kirjutatud”, lk. 42; „Kirjutades ju­tustan igapäevaseid väikeseid lugusid ini­­mestest, kes mulle hommikuti tä­na­val vastu tulevad”, lk. 88). Ent ük­sik­juhtumeid, kus maailmataju pole enam nii valuline, painav või traa­gi­line, iseloomustab fantaasiarohkus, mängulisus, absurdi tajumine, ka mui­nasjutulikkus („otsin lugusid seleta­ma­tust”, lk. 118), mis reaalsusest ir­du­mise tõttu on vahest põnevamgi ja vä­hemasti näitab tasakaaluks, et nende kaante vahel ei puudu lootust lubav lõ­bus ulmelisus ega koguni humoresk (Martin Oja, Edvin Aedma).

Üldiselt on noored autorid ’08 oma kirjaoskust tõestades päris hea hoo ja innuga lugusid vorpinud, neile ei saa üldistavalt ette heita huvitekitamise vä­hesust, nõrgavõitu pingestatust või lõt­v­a motiveeritust. Noorkirjandus toi­mib oma tasapinnal ning sellel pin­na­sel ei ole mingeid lõplikke lõ­hesid, väi­kestest ollakse noorus­uljuses või­melised üle hüppama. Kuivõrd noored autorid ’08 lasevad paista ka stilisee­ritud, kirjanduslikku keelekasutust, võib ehk lisaks kirjaoskuse püsimisele loota ka proosapalade süžeelist ja mõt­telist arengut, kaasaminekut nii aja kui ka kultuuri mitmesuunaliste kulge­mis­tega.

sisukord