sisukord

Kujutluse pantvangid / Gurmaan jt. luuletusi

Mats Traat

Kujutluse pantvangid

Õitseb tabamatuse

smaragdroheline silm;

tundmatule rannale pahiseb ajaloovoog.

Neid kumbagi ei näe.

Su elu ei tohi võtta teine,

su elu ei tohi võtta sa ise,

selle on andnud Looja.

Ihukaitse aeg,

arenemata taktitunne,

meelelahutus eelistatud.

Trendlev tantsijatar 

lendleb üle ekraani.

Kolmnurkade kohin pea kohal.

Mõtted moonduvad lahkuvateks lindudeks.

Gurmaan

Hea ja kurja vahel haigutab tühermaa,

eneseõigustuse puustus.

Sellestki aitab üle kokakunst:

supile peterselli, sellerit sisse.

Kaks kama. Üks eluhernes.

Teiseks roaks kausitäis

postmodernistlikku putru —

maotut, roppusekastmes.

Magustoiduks ameerika maiuspala:

verest nõretav bestseller.

Vaimuelu katsed

Tähiste ebatäpsus

suutmatuse sahtlis.

Pea otsas hajeli,

kannatava inimese psüühika.

Unistuste jõesängis

kuival kidisev koorikloom.

Globalistlik puukingade klobin,

ideaalne võõrus.

Kui sügaval elab vähk

teadvuse seisvas vees?

Keelud, käsud võrsuvad omasoodu.

Paksenevad sigaduspõhiste põhimõtete pangad,

kivikõvaks kuivanud

kurjus kurjuse pärast.

Ära jää nende juures kõnet pidama —

igasugune kontakt kätkeb nakkust.

Kolmas aastatuhat

Raagus pargipuudel

ja põletuspuude riidal õues

sätendab härmatis.

Digitaaltige

klaarib arvutis arveid

arvatava vaenlasega.

Kihisevad kihkude kihid.

Võrkkile varjab ülepakutud üldistusi,

paanilisi järeldusi pisaratega.

Kuidas analüüsida ahastust,

iseloomustada hirmu?

Ehavalguse iidne puri

libiseb kiiruga üle pimeneva mere.

Tagakiusajate ja märtrite järel

sulguvad uksed

ühesuguse kriginaga.

Juuretuse apoloogia

Kilplane kiljub:

palju algusi, vähe visadust,

vorm veab käima sisu,

vaesus on kuritegu.

Keskmised sõnad kuluvad kitsaks.

Ootamatuste orkaan

uhub verevaeseks

türkiissinised ülivõrded.

Taas oma heategusid kiidab võim.

Kuula, kuidas enesekiit

summutab eksistentsimure

ja antiteesid küpsevad mädapaisena!

Erakonnabossi õudseim unenägu:

Jeesus murrab leiba,

kerjus saab sümboolse suutäie

…sooja leiba — mõtelge! —

ja tasuta!!

Võõrastavad olud

Väljapoole vintsklemine, sissepoole sund,

põhimõtete põletik.

Tagantjäreletarkuse

agressiivne rumalus.

Mõtted ja tunded suiguvad riiulil reas,

kihiti

survesüsteemis:

hääleta rahasüstide poolt!

Kapital märatseb maal ja linnas,

meeltesse imbub imal

vabaduse lootusetus.

Pilge pillub sädemeid,

süda süttib süütevedelikust.

Ufo tuleb koidikul kontoreid kontrollima,

noori mehi küüditama.

Kriisi ajal

Inimtühjad müügisaalid,

hambassepuhumine.

Töötusekspert peab loengut,

kuidas kivist pigistada vett.

Mägrad oma urumajandusega.

Sireenid

Kauka jumalalt

nõuavad palgakõrgendust.

Tulevik tume,

teadmatus tuhkhalli karva.

Ümber rauast korsett,

ununevaid unistusi sõrmitseb raagus puu.

Pangaanalüütik liiklusummikus aimleb:

Päike naaseb kord laka lõkendades!

Eetiline piir

Üks erakonnategelinski hüüab: üles!

Teine sosistab: alla!

Kolmas põikab kõrvale

ega vaata silma —

seisukohata, ilmavaateta,

nagu emaihust tulnud,

nelikümmend viis aastat vana. 

Kus on heledad hetked,

südamesoojus,

sõrmede sõrestik?

Russalka juures kollendavad

kanakoole, lepiklill, tähthein,

lillatab lõokannus.

Tuul lehvitab lippe ja laternaid,

kevadehõngu.

Varjud peegelduvad veelombis

seisukohata, ilmavaateta,

õhus säratab lõpplahenduse vikat:

kas islam,

hiinlased,

asteroid

või Suur Sula?

Viisakus

Viisakus puistab keelele

vaikimise teri

elu rikkusest,

maailma paljusest.

Murrang selja taga, muutused ees.

Vaevalt need võtavad

filosoofilise pöörde.

Kumiseb hõik kuskilt kaugelt:

kas pole see elu?

Milleks karjuda?

Harva, kui keegi kuuleb.

Seitsmemagajapäev

Larus argentatus, hõbekajakas,

laugleb sujuval lennul

üle Vanaturu kaela.

Alkohoolik, geenid kängunud,

genitaalid kärbunud,

tänavalauas parandab pead. 

Vaatab üle veiniklaasi

otsa oma elule

otsekui võõrale inimesele,

dramaatiliselt kuulutab

raisatuks valge rassi.

Tuhatoosis suitseb

konfidentsiaalne koni.

Tumbameelne turist,

pilgus mõõtmatu mõõde,

varjab roosakat nägu,

lõunapäike julgestamas seljatagust.

Viru värava poolt läheneb 

Hercule Poirot,

käes kübar ja jalutuskepp,

silmalihased pinges,

tuvastama rahvusvahelist kurjategijat.

Mahe sügis

Töötutööstus, tagasilöögivalu.

Vahetatakse kulisse,

manatakse:

helikopter ületagu

helibarjäär!

Turult tulen,

kotis mul kapsapea, kaalikad.

Usun täiskuu tõusmisse.

Ajalehes filosoof mõnitab vanureid.

Vandenõuteooriate hullustuses

vaimupimedus langeb maale.

Elupuu vaid,

elupuu vaidleb vastu.

Käes roostetanud taskulamp,

kaenla all Jung,

rühib Toompeale Oidipus.

Mütoloogiline alge

Kodukäija sinilindprii, selg sirge,

kuuvalgel rudib läbi hangede tühja tallu.

Istub trepikivile, võtab välja võileiva,

mõlgutab: enam endine pole koduigatsuski.

— Kuule, kas sina ei ole äkki

mu vanavanaonu Looritsa Jaan,

vanapoiss, kellel oli kolm pruuti

(ei julenud ühtegi ära võtta,

teised ähvardasid talu põlema panna)

ja rinnus osavõtlik süda,

jaanikõdrad laste jaoks taskus?

sisukord