sisukord

Hingepalve

Paavo Kivine

Ühel märtsihommikul, kui Piilu hobust vaatama läks, ei kostnud talle talli­ukse avamisel vastu tavalist hirnahtust. Tohoh, mõtles Piilu, ja ta jalg tegi latri poole paar kiiremat liigutust. Seal üle latriserva kiiganud, nägi ta, et nagu karta võis, nii oligi. Piilu noogutas korra, keeras kan­na­pealt ringi ja läks.

Väljas vajus ta toatrepile ja jäi sinna tükiks ajaks kössitama. Ilm oli mõttes, kraad nullis ja samasugune oli Piilu meel.

Istunud mõnda aega, ohkas ta, tõusis ning tegi toast läbi astumata mi­nekut. Omadega Vana Karu poole jõudnud, lausus ta sellele üheainsa sõna: „Läbi.”

Ja ehkki seal võis olla teisigi võimalusi, näiteks Piilu eit, pakkus rel­va­vend hoobilt: „Ruun?” Sõbra kogu olemine ei jätnud muud varianti. Piilu noogutas.

Nüüd istuti ja vaikiti kahekesi. Vähe on siin ilmas rohtu, mis lohutaks paremini kui koos vaikimine. Vanad sõjamehed, olid nad näinud surma rohkem kui küll ning teadsid enam kui hästi, et mis tahes sõna tagantjärele on paljas õhu väristamine. Seda esiteks. Teiseks oli sedapuhku päevakorras palju enamat kui sõjasurm. Ülekohtuse ootamatusega oli lahkunud rahu­aastate truu kaaslane ning võis öelda, et nüüd tunti end vaeslastena. Mee­nus mõndagi. Mitte niipalju ühised künnivaod või heinateod kui just need lugematud korrad, mil inimese ihu ja hing olid võrdselt välja­kan­natamatu valuga hüüdnud alevi ühisusepoe järele ning kui vana sõber oli minekuvaeva enda peale võttes nad igatsetud sihtpunkti toimetanud, oodates seejärel lasila ääres, vihmas või päikeses, nurisemata senikaua, kuni nemad olid saavutanud ettenähtud seisundi, ja siis nad, olgu või pil­kases pimeduses, nagu enamasti oligi, jälle eksimatult koju tagasi toi­metanud. Nüüd olid nad sellise sõbra kaotanud ja tundsid, et see kaotus on korvamatu.

Kui Piilu vaikimise lõpetas, tegi ta seda mõnevõrra üllatavalt:

„Mu meelest kuluks talle ära üks ingepalve.”

„Mes?!” ehmatas Vana Karu. „Sa siis mõtled, et…”

„Ma mõtlen seda, et tuleks minna kerikumäele vana Päärmanni jutule ja tellida talt üks korralik ingepalve,” seletas Piilu. „Nõnnapalju oleme talle võlga küll.”

Vana Karu ei vastanud kohe, ühe ootamatu ettepaneku peale oma platvormi kujundamine ei saagi käia üks-kaks-kolm. Aga kui ta oli asja väheke seedinud, hakkas see talle isegi meeldima, alguses natuke, siis üha rohkem. Miks ka mitte, ons seda lahkunud seltsimehele palju? Kellele siis veel, kui mitte sellele, kelle ta ise oli kuulutanud oma tutvusringkonnas tarkuse poolest number kaheks? Kuid jätame praegu, kelle järel. Hinge­palve, no kurat, igastahes!

„Teeme ära jah,” noogutas ta, „las aga vana Päärmann loeb.” Ning pakkus kohe juurde:

„Häh, on tal’s raske öelda, et teatame sügava valuga ja lakkas tuk­sumast ja kirjeldamata kurbusega südames ja et meie lein on piiritu ja kogu rogressiivne inimkond ka veel sinna otsa…”

Ei, kõike seda ei oleks üldse raske öelda, leiti üheskoos. Enamgi, just nõnda peabki ütlema. Teadku vana sõber, olgugi tagantjärele, et tema, kes ta eluajal oli neilt kuulnud ainult „nõõ!” ja „ptruu!” ja „liiguta’nd oma perset vähe kiiremini!” või muid sedasorti soovitusi, nojah, et tege­li­kult olid neil tema vastu hoopis soojemad tunded. Mida, kui sügavamalt järele mõelda, võibki väljendada ainult tagantjärele, aga see-eest sõnadega, mis on täiel määral ära teenitud. Ja siia saab lisada, et eks ole kadunud kella­mees oma koera märtrisurmaga sellesinatse jumalakoja juba nelja­jalgsete poolt sisse õnnistanud. Nii et miks ei või see Päärmann, kes ta, nagu seal kuulda oli, iga leeritüdrukut lausa kättpidi elutee otsa peale juhatab, miks ei võiks ta pillata paar paremat sõna ühe ausa ruuna elutee lõpetuseks?

„Kes ta pealegi ei saand tundma pärispattu,” lõpetas Vana Karu. Jättes pee­netundeliselt lisamata, et tegelikult oli see ühele ruunale ka ilmvõimatu asi. See olnuks justkui etteheide asjas, milles sõbral endal vähimatki süüd polnud.

Otsustatud, et õige on kirikutee ette võtta kohe, mindi koju paremat riiet ümber panema. Kodus lõpetas Piilu eide tärganud uudishimu järsult: on toimetamisi! No mis pistmist võib ühel eidel olla hobusega?

Samal ajal vaagis Vana Karu küsimust, kas mitte võtta seljakotis kaasa nende punane kukk. Oli see ju kunagi ilmutanud tema kirvetera ees kiiduväärset surmapõlgust, missugune asjaolu oli tõstnud ta koduses edetabelis kohe mitu pulgavahet kõrgemale ehk iseenda järele ja eide ette. Täiendava argumendina leidis ta, et eks ole nende kirikutorni otsas rist, mitte kukk nagu mõnel pool mujal, ja nii võib kuke kaasavõtt olla üks kristlik tegu. Ehk pingutab siis ka Päärmann lõõritada hingepalvet täie raha eest ega aja lihtsalt silmist und ära? Või kui ka seda ei juhtu, jääks igatahes üles võimalus kaaluda kuke torniluugist lendulaskmist, pak­kudes talle seega santsu korrata kellamehe koera vägitükki. Kusjuures vaa­tepilt saaks hulga uhkem, sest olgugi et koer oli pärast esimest kella­lööki tornist joonelt alla karanud, ei saanud ju tema lennuomadusi kuidagi kuke omadega võrrelda. Pealegi oleks see tegu, mis tõstaks ka tema kui kuke omaniku aktsiaid… Kaalunud asja lõpuni, leidis ta siiski, et kukk ei pruugi tema head tahet vääriliselt hinnata. Hakkab ehk koguni jälle oma õigust taga nõudma? Ei, täna põle tal isu kukega maid jagada, jää­gu koju.

Lõpuks mindi teele.

Teeristil, kust üks haru viis kirikumõisa ja teine alevisse, tõmmati kor­raks pidurit. Kirikumõisa viinuks otsejoones astumine, alevi kaudu sama sihtpunkti saavutamine tähendanuks kaks korda pikemat marss­i­mist. See oli arvestatav, kuid mitte ainus argument.

Ühelt poolt olid nad pärast hoolitseva sõbra kaotust nüüd jalamehed, nii et pikem distants polnud nende kunagi pool ilma läbi trampinud, kuid seda enam väsinud väntadele kuigi meelitav perspektiiv. Ammused olid ajad, kus need jalad olid tallanud Mandžuuria sopkasid või saanud elupäästjaks Mukdeni all, kus japoskade ühehäälne „bansai!” oli olnud nende vägedele otsekui stardipaugu eest, ja ehkki nad olid vastanud omapoolse lahinguhüüuga „boose pomiilui!”, järgnes sellele ikkagi vali kabjaplagin. Ja alles siis, kui viimaks pidama saadi, võidi üle lugeda, kes veel hinges, aga kes japoskade abiga juba Peetruse juures. Mida ei saanud japoskadele ka väga pahaks panna, sest sõja ainus mõte ongi võimalikult palju vastaseid maha tappa. Jah, tookord oli olnud sedaviisi. Mis mõtet saab aga olla sellel, et surm neilt nüüd keset rahuaega parima sõbra röövib? Ei mingit.

Ja kas mitte sellepärast, et niisugune temp on puhas ülekohus, millele tuleb leevendust leida, polegi nad nüüd teele asunud? Kas mitte sellist sõnumit ei lähe nad vanalt Päärmannilt tahtma? Teiselt poolt — egas neil sellepärast veel tuld taga ole. Suuri asju ei aeta ülepeakaela ja surm kuulub kindlasti nende asjade hulka, mille puhul ei tohigi kiirustada. Nad võivad vabalt kand ja varvas visata, kulugu aega, palju kulub.

Pealegi, kui hakata kaht marsruuti sisuliselt kõrvu seadma, siis oli kirikutee ju hoopis võõram, seda tuli aastas ette kord või kaks. Võta selle kõrval alevitee! Sadu, võib olla tuhandeid kordi olid nad seda mõõtnud — kõikvõimaliku ilmaga, kõikvõimalikus füüsilises ja vaimses vormis, sellel oli tuttav iga kivi ja armas iga põõsaalune, selle peal oli kulutatud olematuks märkimisväärne hulk jalavarje. Või kui minekuks rakendati ette neljajalgne sõber, oli selle silmist, erinevalt näiteks eitede omadest, ikka vastu siranud mineku hädavajalikkuse mõistmine. Nii­sugune on… oli õige seltsimees. Ja niisuguse seltsimehe mälestuseks oleks neil täna õige valida seesama tee.

Kui siis Vana Karu veel põuetaskust pudeli avastas ja nad olid nagu palju kordi varemgi ühteaegu üllatunud ja uskumatul pilgul hinnanud allesjäänut, oli vähemalt selles punktis asi klaar: ei, nii napi munitsiooniga kirikumäeni välja ei vea.

Võiski teha kokkuvõtte. Kui arutamise all olnuks üksnes ihuvaev, lange­nuks kaalukauss ühele poole, et aga praegu olid üleval mitte ihu, vaid hinge küsimused, siis tuleb sel langeda teisele poole.

Otsustavalt keerati kirsaninad alevi suunas.

Taevas oli sompus, lund jalge all üle pöia ja ilm üldse sihukese moega, nagu kaaluks ta parajasti, kas hakata edaspidi lõbusamat nägu näitama või pöörata hoopis talvesse tagasi. Vastutulijaid suurt polnud, ainult kooli­lapsed, need teretasid ilusasti ja kilkasid nagu ikka. Nende järel tõstis jalga jala ette direktor Vunts. See ei teretanud, pidas pea maas ja justkui silmi peos. Tohoh, mis sel’s nüüd, muidu ei saa teisel sibulaga silmast vett kätte? Aga noh, eks või temalgi olla omad mured.

Astusid ju nemadki praegu edasi vaikides ja mõeldes omi mõtteid. Need polnud täna kuigi lõbusad, olid ennemini igavikulise iseloomuga. Ettevõetu, suur juba sündides, muutus minnes iga sammuga aina suure­maks. Teel oldi nii tähtsa asja pärast, et tähtsamat ei mäletagi. Igal teisel päeval oleksid nad lisanud, et iga sita pärast ei hakka üks mees tagumikku maast kergitamagi. Täna ei sobinud niimoodi öelda, ehkki asja tuum jäi samaks.

Aeg-ajalt, kui tagant jõudis järele mõni hobusemees, hõikas üks ja teine neid reeotsale. Nad ei läinud, oma leinast tuli välisilma saata selge sõnum.

„Põle võimalik,” vastasid nad. „Täna ei ole meil teiega ühte teed.” Ja sumasid edasi. Mispeale mõni imestas, mõni naeris ja andis hobusele ohjaharuga.

Lõpuks jõuti alevisse. Seal mindi joonelt poodi.

Poes oli rahvast rohkesti, peaasjalikult mehi. Paistis, nagu peetaks leti ees tavalisest ägedamat laata. Vehkis käsi, kõlas hääli. Kostis, kuidas keegi kiitis: „Ütlevad, et kusi käis ikka ilusasti läbi…” Mispeale teine hüüdis: „Aga no kurat — panevad kaane! And siis juba musta kuke verd ka…” Kuni keegi märkas neidki ja küsis: „No mis ka kaugema kandi mehed asjast arvavad?”

Mitte midagi, täna ei arva kaugema kandi mehed mitte kõige vähe­matki. „Sest kirjutatud on,” tõstis Vana Karu silmad lakke, „et kui te palvetate, siis ärge palju lobisege.” Poemees andku neile kätte, mis nende kohus, ja nad lähevad jälle oma teed. Kui aga keegi Piilul lausa nööbist kinni hakkas, vaatas see pealetükkijat nagu tühja kohta ja lausus äraoleval häälel:

„Meil oleks teile palju ütlemist, aga me ei räägi täna teiega.”

Vana Karu ise pöördus Poemehe poole sõnadega:

„Ja kel tuli puudus viinast, sellele ütles Jeesuse ema: „Neil ei ole viina!” Meil on just sihuke tunnustäht.”

Poemehel ei olnud tunnustähest arusaamisega raskusi ja ta ulatas üle leti soovitu.

„Ilma tähendamissõnata ei räägi me üldsegi mitte,” kostis Piilult lõpetuseks.

Letiesisel seltskonnal oli juba ammu suu lahti, nüüd kasvas aga nende üllatus veelgi, kui kaks kavaleri asutasidki end minekule. Uksel pööras Vana Karu end veel korraks ringi, et maha jätta viimane tähendamissõna:

„Tõesti, tõesti, me ei jäta teid vaestekslasteks, me tuleme veel teie juure. Aamen.”

Siis olid nad läinud. Poemees, näinud oma ametis nii mõndagi, kuid sõprade nii välkkiiret visiiti esimest korda, raputas ainult pead.

Pood oli olnud pöördepunkt. Edasi viis tee üle jõe — üle Jordani, märkis Piilu —, läbi lepiku, mööda künkal kükitavast koolihoonest, lõpuks üle allikasoone ja oldigi otsaga külas. Kui alevist oli veel lahkutud meeleolus, et ärgu segatagu neid nende lohutamatus leinas, siis nüüd hakkas eluvesi oma toimet avaldama. Ettevõetu polnud küll raasugi kaotanud oma tähtsusest või tähendusest, kuid enam ei mindud vaikides. Nüüd hüüti õuelistele tere, seisatati igas väravas, rüübati ja anti rüübata, jäeti siia ja sinna maha tähendamissõnu.

Külarahvaski paistis olevat heatujuline. Küsis Vägara Alma naerulsui, kuhu’s kavaleridel minek, hõikas Piilu rõõmsalt vastu: „Kerikusse, ikka kerikusse! Ingepalvet tellima!” Ja kui Alma seepeale vait jäi ja imelikku nägu tegi, lohutas Vana Karu teda: „Ära karda, Siioni tütar!” Aga kui Taavetil Konradiga surmasõnum jutuks võeti, pööras see miskipärast pea kõrvale ja oleks justkui pomisenud, et „oligi teisel ammu aeg minna”. Piilu, kel oli Konradi jaoks varutud tähendamissõna „oh, Sebedeuse poeg!”, ehmatas, kuid mõtles kohe, et ju ta kuulis valesti, küllap tal liht­salt kõrvad kumisesid. Konrad on mõistlik mees, ta ei saanud ometi nõnda öelda!

Siiski oli see vahejuhtum kavalerid niipalju rütmist välja löönud, et Uus­talu kohal otsustati püsti panna vahelaager, teha tarvilik vägede üle­vaatus ja ühtlasi ravida kõrvakuminat sama rohuga, mis kumina oli tekitanud.

Kirikumõisani jäi kaks kilomeetrit. Järgmine joogipunkt oodanuks neid pärast kirikumäge, eelmine ehk alevi ühisusepood jäi täpselt niisama kaugele, ainult et seljataha. See üllatav tõsiasi registreeriti lahinguvälja kaar­distamise korras. Peatähtis oli võtta veel kord arutuse alla operat­siooni sisuline pool.

Nii, nad on teel vana Päärmanni juurde, et tellida sellelt kadunud sõbrale hingepalve. Et ta kuulutaks kantslist seda ja teist ja just nende sõ­nadega, nagu peab. Aga, ja see on väga tähtis punkt, aga nüüd tuleb küsida, mida see Päärmann lahkunust õigupoolest teab? Mida võib üks valge kurgualusega kantslikukk ühest ausast ruunast üldse teada? Teab ta, kui siidine oli tema mokk, kui ta selle sulle pihku pistis? Teab ta, kui pehmed olid tema sapsud? On ta käsi eales libisenud üle tema pringi kaelakumeruse? On ta pilk kunagi kohtunud pilguga tema tarkadest silma­dest? Või mis — ons ta ülepea näinud ühisusepoe lasipuud, kus selgeimat keelt sõbra truudusest kõneleb pikkadel ootamisetundidel näritud auk, sealsetest aukudest kõige suurem? Ja lõpuks kõigist küsi­mustest see peamine: mida teab vana Päärmann lahkunu rikkast hin­geelust? Õige vastus on: mitte midagi! Kõik see on Päärmannile üksainus tume maa. Aga, ja see on meie viimane küsimus, aga kui ta kõigest sellest mitte midagi ei tea, mida oskab ta siis rääkida? Niisiis…

Kui nad mõne aja pärast ühisusepoodi tagasi jõudsid, oli seal rahvast juba rohkem.

Tundus, et kurb sõnum oli vahepeal ka siia jõudnud. Käpatraavel seletas küll parajasti Vöimule, kui tähtis on kanade hooldamine talvel, millise loosungi oli üles tõstnud viimane „Rahva Hääl”, ent polnud kindel, et partorg teda üldse kuulas, sest nagu Vana Karu kohe esimeseks ära märkis, olid Vöimu silmad tõesti kurvad nagu sittujal koeral, kuid mitte tarvilikul määral märjad. Mispeale Käpatraavel teemat vahetades lisas, et hoolikamal vaatlusel võib koguni märgata, et Vöimul üks silm tõesti nagu nutaks, aga teine, see klaasist, hoopis naerab, mis on praegusel hetkel sündmatu. Ning Vana Karu lõpetas teema tähendamissõnaga:

„Ja tõesti, tõesti, kui su silm sind pahandab, siis kisu tema välja.”

Vöim läks poenurka, istus köiehunnikule ja võttis pea käte vahele.

Sedaaegu alustas naelakastile astunud Käpatraavel jutlust. Ta rääkis kir­jeldamatust kurbusest südames, piiritust leinast, lohutamatust tun­netepuhangust ja korvamatust kaotusest, monoliitsusest ja kõikevõitvast õpetusest, kinnitas, et kaader on otsustav jõud, kusjuures paanika tuleb ära hoida, partei ühtsust aga, vastupidi, hoida — „nagu silmatera!” rõ­hutas ta —, ning kutsus kõiki kohalviibijaid üles kahevahetuselisele tööle, sest „nii jääb meile alatiseks silme ette tema helge kuju”.

Kui ta oli just kuulutamas sõnumit: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimasel päeval!”, astus uksest sisse kohalik nõelakuningas ja kirjasaatja Ooverlokk — üleni mustas, näol kannataja­ilme, kaelas kõvakrae.

Järgnenud vaikuses kostis meestesummast selgelt ja valjult:

„Ja selsinatsel päeval, rätsep, ütlen ma sulle: „Võta oma pressraud ja kõnni!””

Ooverlokk vajus köiehunnikule Vöimu kõrvale.

Kaks kavaleri olid liigutatud, nende hinge täitis rahu. Kuskilt kostis tasast leinamuusikat, ju oli Poemees krammavonile vänta andnud. Aru­saaja inimene. Ja üldse, nii kena mõistmist ja kaasatundmist nende hingelisele seisundile poleks küll osanud oodata.

Õige, kirikuteekond oli jäänud pooleli. Kuid seda ainult vältimatute asjaolude sunnil. Teiselt poolt — vaevalt oleks vana Päärmanni suust kostnud ilusamaid sõnu kui need, mis äsja poeleti ees kõlasid. Olgu peale, et mõni koht Käpatraavli jutlusest jäi ehk nõks tumedaks, nagu näiteks see, et lohutamatus leinas langetab pea kogu üleilmne proletariaat. Kena ju kuulda küll, kuid ühe ruuna puhul siiski väheke kahtlane. Et aga pidulik jutt on alati natuke segane, mis talle muidugi kaalu ainult lisab, siis leidsid sõbrad: ei, see siin oli hingepalve, nagu peab. Oli vaata et etemgi kui mõni inimesele peetu.

Peiejoodud võisid alata. Kõigest oli näha, et selles ettevõtmises on igamees valmis kaasa lööma kahe-, kui mitte kolmekordse tööpanusega. Leti taga seisva Poemehe kogu olemus näis aga kuulutavat: kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu.

Leinatalitus oli täies hoos, kui avanes uks ning sisse astus veel keegi. See oli Luise. Ta jäi lävele peatuma, vaatas toimuvat mõnevõrra heitunud pilgul ja kuulutas siis kiledal häälel:

„Küll on kinu — ilus poiss on surnd!”

Et selle uudise peale keegi midagi vastu ei kostnud, sellest õieti väljagi ei teinud, pidas Luise tarvilikuks oma sõnumit kraad valjemini korrata:

„Ilus poiss on surnd!”

Nüüd kikitasid kõrvu kaks — Vana Karu ja Piilu. Mõistnud äkki, et tohoh, siin kavatseb keegi nende kaotusega konkureerida, keerasid nad habemed Luise poole ja nõudsid talt juba mõnevõrra pahaselt:

„No kes?”

Luise tegi suured silmad.

„Estalin ikke!” kilkas ta rõõmsalt. „Estalin, kisse muu.”

Sekundit paar põrnitsesid sõbrad Luiset kui ilmutust. Lasid seejärel pilgu üle viimase kui poesviibija ning peatasid selle lõpuks Poemehel.

Poemees, nägu laial naerul, noogutas.

Siis kõlas kahest suust korraga:

„S-sa vahi kaabakat!”

sisukord