sisukord

Mängiv laps / Elu juhid jt. luuletusi

Friedrich von Schiller

Mängiv laps

Mängides, laps, ema sülle sa poed. Püha saarena leiad

            endale kaitset seal   kõikide vaevade eest.

Ei lase kukkuda sind ema arm kuristikku ju mitte,

            süütult naeratad vaid,   kui ka on luuramas haud.

Mängida, süütuke, võid! Arkaadia on sinu ümber,

            ei vaba loodust muu   sundida saagi kui rõõm.

Luule on ainuke piir, mis loeb ülemeeliku jõu ees;

            veel eesmärgita on   teotsemas hakkaja vaim.

Mängida võid! Eks oota ju töö, kõhn käskija, täitma

            sind kohuseid, mis eel   rõõmuta, tarmuta teel.

Elu juhid

Geenius üks ning teine su saatjaiks on elus aina.

            Hea, et toetust saad   neilt mõlemalt oma teel!

Lustliku mänguga üks lühemaks teeb kõik sinu matkad,

            kõiksugu saatuse sund   kergem on, hoides ta käest.

Nalja ta viskab ka siis, kui on tee lõppu su saatnud,

            kus surelikul on suur   hirm igivoogude ees.

Seal aga sind tõsiselt ning vaikselt võtmas on vastu

            teine, kes hiiglasekäel   sind üle taarnagi viib.

Kumbagi ainsaks ent ära pea! Sinu väärikus jäägu

            sulle, kui saatjaks üks,   teisega koos sinu õnn!

Filosoofiline egoist

Kas imikut oled näind? Eks armastust tema tunda

            saa oma hoidjate poolt:   valvavad need tema und,

Ent vast nooruki kirg tema jaoks nime sellele annab,

            kui maailma ta ees   valgustab teadvuse välk.

Või ema näind oled ehk? Oma und tema pakkuma ohvriks

            valmis on, kui vaid saab   kaitseda paikese und;

Kui elujõust, mis tal on, vastsüttinud leeki ta toidab,

            kingina endale näib   vaevade eest tema vaev.

Ning suurt loodust solvad, kui arvad, et on ema-lapse

            andmiste-võtmiste jõud   argine tarvidus vaid.

Kas siis, ennast täis, tahad täiesti hüljata selle

            hunnitu liidu, kus kõik   loodu on looduga koos?

Kas tahad, vaeseke, siis ihuüksi sa toetada ennast,

            kui eri jõudude toel   seismas ka lõpmatus on?

Antiikaeg rändurile Põhjast

Mitmest jõest üle viind, jagu saand merevoogude väestki

            sind peadpööritav tee   tõi üle Alpide nüüd,

et siin silmsi mu ees näha võiksid ja kiita mu veetlust,

            millest kõik maailm   on imejutte ju täis.

Niisiis vaatad sa mind, pühadust võid katsuda käega:

            kas lähenemaks aga said   mulle ja sulle kas sain?

Ühine saatus

Vihkame, riidleme küll, ei seo meid meel ega maitse,

            kuid sama halliks juus   sul läheb just nagu mul.

Kõrgeim

Kõrgeim, suurim on see, mida taotled? Su eeskuju olgu

            taim: mis ta tahtmata on,   see ole tahtes — ja kõik.

Saksa keelest Ain Kaalep

Johann Christoph Friedrich von Schiller (10. XI 1759—9. V 1805) on kirjanik, kelle loomingule meie maal on osaks saanud eriline retseptsioon. Tema esimene monument maailmas on püstitatud teatavasti Puhtulaiule; meie kõrg­kir­jandust on ta nii või teisiti viljastanud pidevalt, Kreutzwaldist Ristikivini. 1959. aastal avaldas Eesti Riiklik Kirjastus terve sarja tema teoste tõlkeid, hõlmates töösse mitmeid literaate; raamatuis „Luuletusi” ja „Ballaade” on rohkesti tõlkeid ka minult. Nüüd, pool sajandit hiljem, Schilleri veerandtuhande-juubeli puhul, leidsin, et pean vähemalt kolm neist ümber sõnastama. Uued versioonid on siinse põimiku lõpus; nende eel on kolm seni ilmumata tõlget.

A. K.

sisukord