sisukord

Etapp küll, kuid mitte epohh. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses

Vaapo Vaher

Alustuseks lööksin kihvad lõrisedes taas Tiit Hennostesse. Kusagilt peab ju hakatuma. Ja ega suurt valikut pole ka, enne mind on siinses mõtte­va­hetuses (mis žanrina kõlab minusuguse tarvis küll ülearu eufemistlikult) sõna võtnud vaid kaks persooni: Hennostele lisaks Mart Velsker. Et mul ei ole eetilis-moraalseid kohustusi Hennoste ees, ta ei ole mulle „hea õpe­taja” nagu Velskrile,1 mina pole ta konfident vms., siis võin suu täie­ga täis võtta.

Tunnistan, et Hennoste revisionistlik entusiasm (minevikukirjandust kam­mides) on huviäratav, aga ta apostellik sihisuunamine nüüdis­kir­janduse asjus ajab mul teinekord karva turri.

Jätkuvalt on Hennoste aateks (ikka veel!) lõppematu revolutsiooniline progress, luuleuuendus peab pühkima oma teelt kõik, mis ei allu x-mo­der­nismi ideoloogiale. Või siis küüditatakse too muu kirjandus kõledaile ääremaile.

Hennoste väidete definitiivsus, ta artiklist artiklisse korduvad võidukad hõisked — püha luule on lõppenud! või: luule on vabanenud tradit­sioo­nide painest!2 — mõjuvad fanaatiliselt. Ta kinnitus: „Uue aja kirju­tajad ei ole ega ka taha olla poeedid”, tundub isekana, sest kõneleb muude nimel, pealegi on Rooste, Sinijärv, fs ja veel hulk teisi vaatamata nende tänapäevasele luulekeelele ikka poeedid küll ja väliste tunnuste järgi näib, et tahavad seda ka olla (Rooste ennast luuletustes tihti nõnda nimetabki).

Mõni Hennoste väide on silmanähtavalt fiktiivne, näiteks sisendab ta: „Praktiliselt kogu luule on vabavärsiline. Esimest korda eesti luule ajaloos paistab, et tagasiteed sellest enam ei ole. Merca „Narrivile” (2007) jätkab peaaegu ainsana riimis ja rütmis luulet.”

Selle väite väära kategoorilisust tihkab õgvendada isegi õpilane Velsker, kes diskreetselt tähendab, et luulesse on siiski jäänud ka „alad, kus silbilisrõhuline või rõhuline meetrum ning lõppriim säilivad” ja kõneleb võru kirjandusest, „„killuviskamisele” orienteeritud poeetkonnast”, klassi­kalise taustaga kirjanikest ja luule perifeersemast osast.

Ent seegi pole ju kõik, riimitult kirjutab ka näiteks Timo Maran, kes ise on öelnud: „Mulle tundub, et küsimus „kas riimitud luule või vaba­värss” ei ole praegu enam sellisel viisil oluline nagu seitsmeküm­nendatel, kui see vabavärsi-murrang toimus. Praegu on nad lihtsalt kaks võrdset väljendusvahendit, kaks võimalust.”3 Mõlemat võimalust kasutavad veel (ma kõnelen ikka vaadeldavast ajavahest, nullindaist aastaist) Runnel, Traat, Kareva, Liisi Ojamaa, aga ka Arne Merilai, Kalle Käsper, Jana Le­pik, varieeruvalt Andres Langemets ja kes kõik. Sekka isegi nüüdsed ikoo­nid: Triin Soomets, K. M. Sinijärv, teinekord koguni Rooste jt. Vahel rii­mitakse lihtsalt flirdist, tihti tõepoolest luulelistest vajadustest, teine­kord on see nagu T-särgi vahepealne vahetamine piduliku ülikonna vastu.

Hetkeks pani mind hämmelduma ka Velsker, kes justkui väidab, et massiivne vabavärsindus on ikka nüüdse revolutsiooni tulemus, et „ette­kujutus arhetüüpsest luuletusest” on muutunud just nüüd, vähemalt noor­te seas: „Kui sõna „luuletus” kasutati kaheksakümnendatel aastatel, siis tõi see silme ette korrapärase paigutuse ja sarnase pikkusega read ning regulaarsed stroofid. Üheksakümnendatel võis silme ette tulla igasuguseid asju…” Jumaluke, luuletasin pisut ju ise kuuekümnendail-seitsmekümnendail ja juba siis (siis muidugi eriti!) ei terendanud luuletuse algkuju noorte jaoks üldsegi üksnes stroofikastidena.

Küllap on vilgas lugeja juba taibanud, et ma ei soovigi sedavõrd kõnelda vabavärsist või poeediks olemisest, vaid ihkan protestida ühekülgse abso­lutiseerimise vastu, kateedriinimeste himu vastu nõudlevalt skematisee­rida, imperatiivselt tõesõna kuulutada. Ei taha enam laastude lendamise­ga metsaraiumist. Lauri Sommer on öelnud: „Kysimus pole selles, mis stiilis keegi kirjutab, vaid kui palju ta sedakaudu elust kätte saab.”4 Sammaldunud triviaaltõsiasi, aga tuleb korrata. Ent jätkakem.

Hennoste arvates on praeguse luule jaoks keskne „elu argiseikade luu­lendamine nullstiilis, lihtsas ja kujunditeta keeles”, millele lisanduvad „sotsiaalsus ja kehalisus kõigi oma eritistega”. Tõepoolest, keha triumf vaimu üle on silmakargav, luules veel rohkem kui proosas. Eritistega (mida Hennoste koos „sotsiaalse ilmaga” väga hindab näiteks fs-i ja Maarja Kangro puhul) on meil kõik eeskujulik, kirjandus menstrueerib võimsalt, kindlaks tunnusmärgiks müsofiilia. Sotsiaalsusega on lugu veidi haralisem.

Ma ei taha taaskäivitada sofistilisi arutlusi, mis loom see sotsiaalsus on, aga suures mahus on teema meie luules profaneeritud, muudetud käibeluule lobedaks osiseks. Ajakriitika alla käivad Hennoste määrangus: „Tar­bimis- ja trendimaailma hukkamõist. Vastandumine vastikule mee­dia­­maailmale.” Jne. Enamjaolt on seesugune ajakriitika rutiinne, etab­leerunud luuleline irin, mäng klišeedega, ilma et maailma asjad print­siibilt selged oleks. Lobaluule osakaal meie praeguses luulepildis on tüli­kalt suur. Luulendamises küll trotsitakse moekalt tarbimist, igapäevaselt aga kukutakse konsumerismi. Käsitlemist ei leia riskantsed sfäärid, näiteks lääneliku demokraatia mutatsioonid, et mitte öelda mutilatsioonid. Replii­gina: kätte sattus hiljuti tõlgitud Simon Sebac Montefiore aja­looline ülevaade „Koletised”, kus kõik satraabid, massimõrvarid ja Sta­linid—Hitlerid sees, aga Harry S. Trumanit seal kaante vahel netu. Truman, lää­nedemokraatiamees, kelle käsul pilluti jaapanlastele kaela inim­vih­kajalikud aatomipommid, tema arhetüüpsete pahameeste hulka ei sobi.

Muidugi on luuletajate seas tõsi- ja ausameelseid ühiskonnakriitikuid. Kõige programmilisema sotsiofiili ausära nende seas peaks langema Jürgen Roostele, kes on teinud ka sellealaseid kaikuvaid publitsistilisi aval­dusi,5 korraldanud seminare jms. Varem kippus see kõik Rooste puhul deklaratiivselt segaseks jääma. Olen nõus Paul-Eerik Rummoga, kes nii kuus aas­tat tagasi kirjutas ühe tema proklamatsiooni kohta: „See, mida Jürgen Rooste üpris kaootilisel moel postuleerib kirjanduse uue sotsiaal­susena, võiks kanda pigem kommunikatiivsuse nime. Luule, mis opereerib oma potentsiaalsele publikule tuttavate reaalidega ja kontsentreerib ning võimendab ühiskonnas stiihiliselt käibivaid tajukoode, saavutab oma toimekeskkonnaga kindlasti parema kontakti kui esoteerikasse kalduvad suunad.”6 

Kontaktipuuduse üle pole Rooste pidanud muret tundma, ainult sotsi­sõ­num jäi ta luules poeetiliselt pateetiliseks. Nüüd tundub, et midagi on filtreerumas, küll endist viisi sõnaohtralt, ent rahvusliku ja planetaarse ohutunnetuse süntees, sotsiaalsuse ja eksistentsiaalse ühtimine on ta teises jääkaruluuletuses7 kohati otse paaniliselt kohalejõudev. Muide, eriti selles luuletuses on tajuda kaugeid vormilis-metoodilisi ühendjooni (küllap autorile teadmatult) vene kuuekümnendate aastate staadioniluule valjema ja maskuliinsema osaga. (Ja täpsustuseks: siinse kirjutise veneviited on tahtlikuks kontraks muidu meie kirjanduskirjutiste anglosaksliku või prant­suse kaldega osundusmassile.)

Jürgen Rooste settimine lööb välja ka tema publitsistilistes pihtimustes, näi­teks maikuuses „Sirbis”: „Mul on kogu selles talvelõpu ja kevade kul­ge­mises olnud tunne, et küsimus, milleks on vaja luulet, mida ta meile tä­hendab, miks ta üldse on, milline on ta koht ühiskonnas ja kes on luuletaja — kas professionaalne idioot või mängurlik diletant, kes endale välja petab oma kohakese toosinatse päikese all —, et see kõik on olnud aktuaalsem, teravamalt kohal ja tegelikum ja valusam küsimus kui varem. Võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma. 18-aastaselt mul seda muret igatahes polnud, oli lihtsalt kindel teadmine ja usk, et luuletaja on jumala loomake, kelle kohta keski ega miski siin täita ei saa. Keda lihtsalt on vaja, sest muidu puuduks kõigel muul mõte ja me võiksimegi lobedalt loomakestena eksisteerida, õgida ja paljuneda ja võidelda ja magada. Mulle tundus, et luuletaja loob oma loomuliku olemasoluga siia dimen­sioone ja sügavust, mida meil muidu poleks, mida me ei haaraks ja ehk ei aimakski. Nüüd ma olen muidugi aru saanud, et suurem osa inim­konnast — eestlastest — nii ei mõtle.”8 

Vanemaks saab Jürgen Rooste igatahes ja see on muutev tegur teadagi. Lev Tolstoi intellektuaalne-hingeline evolutsioon on mõne uurija poolt jaga­tud kolme järku: snobism—skeptitsism—humanism, kusjuures sno­bismi all mõeldi individualismi ehk prioriteetset huvi iseenda mina vastu. Snobismi-järk hakkab Roostel ehk läbi saama, see, kus ta ise rõhutatult ava­­lihingi esiplaanil piinles, taustaks sootsium ja sotshädad. Nagu see teine jääkaru-tsükkel tõendab, on nüüd maailm eendumas ja poeeti krahhi neelamas. Pääsemislootustesse annab suhtuda vaid skeptiliselt.

See vananemisvärk on hirmtõsine asi. Hiljuti kirjutas mulle nii poolesajandiline kirjanik: „Vaapo, mida vanemaks ma saan, seda enam hak­kan mõistma, et põlvkondadevahelised kuristikud on suuremad kui poliitilised. Olin ise kaua aega väga leppimatu kõigi konformistide vastu oma põlvkonnas, aga praegu vaatan, et nendega on veel võimalik kokku leppida, seevastu noortega — üldse mitte…” Ka snoobist nooruk-Tolstoi poleks iseenda vananenud variandiga hakkama saanud. Põlvkondlik korporatiivsus on teema igatahes. Aja tiksumine on viimase kümnendiga mõjutanud ka eesti luulet, vaadakem või Hasso Krulli tahenemist.

Rooste on üks argument, mis kummutab veel ühe Hennoste kinnituse, nimelt et praeguses tuumikluules on hüljatud kujund („sotsiaalses luules tu­leb haruharva ette ka vana head kujundit”). Või kui tulevat (Asko Kün­nap), siis kõlavat see „kuidagi kulunult ja samas maneerlikult”. Roos­te eksaltatsioonid ja ta dionüüsiline sotsiaalsus on aga suuresti just kujundiluule.

Tõsi, fs on sümboleilt õhukesem, märksa graafilisem, eksaktsem, aga ku­jundeist saab rääkida temagi otsekõneluule puhul. Kujundita luulet pole olemas, olgu see luule kui tahes tarbekeelne. Siin mängib ikka vana kuld­reegel, et tellinguserval on telliskivi ehitusmaterjal, ent kunstisaali taburetile asetatuna saab tast kujund.

Luuletada võib kõigiti: intuitiivselt, irratsionaalselt, spontaanselt, õpi­tult, ekstaatiliselt. Võib ka kalakülmalt — fs luuletab just nii, jälgides Tšeh­hovi retsepti: kirjutama võib asuda vaid siis, kui tunned end külmana kui jää.

Mart Velsker küsib: „Kes oskas üheksakümnendatel arvata, et Ser­pent’ist / fs-ist saab omas ajas vaat et kõige olulisem luuletaja? Mina ei osa­nud.” Mina ka mitte. Ei oska teda kõige-kõigeks arvata nüüdki. Roh­kem kui kindel persoon on nullindatest jäänud mu mälu kõvakettale luu­le paljuhäälsus, bel canto’st tiiskandini. Aga „traditsioonide painet”, mi­da Hennoste eitab, adusin ma fs-i trumpkogus „2004” ilmselgelt, see oli ju uuenenud Johnny B. taastulek, temperamendivaesemalt küll, rõõ­mu­tumalt, vähemboheemlikult, perekonnapeana jne., aga mõjuvõimult meenutas see mulle esmakohtumist Johnny tekstidega. „Alasti ja elus”-kogu Hennostele „enam nii palju üllatusi ei valmistanud”, selles olen minagi kaasajaataja. Suurtes annustes ja muutumatult fs-i vapustus raugeb.

Aga verinoorte tarvis näib fs olevat iidol. Hiljutine luulesse läbimurdja, depressiivse väikelinna punklaulik Triin Tasuja pihib: „Fs-i luulega on sarnane tunnetuslik asi, mis selle „Inimorjusest”-raamatuga (rääkija oli just tunnistanud William Somerset Maughami romaani „Inimorjusest” sala­pärast tähtsust iseendale — V.V.), et ma ei oska põhjendada, miks see on mulle väga tähtis, tajun selle intuitiivselt ära. Fs-i luule puhul on isegi nii, et ma ei kirjutaks samamoodi, nagu ma kirjutan, kui ma ei oleks tema luulet lugenud. Mitte temaatiliselt, vaid pigem väljendusliku konkreetsuse mõttes kirjutaksin ehk teises registris.”9 Noorte kirjandus­hää­lekandja, ajakiri „Värske Rõhk” tajub aga fs-is samuti mingit ammen­du­mist, annotatsioonis (2009, nr. 3) „Alasti ja elus” kohta on öeldud: „Eesti luule nüüdiskaanon on valmis, olles esindatud täiel kujul selles teoses. Olgu see ühtlasi lõpp-peatuseks meie kõigi jaoks, et siit edasi lii­kuda.” Küllap on see märguanne liikumisnõksatuseks ka fs-ile.

Nimetan veel mõne pähekargava nullindatest saadud üsna erineva luu­lelise refleksi.

Triin Soometsa psühhofüüsika, kus iha ja liha peekonina läbi kasvanud.

Kivisildniku panpoeetika (ta murrab ka iga tarbemeili luuletuseks), mille piiritus (otsatuse mõttes) võib tähendada küll kõiksust, ent ühel hetkel äkki ka mittemidagi. Siis tasandub panpoeetika kompromissitult kiilaks nagu kirjanike pealiku Karl Martin Sinijärve kolp.

Kalju Kruusa keeleheegeldused, mida Hasso Krull on oma tavapärase kannatlikkusega harutanud ja kenasti keraks kerinud,10 nii et selles on ühekorraga nii Kruusat kui ka Krulli ja ohtlikult suigutavat intellek­tuaal­set turvalisust. Hennoste on Krulli enda nüüdses luules haistnud hiili­vat regressiivsust, see olevat kui „tagurpidi liikuv eesti luule”. Et teoorias ajab Krull küll uuenduslikku juttu, aga luules on ise tagurlikult „sügav ja kaunis”. Minu meelest on Krull nüüd ka teoorias „tagurlik”, kusagil kirjutas ta juba humanismist. Meenutagem Tolstoi juhtumit.

Eesti luule amatsooni Elo Viidingu tapritarm, tema loome formeerus kvaliteediks just nullindail, kui temast taas Viiding sai. Ja kohe olid talle selged ka luulesihid, nii kirjutas ta aastal 2000: „Uudsus ega uus aeg ei vabasta loojat kunagi ühiskondlikust närvist.”11 

Asko Künnapi dekoreeritud ja hingeline rahvustruudus, mis meenutab mulle mõneti mu varahukkunud luuletajast sõpra Märt Luiget. Vahel mõtlen, et oleksin taas küps õhinal ühinema miski eluterve eesti neonatsionalismiga, kuni nimede eestistamiseni välja. Asko ja Vaapo passiksid sinna naturaalselt, mine tea, võib-olla ka pisut saksanimeline Jürgen, ja Hirve-nimeline Indrek ja äkki Raplast pärit Kristiina, kaht­lustan, et me read täieneksid aina.

Karl Martin Sinijärve vaimurikkad paradokslemised, milles on latent­seks surutud, ent ehedat aristokraatlikku luulekultuuri. KMS-i sütitava loome alla käivad tema vastupandamatult infantiilsed OP-saate teksti­jupidki. Nullindate saavutuseks on samuti televisiooni üha kestvad luule­minutid, neist paistab kirjanduse populariseerimise strateegiat, püüdu panna luule tsirkuleerima, taastada tema sotsiaalne staatus, panna lak­suma vana hüva „kunst kuulub rahvale” loosung. Aga selles avaldub ka kirj­aniku iha olla tseremoniaalne figuur, ilmneb kollektiivset nartsissismi.

Kristiina Ehini ürgemalik säilitamistung. Lauri Kitsnik kirjutas pärast „Si­munapäeva”: „Kui siin ongi mingi pretensioon, ei ole see vähem ega rohkem kui kirjutada eesti kirjandust. Ja see polegi nii tavaline. Selline ideo­loogia asetab Kristiina paratamatult keskmesse, peavoolu, eesti luulet alal hoidma. Ka raamatu sisu [---] väljendab soovi anda oma panus kul­tuuri püsimisse ning mitte „uuendamisse.””12 Vaat nii!

Lühidalt ja läbisegi veel luuleuudiseid nullindatest: hingeaadlik Hirv on avanud rahvuslikud ja religioossed registrid; elukäänud sundisid taas­luuletama Andres Langemetsa; ka Toomas Liivi „Achtung” ja Andres Vanapa „Päti vile” on nullindate ilmingud; sürriveteran Andres Ehini fan­taasiavedru on endiselt timmis; Lauri Sommeri Teise Maailma poeesia on permanentselt masingutunnetuslik; Doris Kareva on endiselt veen­dunud, et: „Kõike hoiab koos üks, / kes oma nägu ei näita, / kes oma nime ei ütle”; Maarja Kangro intellektuaalsed fookus-pookused saavad üllatavalt kõrgeid hinnanguid. Jne.

Aare Pilve luulel pole ma peatunud mitte huvipuudusest, vaid vastu­oksa, uurin seda endamisi pisut süvenenumalt ja praegu ei taha midagi lausuda. Ehk tulevikus. Aga klaar, et Pilv on nullindate kütkestav nimi.

Luuletajate populatsioon on paisunud loendamatult arvukaks ja sortiment haaramatu. Aastas ilmuvat sadakond luulekogu,13 kümnendis seega oma tuhat raamatut. Jube. Taas võiks alustada kõnelust luuleinflat­sioonist, küll vist teistlaadsest kui omal ajal.

Olgu. Jätame luule. Proosat piieldes lööb ninna stagnatsioonilist kopitust. Aimub peetust, retardatsiooni. Positsioonilist situatsiooni. Einoh, tegelikult ju järeltants kestab. Aga kõik pühad lehmad veristati juba üheksakümnendail. Küsisin juba tollal — mida teha pärast orgiat?14 Termin „postmodernism” kõlab nüüd nagu degradeerunud arhaism. Ehkki algusest peale oli klaar, et postmodernism ei tähenda revolutsiooni, pigem kontrrevolutsiooni. Samas, ilma postmodernistliku seismoloogiata poleks nüüdseid Hennostele ilmutuvaid x-modernistlikke võimalusi pinnale vappunud. Post, mis deklareeris stiiliarengu lõppenuks ning kuulutas nii varasemad kui hetkel kehtivad, nii surnud kui elavad stiili­võtted võrdseiks ja koospruugitavaiks, käivitas seega saatanliku karne­vali, kus põrgulikus ringmängus karglevad käsikäes elushinged ja zombid. Mõned vene uurijad näevad sealse postmodernismi embrüod Nikolai Fjodorovi (1829—1903) utoopias üldisest ülestõusmisest, kus kõik ku­na­gi siit ilmast lahkunud hinged füüsiliselt taas maisesse ellu naasevad. Ehk­ki Fjodorovi unelm võib näida humaansena, on see tegelikult eba­inimlik, on vastutulek zombidele elavate arvel.

Ega eesti nüüdses proosas polegi päriselt selge, kes on ehedalt elav, kes zom­bi. Intellektuaalne humanism vahetus mölluajal polaarselt intel­lek­tuaal­se künismiga. Eetose kadu oli totaalne. Eetilised aksioomid kum­muli. Uuskirjanduse moraalset vaakumit on nullindatel täitnud pea­asja­likult iroonia. Kaua veel? Iroonia on küll hea rohi illusioonide, stereo­tüüpide, sakraalsuse vastu, kuid illusioone pole enam ollagi. On öeldud, et iroonia pole muud kui pseudoloogia, ja selleski väites on tõtt.

Iroonia kõrval on siiani teiseks vaakumitäitjaks raev. Aga ennevanasti öeldi — ira furor brevis est— raev on  lühiajaline  hullumeelsus (minu sõ­rendus — V. V.). Hull aeg on aga pikaks veninud. Viimase aastasaja faustilik inimloom oli küll tülgastav, ent äkki on nüüd aeg taastada homo sapiens’ireputatsioon? Võib-olla kirjanik ei peagi omas intel­lektuaalses vabaduses või egoismis tingimata ja trotslikult unustama rahvuse, ühis- ja inimkonna kollektiivsed huvid? Järsku individualism ei saa indiviidi vabastada kõigist sotsiaalsetest kohustustest? Võib-olla peaks ka proosa sotsiaalne süüme virguma? See ei tohiks tähendada kristliku supramoraali primaati, küll aga suunama kirjanikku tänase inimese psüh­ho­somaatilist energeetikat kujutama balansseeritult. Ehk tuleks moder­nist­likku uuendamishimu üldse pidurdada? Proosas on see pidurdunud niigi.

Pärast 1960.—1970. aastate uuendamistuhina vaibumist valdas kriitikat „halvasti peidetud närvilisus” ja Toomas Liiv kirjutas: „…tundub, et enam ei igatseta uusi „noori vihaseid mehi”. Nüüd himustatakse „noori klassikalisi konservatiive”. Ja sellele soovile on raske vastu vaielda, sest siin on areng ja dialektika kaelakuti koos. Praegusel hingetõmba­mis­ajal on aga sobiv vaadata, mis pärast suurt uuendamist järele on jään­ud: mis ära lõhutud, mis muidu kaduma läinud ja mis uut juurde teh­tud.” Liiv leiab, et uuendused vajavad „oma hüpete hindamisel vähemalt mõõdukat alalhoidlikkust. Kui mitte suisa irevil skepsist. Nii et aeg paistab olevat igapidi küps konservatiivsuseks.”15 

Kas ka nüüdses proosas on see aeg küpseks saanud? Mahajäetud la­hingu­väli tossab varemeis. Kontrrevolutsionäär Kaur Kender on teo­paigalt kadunud. Kerttu Rakke olevat kusagil kergel leival. Kadri Kõusaar toodab ebatsensuurseid liikuvaid pilte. Tõnu Õnnepalu ei paku enam mi­dagi, mis võiks avangardselt õnnestada, tema tallabki juba konser­vatiiv­seid vaikradu. Peeter Sauteri, tolle „poole kohaga Bukowski” (Mihkel Mutt) viimane proosatöö on sigitanud kriitikuis (minuski) pettu­mus­ohkeid, „Beibi bluu” mõjub vedruta enesekordusena. Sauterlik dep­ressiivsus ei šokeeri ega paina enam, depressioonist on saanud marasm, aga jõuetus ei elektriseeri. Ühelaadsus pole halb iseenesest, kuid peab iga kord olema kompenseeritud veel millegagi. Sauter näib väsinuna, ta on ise „Loomingus” tunnistanud: „Elusat kirjandust ei jaksa kogu aeg teha. Ja väga elus kirjandus (näiteks Sarah Kane’i „4,48 Psychosis”, mis on kir­jutatud surma veerel vaakudes ja pisut enne Kane’i enesetappu) võib minna nii kaugele, et sellega ei saagi enam kontakti. Mis sest elususest ja valust siis tolku. [---] Noh, siis ehk võib vahel ajaviiteks teha literatuuri. See on puhkus nii kirjutajale kui ka mõnele lugejale. Tühijooks, vabajooks. Suplus pärast ujumistrenni, sörk pärast jooksutrenni. Ega suplus ja sörk pole pahad. Trenn nad pole, kuhugi edasi ei vii, hinge ei puuduta, kirge neis pole. Ei ülendavat, ei valu kaudu puhastavat. On klišeed ja surnud keel ja mõtted ja kujud. No ja siis.”16 

Arvan Sauteri paraboolsest pihtimusest aduvat üheksakümnendate aastate destrueerijate loomelist ammendumist. Ehkki Sauterile sooviks vaid hüva.

Ainus, kes üheksakümnendate novaatoreist kindlalt sadulas, on Andrus Kivirähk. Loomeline ind ja jõudlus aina kõrgpunktis, tiraažid garan­tee­ritud, konsekventsus hämmastav. Ja kadestusväärne žanriline amplituud, sealt torust tuleb kõike peale luule: pikka ja lühiproosat, dramaturgiat, lastekirjandust, publitsistikat, stsenaariume, kriitikat, vesteid. Näib, et selle mehe loomeline ressurss on ammendamatu. Nullindaisse jääb ka Kivi­rähki legendaarne magnum opus „Rehepapp”, ent sellest pole tõesti enam mõtet kõnelda.

Aga mul on unistus: kosutav oleks lugeda üht tõsimeelset ja adekvaatset romaani praegusest päriselust, kus timmitud sotsiaalsed liinid, aga ilma parastava itsituseta, aus reaalsusepüüdlus, aga mitte realistlik imitatsioon või surrogaat, pingestatud intiimelu, aga mitte lookesed „suhetest”, efekt­sed stseenid, elav dialoog, erutav aktuaalsus, romaanilik sisejõud, teksti genereerimas autori ühtaegu võimas ja elegantne talent. Teate küll. Muidugi ühiskonnakriitiline, sest sootsium pole ilmaski psüühiliselt terve, tuleb õnnelik olla, kui teda parajasti ei taba epileptilised krambid. Ma ei mõtle nende all praegust metafüüsilist majanduskriisi, vaid sootuks ekst­reemsemaid tõvehooge.

Muidugi, minu kujutletud romaan jääks mingisse traditsiooni, ent ka klassikaline vorm ei pea olema vihkamisväärne matriits, selleski on võimalik meisterlikkuse korral hingekraapivat luua. Ka klassika saab olla edasiviiv, võib-olla kuluks selles Toomas Liivi kirjeldatud situatsioonis ära mõni Tolstoi laadis figuur, kes oli ju üheaegselt veendunud arhaist ja vaieldamatu novaator.

Ma ei tea, kas taban märki, aga kusagile sinna kanti liiguvad veel mõnegi kirjandusinimese himud, näiteks Jan Kaus kirjutas juba 2003. aastal: „Olen hakanud igatsema üha selgemaid ja lihtsamaid, ja samas lootusrikkaid lugusid.”17 

Pelgan, et just kvaliteetse realismi puudumine on tõsielulist otsiva publiku pannud lippama elulookirjanduse järele. Mis polegi paha, sest sedasorti lektüüri on sadestunud heas teostuses. Tuntuimad muidugi hilju­tised hitid: Mihkel Raua avantüürne romaan, Mari Tarandi siid­kinnastes kirjutatud vennanostalgia, Debora Vaarandi ja Vladimir Beek­mani autobiograafilised slaalomid, Juhani Salokandle evangeelium Jaan Kros­sist. Aga et kõneleme nullindaist, siis peame meenutama ka Jaan Kaplinski, Jaan Krossi, Paul Ariste, Oskar Kruusi, Mihkel Muti jmt. mäletamisi. Autobiograafiatele on geneetiliselt lähedased päevaraamatud, mida viimase kümmeaastaku kestel on jõudnud trükki intrigeerivaid ja hulgi, nimetan vaid mõned väärt autorid: Vaino Vahing, Jaan Roos, Voldemar Kures, Karl Ristikivi.

Päevikud erinevad mälestusteraamatuist siiski märksa, päevikuis on tegelikkusekujutus sünkroonne, mälestustes retrospektiivne, päevikuis stii­h­iline, mälestustes (süžeeliselt jne.) organiseeritud, päevikuis valitseb kro­noloogia, mälestustes ei pruugi nii olla, päevik on autokommuni­ka­tiivne (autor annab aru iseendale), mälestused on määratud auditoo­riu­mile. Mälestused on alati orienteeritud publitseerimisele, päevikud mitte alati või vähemalt mitte kohemaid. Jne. Kuid mõlemad kustutavad lugeja apetiiti kultuuri ja päriselu järele. Nendes on nii sotsiaalset dünaamikat kui ka ahvatlevaid intiimdetaile.

Tõsi, mõni Ülo Tontsi biograafia ühest-teisest eesti kirjanikust on küll selline, et hakkad mõtlema: kas või üksainus voldike elektrit võiks ikka kaante vahel säriseda.

Mälestustes võivad mina-kategoorial olla erinevad positsioonid. Mari Tarandi mina peab avama memuaarselt mitte enda, vaid vennast geeniuse kujunemist. Mihkel Raud, vastuoksa, iseenda oma. Beekmani üheks sihiks saab iseenda varjamine, vaikimine osalemisest poliitilises praktikas jne.

Nullindail jätkus lõppematu Juhan Viidingu müütika. Üheksa­küm­nendate lõpus oli tulnud Hasso Krulli koostatud ja saatesõnastatud Üdi-Viidingu must tellis, „Kogutud luuletused”, mis Rein Veidemanni sõnul oli ühtekokku „klassiku ja legendi süntees”. Nullindail lisandusid Vii­dingu-loole too Mari Tarandi jahmatavalt edukas „Ajapildi sees”, Leo Lapini „Loomingus” avaldatud müstilised mälestused Juhanist ja Jürist ja veel üht-teist. Aga muidugi kestab Viidingu-müütika igapäevaselt läbi Elo geneetilise koodi.

Kirjanikustaatus tundub tänases päevas olevat vaevalisem kanda kui varem. Üllamad, tundlikumad või ahastavalt enesekesksed autorid on kirjanikuksolekuga püstihädas. Toomas Raudam on kirjutanud raamatu pealkirjaga „Miks ma ei taha olla kirjanik?”, millest minusugusel vastust leida on võimatu. Hiljem võttis ta samas asjas sõna „Loomingus”, aga jälle kujunes jutt segaseks. Ma mõistan, et on raske, näiteks Venemaaga võrreldes, kus Darja Dontsova või Boriss Akunin teenivad oma kaks miljonit dollarit ka kidural aastal. Aga Raudamil on midagi virtuaalsemat südamel, ilmselt tuleks tal luua veidi hõlpsam algoritm selgitamaks, miks ta ei taha kirjanik olla ja ikkagi on.

Raudam pole oma kitsikuses üksi. Anton Nigov-Õnnepalu kirjutas „Har­jutustes”: „Kultuur on õigustus, kuigi aina ebaolulisem, kultuuri­ad­ministratsiooni ja kultuuriinstitutsioonide edasikestmiseks. Ei, kir­jandus- ja kultuurieluga kokkupuutumine, isegi kaugelt, on kahjulik. See määrib, reostab mõtteid. Mis minul selle kõigega pistmist on? Ma olen tahtnud saada osaks sellest ja nüüd ma tahan sellest lahti saada. Ma kirjutasin ennast sinna sisse, Sirpi, Vikerkaarde, Loomingusse. Nüüd on aeg ennast välja kirjutada.” Jne. Aga vist ei kirjutanud, hiljem on teda rõõm­salt naeratavana nähtud Kirjanike Majas Kulka auhinda vastu võtmas. Kena ju, et välja ei kirjutanud, pealegi, saan aru, et ka kõik see epateering on samuti kirjanduslik tedremäng. Kirjutan vaid, et püüda tabada kirjanikuhinge XXI sajandi esimesel kümnendil. Milline see on tegelikkuses näiteks Ene Mihkelsonil, Tiit Aleksejevil, Mari Saadil, Vahur Afanasjevil, Mehis Heinsaarel, Tarmo Tederil, Andrei Hvostovil, Chanel­dioril, Mart Kivastikul, Kalle Käsperil? Nende ja kümnete teiste raa­matud, tulevased mälestused või äkki isegi päevikud seda adekvaatselt ei peegelda, sageli hoopis peidavad elliptiliselt või krüptiliselt. Milliseks kirjanikuhing kujuneb? Näis.

Mina ei põe foobiaid. Mart Velsker tunnistab, et tema nullindate-eel­sed hirmud olid seotud interneti mõjujõuga, kunstide sünkretismi kasvu ja sulandumisega, kartusega, et kirjandus ja raamatud võivad kaduda. Ei nad kadunud ega kao. Ka netigrafomaania pole kujunenud kägistavaks epi­deemiaks. Midagi immanentselt ähvardavat ei juhtu. Kirjandus­tead­laste liivakastimängud muidugi jäävad. Kõik detailsed arutelud meie proosa nišistumisest on ju sisuliselt lelumised. Kus need nišid siis on? Okei, võrokestest ekstremistid. Nojah, ulmerahva sekt ehk ka väheke omaette. Kogu lugu. Rahvaraamatut on alati kirjutatud, igasugu temaa­tilised hargnevused on olnud ja jäävad. Nõukogude ajal tulnuks nüüdset žargooni pruukides kõnelda kolhoosikirjanduse nišist?

Kirjandusliku tsentri ja perifeeria määramine on aga igal puhul ten­dentslik, kindlasti on hulganisti lugejaid, kes asetaks kirjanduse südamikku juhtiva diletandi Erik Tohvri. Ja see ongi ju üks mänguvõimalusi, mis paiskab kõik ülejäänud kui kuud ümber Tohvri tiirlema. Mida moekam mees, seda kaugemale eemale külmetavasse kaugusse.

Olgu. Eks minugi epateerimislust ole teada. Teen mõne vabandava hüppe Hennoste poole ja loodan, et tema veidi šaržeeritud kuvand siinses artiklis ei tekita meeletraumasid. Poleemika vajab intriigi.

Mida lausuda resümeena nullindate kohta? Etapp muidugi, kuid mitte epohh. 

1  M. Velsker, Uus kirjandus ja uued lugejad. „Looming” 2009, nr. 10, lk. 1410.

2  T. Hennoste, Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. „Looming” 2009, nr. 9, lk. 1271—1280; T. Hennoste, Piiridele jõudmine. Eesti kirjandus uuel sajandil. „Looming” 2006, nr. 9, lk. 1935—1410.

3  S. Vabar, Ilvese moodi luuletaja. Usutlus Timo Maraniga. „Looming” 2008, nr. 7, lk. 1085.

4  L. Sommer, Kasvamise ja lahknevuse anatoomiat. „Looming” 2009, nr. 6,  lk. 862.

5  J. Rooste, Sotsiaalsuse mõistest. „Keel ja Kirjandus” 2002, nr. 12, lk. 883—884.

6  P.-E. Rummo, Luule on olemas. Eesti luule 2002. „Looming” 2003, nr. 3,  lk. 391—392.

7  J. Rooste, Teine laul jääkarudest (itk-traktaat). „Looming” 2009, nr. 9, lk. 1192—1197.

8  J. Rooste, Väike luulekaleidoskoop I. Hakkan abimeheks. „Sirp” 22. V 2009.

9  T. Ploom, Päästev punk ja mänguline odav glamuur. „Värske Rõhk” 2009, nr. 3, lk. 74.

10  H. Krull, Leiva-saia-suutra eesti keeles. Märkmeid Kalju Kruusa kolmanda luule­raamatu puhul. „Looming” 2009, nr. 2, lk. 273—280.

11  E. Viiding, Uued tuuled, vana vaev. „Looming” 2000, nr. 12, lk. 1835.

12  L. Kitsnik, Valgusest saadik. „Looming” 2004, nr. 2, lk. 298.

13  J. Rooste, Väike luulekaleidoskoop I.

14  V. Vaher, Mida teha pärast orgiat? „Looming” 2000, nr. 3, lk. 397—404.

15  T. Liiv, Hando Runneli luule. „Keel ja Kirjandus” 1979, nr. 9, lk. 558.

16  P. Sauter, Surnud ja elus tekstid. „Looming” 2008, nr. 10, lk. 1577.

17  J. Kaus, Lennata või roomata? „Looming” 2003, nr. 3, lk. 415.

sisukord