sisukord

India film

Tiit Pruuli

Aime Hansen: „Jaipur—Delhi—Himaalaja: reisikohvrist leitud lood”.

„Varrak”, Tallinn, 2009. 407 lk.

Mäletate neid melodramaatilisi India fil­me, mida kolmekümne aasta eest tä­nu Indira Gandhi ja Leonid Brežnevi su­hetele Nõukogudemaa kinodes to­hu­tu menuga demonstreeriti? Tunde­purs­ked täitsid saale, inimesed nutsid ja armastasid üksteist. Indiat meil ar­mas­tati! Õnneks küll mitte ainult In­di­ra ja filmide pärast. Ka Mahatma vä­givallatu vastupanu, „Bhagavadgita” tar­­kuse, „Kamasuutra” lõbususe pä­rast.

India on taas in. Aga nüüd juba pä­ri­selt, mitte irreaalsete filmide ja sil­ma­kirjalike suhete kaudu. Juba aastaid on maailma majanduseksperdid en­nus­­tanud, et veel natuke ja umbes aas­taks 2035 on India — suurima rah­vaarvuga demokraatliku riigi majandus USA ja Hiina järel kolmandal posit­sioo­nil maailmas. Aastal 1991, pärast po­liitpartneri N. Liidu kokkuvajumist, pan­di alus majanduse liberaliseeri­mi­sele, avatusele ja välisinvesteeringute rii­ki meelitamisele. Huvi India—Lää­ne teljel oli kohe vastastikune ning mit­metes tööstusharudes, näiteks IT-alal, keemia- ja autotööstuses, maavarade kae­vandamises jm. on tänaseks saavu­tatud muinasjutulist edu. Tuumariik In­dia saadab kosmosesse rakette ja Andhra Pradeshi osariigi pealinna Hy­derabadi või Karnataka pealinna Ban­galore’i keskuse tänavad ei erine oma väljanägemise poolest mis tahes maa­ilma suurlinnast.

Ka uus, mitte ainult õpetlasi, vaid ka masse kaasav vaimne India-buum al­gas Läänes üsna sünkroonis India maj­anduse elavnemisega. Koos inves­tee­ritava rahaga saabus riiki palju välis­maalasi, kes jäid pikemaks paigale. Huvi taastekke alguseks võib tinglikult pidada 1990. aastate esimeses pooles kuus aastat Indias elanud noore šoti aja­loolase ja kirjaniku William Dal­rymple’i teost „Džinnide linn” (1993; e. k. 2000), millele järgnes „Ka­li ajas­tu” (1998). 1990. aasta algul ilmus ka V. S. Naipauli India-triloogia viima­ne raamat „India: Miljon praegust mäs­su”, mis erinevalt varasematest osa­dest kannab endas selget opti­mist­likku alatooni riigi tuleviku suhtes.

Kuigi India majanduskasv on viima­sel paaril aastal märgatavalt aeglus­tunud, on vaimne huvi selle tuleviku­riigi vastu endiselt suur. Palju tähe­le­panu on maailmas pälvinud sellised In­diat seletavad raamatud nagu Chris­topher Kremmeri publitsistlik suur­teos „Mahatmat sisse hingates” (2006) ning maailma ühe tunnustatuima reisi­kirjaniku Paul Theroux’ jutukogu „Ele­vantlik sviit” (2007).

Viimaseks rahvusvaheliseks me­nu­kiks on Indias sündinud, aga Oxfordis ja Columbia ülikoolis haritud Aravind Adiga romaan „Valge tiiger” (2008), mis vaatleb kriitiliselt tänapäeva India elu ning leiab tabavalt ja vaimukalt lihtsa tõe, et traditsiooniline kasti­süs­teem on asendunud kahe kastiga — vaeste ja rikastega, ühtedel suur ja teistel väike kõht.

Ka eesti kirjanikel on India teemal üht-teist ette näidata. On päris hea rei­sikiri Karl Rumor-Astilt („Palava päi­kese ja fanaatilise usu maal”, 1930—1931) ja väga hea päevaraamat Lii Un­dilt („Parim näitleja linnas”, 2007). Nõu­kogude—India sõpruse demonst­rat­sioonina kirjutasid oma reisikirjad ka Aira Kaal (1958), Voldemar Panso (1973) ja mõnigi teine, aga need, välja arvatud ehk Leo Normeti oma (1977), pole just kõneväärt.

Ja nüüd siis Aime Hanseni „Jai­pur—Delhi—Himaalaja: reisikohvrist leitud lood”, kus enamik jutte on inspi­reeritud Indiast. Undi ja Hanseni raa­ma­tuid tahaks ju kohe hasartselt võrd­lema hakata — kaks vaimlist naishinge uitavad ja tantsisklevad lillelastena sel imelikul, müstilisel ja räpasel maal, kus kõik on võimalik. Lähevad reali­seerima oma unistusi. Või põgenevad hoopis pettumuste eest?

Muidugi on mõlemas raamatus ühi­seks läbivaks jooneks kultuuride konf­likt, see kõditav erisus, mis teeb rei­si­mise erutavaks. Kui Unt mängibki enam­jaolt teemal „valge naine võõras kesk­konnas”, siis Hansen on rohkem püüd­nud asetada end indialase posit­sioo­nile ning see on tema raamatu vaiel­damatu eelis võrreldes paljude lää­ne autorite kirjutatuga. Vähemasti väli­selt ei püüa Hansen kultuurieri­ne­vusi jälgida mitte valge naisena, vaid ta raamatu tegelased teevad seda hin­du neiu või noormehena. Teine erine­vus Undist on see, et Hansen on palju roh­kem olustikuline, jah, isegi võiks öelda, et üllatavalt argine. Unt uitab ku­sagil templite ja aašramite ülemis­tes sfäärides, ta päevad on justkui üks­teisele järgnevad pidevad spiritualist­likud seansid, mille kaudu otsitakse ka­dunud hingi, iseennast ja uusi juma­laid. Ka Hanseni tegelased ekslevad mõ­nikord unenägudes ja müütides, ent asised reaalid — prügimäed, rik­šamehed, toidulõhnad ja inimsuhted — toovad nad kiiresti maa peale ta­ga­si. Ent ka rämpslinna rahvas oskab ülen­duda jumalikesse kõrgustesse, elu­lä­hedane reaalsus ja õilis vaimsus sam­muvad Hansenil käsikäes läbi räpaste linnatänavate ja mööda tolmuseid kü­la­teid Himaalaja säravate tippude poole.

Kui keegi ütleb „India”, on mul alati na­tuke selline tunne nagu vanasti, kui mõ­ni välismaalane ütles „Russia” ja mõt­les muu hulgas ka Eestit. India on hin­dud, telugud, bengalid ja teised, kok­ku umbes 200 rahvast ja rahvus­grup­pi. India on hinduism, islam, sikhism, budism, džainism, kristlus ja muu. India, see on ka lahutatud Pa­kistan ja Bangladesh ning allutatud Sik­kim. Mõned selle suure maa ja to­hu­tu suure rahva erinevused jooni­s­tuvad ka Hanseni teoses kenasti välja. Ent enamasti jäävad nad paraku siiski ta­semele maa—linn, rikas—vaene, nai­ne—mees. Nojah, eks need olegi ju elu põhivastuolud, olgu Indias või Eestis.

India ühiskond on väga traditsiooni­line. Kuid tegelikult on selle võõrale sil­male üheplaanilise hinduismi all to­hutult palju poliitilisi, sotsiaalseid ja usu­lisi erivoole. Hanseni tegelasteks on enamasti tüüpfiguurid, nagu edu­kas linnanoor, heitunud naine, rumal pööbel.

India abielude uurimine on üks Han­seni meelisteemasid. Abielu peegel­dab traditsioonilist Indiat tõesti suure­päraselt. See on kõige hinduliku alus, leping perekondade vahel, staatuse ja ka karjääri küsimus. Kogu Delhi ja selle ümbrus elavad novembrist veeb­ruarini suure abiellumishooaja piller­kaa­ritamises, lootusrikka uue elu vai­mustuses. Mehelesaamine, mehe ja nai­se suhted, naise varanduslik ja mo­raalne sõltuvus perekonnast, lahuta­mine, naise maine, lesepõletamine jms. on enamiku ta juttude pea- või kõr­valteemad. Esmahetkel võiks ju tun­duda, et need on aegunud. Paberil vaieldi meie mõistes kaasaega mitte­so­bivad abielutavad ja -seadused sel­geks Jawaharlal Nehru ja B. M. Am­berdkari juhtimisel 1950. aastate kes­kel. Seadusandluses toimusid radikaal­sed reformid, ent tegelikkuses on ar­hailisi tavasid, mis põhinevad iidsel usun­dil, raske murda. Nende hulka kuuluvad kõik sellised meile aru­saama­tud asjad nagu puutumatute kasti si­suline olemasolu, laste abielud, lese­põ­letamised. Ja mul tekib vägisi tun­ne, et valge naine Hansen on siin kir­janik Hansenit juhtima hakanud ja õpe­tab hindusid, kuidas nad peaksid kaasaegses maailmas elama. Iidne on muidu põnev ja hea, aga naisküsimuses olge moodsad!

Riivamisi kõneldakse raamatus ka In­dia ühiskonna ühest põletavamast po­liitilisest probleemist. Ja see ei ole seo­tud mitte läänestumisega, vaid need on Indias elavate hindude ja muslimite oma­vahelised pinged. Selle konflikti veres India riik 60 aastat tagasi sündis ja tänini hukkub seal terrorirünnakuis igal aastal kümneid, kui mitte sadu ini­mesi. Süüdi pole selles kaugeltki mit­te ainult muslimiterroristid. Agres­siiv­sed, vägivaldsed ja tapahimulised või­vad olla ka n.-ö. vägivallatud hin­duistid. See on selgelt jälgitav sest­saa­dik, kui suur rahvuslik liikumine lõ­henes XX sajandi 20-ndail aastail kahte suurde suunda — Mahatma Gandhi Kongres­si­parteiks ning rahvusäärmus­likuks Hindu Mahasabha’ks jt. rühmi­tusteks.

India on maailma suurim filmitootja. Täna me teame, et Bollywoodi kau­ba­märki ei kanna kaugeltki kogu India filmitoodang. India elust on tehtud ka igati häid filme. Viimasel ajal näiteks „Rents­limiljonär” ja „The Darjeeling Li­mited”.

Nii et kui Aime Hanseni raamatut in­dia filmiga võrrelda, siis võib ju öel­da, et siingi on mõned naiivsevõitu kas­ti­tamised, mõned haledad episoo­did, mõned armastus-võidab-kõik skee­mid. Nagu korralikus India filmis peabki olema. Aga üldiselt kohtame neis juttudes ikkagi minimaalselt seda tä­nasele eesti reisikirjandusele nii omast „uih ja aih, küll on põnev rei­si­da!” mentaliteeti. Tõsi ta on, India on ek­sootiline ja asub Euroopast kaugel, oh kui kaugel. Hansen on selle kauge pai­ga meile tüki maad lähemale too­nud. India-sõbrad kipuvad teinekord ul­li­kesteks kätte minema, magus vii­ru­kisuits ja lillevanikutega pühamehed pü­hivad kriitikameele peast. Nagu va­nades India filmides, tõmmatakse tõsi­eluski endale valged hõlstid ülle ja tammutakse trummi tümistades ning tamburiini põristades läbi linna, ava­tak­se tšakraid ja veresooni. Ilma et oleks aru saadud, miks seda kõike te­hakse ja mis on rituaali sügavam sisu. Aime Hansen saab aru ja mängib ke­nasti piiri peal. Piiri peal, kus tekib kunst.

sisukord