TUTVUSTUS TOIMETUS TELLIMINE KONTAKT ARHIIV
11 | 2009 | LOOMING

Maarja Kangro

luulet


Valentin Kuik

Erna retk


Vaapo Vaher

jätkab mõttevahetust


Toomas Kiho

Jaan Tõnissonist


Tiit Pruuli

reisiraamatutest 



Man Booker

Udo Uibo

 

Aasta lõpp on lähenemas ja taas on käes suurte kirjandusauhindade jaga­mise aeg. 6. oktoobri õhtul kuulutati Lon­doni Guildhallis välja Man Boo­ker Prize’i, briti tuntuima ja ihal­da­tuima kirjandusauhinna tänavune lau­reaat. Seekord läks 50 000-naelane pree­miasumma Hilary Mantelile aja­loolise romaani „Wolf Hall” eest, mil­lele andis oma hääle kolm žüriiliiget viiest. „Wolf Hall” oli ka kihlveo­kon­torite soosik ja viimase seitsme aasta jooksul on see esimene kord, kui nen­de ennustused on täitunud.

Hilary Mantelit on suhteliselt vähe tõlgitud, aga inglise keeleruumis on ta ammu tuntud ja tunnustatud kir­ja­nik, kümne romaani, aga ka eluloo­raa­matu ja lühijutukogu autor, mit­mete auhin­dade kandidaat ja laureaat. Ta on sün­dinud 1952. aastal Der­byshire’i krahv­konnas kolmelapselises perekonnas. Kirjaniku vanemad Mar­garet ja Henry Thompson on Inglis­maal sündinud, aga iiri juurtega. Isaga sidemed kao­tanud Hilary sai 11-aas­taselt oma kasuisa Jack Manteli pere­konnanime. Ta on õppinud Lon­doni majan­dus­koolis ja Sheffieldi üli­koolis õigus­tea­dust ning tegutsenud sotsiaal­töö­tajana ja äri alal. 1972. aastal abiellus ta geoloog Gerald McEweniga ja siirdus 1977. aastal koos temaga viieks aas­taks Bots­wa­nasse. Hiljem on ta neli aas­tat elanud Saudi Araabias ja seda kajastavad ka tema teosed.

Kirjandusliku ande ja tundlikkuse seostamine haigusega võib tunduda vulgariseeriv, aga ei saa salata, et sageli peab selline seos paika. Ka Hilary Man­tel on kahekümnendatest elua­as­ta­test alates kannatanud raske haiguse käes, mida arstid ei suutnud õigesti diagnoosida, pidades endometrioosi vaimseks häireks ja kirjutades välja vas­tavaid ravimeid. Need tekitasid oma­pärase psühhootilise reaktsiooni ja Man­tel loobus seejärel arstide abist soo­tuks. Alles Aafrikas suutis ta medit­siinikirjanduse abiga mõista, milles asi, ja hiljem Londonis osutus tema pan­dud diagnoos õigeks. Kirurgilist sek­kumist nõudnud haigus pole kirja­nikul võimaldanud lapsi sünnitada ja jätkuv steroidravi on suuresti muutnud tema välimust.

Oma esimest, Prantsuse revolut­siooni teemalist romaani „Turvalisem paik” (A Place of Greater Safety) hakkas Hilary Mantel kirjutama 1974. aastal, kuid trükki jõudis see alles 1992 ja debüütromaaniks sai hoopis 1985. aastal avaldatud „Iga päev on emade­päev” (Every Day is Mother’s Day). Man Bookeriga pärjatud „Wolf Hall” on kirjaniku kümnes ja seni mahu­kaim romaan, milles juba ainu­üksi tegelaste nimekiri hõlmab viis lehe­külge.

„Wolf Halli” tegevus toimub 1520. aas­tate Inglismaal. Troonil on kunin­gas Henry VIII oma kõigi ajaloost hästi tuntud probleemidega: kuningriik vajab troonipärijat, kuninganna, Ara­goni Katariina, ei suuda teda sün­nitada. Et sõlmida uus ja loodetavasti viljakas abielu Anne Boleyniga, oleks vaja lahutust, aga selleks loa hanki­mi­sega paavstilt ei saa kardinal Wolsey hak­­kama. Mängu tuleb Thomas Crom­­well, esialgu Wolsey käealusena ja hil­jem järglasena, ning temast saabki õigu­poolest romaani peategelane.

Kirjaniku kujutuses on jõhkra ja vä­givaldse sepa pojana sündinud ning Ing­lismaa absoluutsesse võimutippu trü­gi­nud Cromwell hea inimtundja ning inimestega manipuleerija, sarmi­kas po­liitiline geenius, kes oma laia­haar­deliste eesmärkide saavutamiseks va­hen­deid valimata edasi rühib. Seni­sest tra­ditsioonist suuresti lahknevalt ku­jutab Mantel teda mitmekülgselt pä­deva mehena, kes on „kodus niihästi õukon­nas kui ka sadamas, nii piis­ko­pi­lossis kui ka kõrtsiõues. Ta oskab le­pingut visandada, jahikulli välja õpe­tada, maakaarti joonistada, tänava­kak­lust lõpetada, maja sisustada ja vande­meeste kogu moodustada.”

Ehkki värvikat Tudorite ajastut on nii ilukirjanduses kui ka filmides kül­luslikult eksponeeritud, on Hilary Man­tel kriitika sõnul suutnud vaadata se­da stambivabalt, laiahaardeliselt ja psüh­holoogilisest aspektist kütkes­ta­valt, aja­loo­liste faktidega hoolikalt üm­­ber käies ja ajaloolisi lünki loomin­gu­liselt täites. „Seni parim Tudorite port­reteerija,” võ­tab kriitikute kiidu­sõnad kokku „The Guardiani” arvus­taja Olivia Laing.

 




Lisa kommentaar:

Nimi: Email: Peida e-posti aadress:     

Kommenteerimise reeglid:
Toimetusel on õigus avaldada kommentaar Loomingu koduleheküljel. Kommentaarid on modereeritavad. Toimetusel on õigus jätta kommentaar avaldamata. Kommentaar peab olema varustatud autori õigete isikuandmetega, mida autori soovi korral võidakse mitte avaldada. Autori või/ja toimetuse soovil edastatakse kommentaar üksnes kommenteeritava loo autorile. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis.