sisukord

Prügisurm

Udo Uibo

„Mina olen Homer, see pime vend.” Nen­de sõnadega algab E. L. Docto­row’ viimane romaan „Homer & Lang­ley”. See peaks olema köitev al­gus ka neile, kes pole varem poole sõna­gagi kuulnud reaalselt eksis­tee­rinud vendadest Collyer’dest, kelle elust ja surmast Doctorow’ romaan pajatab. See peaks olema meeliköitev algus sellepärast, et huvitav on ju teada, kuidas pime ini­mene maailma tajub ja kuidas ta oma taju sõnadesse paneb.

Ameeriklasi köidab „Homer & Lang­ley” muidugi eelkõige seetõttu, et Homer ja Langley Collyer’ lu­gu on sealmail laialt tuntud ning juba ven­naste eluajal saatsid neid arvukad New Yorgi linnalegendid. Homer ja Lang­ley Collyer (1881—1947 ja 1885—1947), ekstsentrilised, erak­likud ja hullud vennad, elasid alates 1929. aastast Manhattanil Viienda ave­nüü ja 128. tänava nurgal pruunis liiva­kivimajas, mille neile pärandas güne­koloogist isa. Disposofoobsed ja kogu­mis­altid vennad ei suutnud oma ela­mist korrastada ega midagi ära visata. Mitmekorruseline maja täitus ajapikku ajalehe- ja raamatukuhilate, vana mööbli, muusikariistade ja lihtsalt prügiga. Kuna vennad päevavalgel harva majast lahkusid ja naabrid neid peaaegu ei näinudki, läksid liikvele jutud, et maja on paksult raha täis laotud, mis omakorda tõi kaasa murdvaraste huvi. Nende vastu seadsid vennad üles peitlõksud. Viimaks meenutas nende elamine kitsaste tunnelite ja ohtlike lõksudega koobast. Vendade omapärasele elami­sele saabus äkiline lõpp 1947. aastal, kui Langley ühte lõksu sattus, tunnel talle kaela varises, teda enda alla mattis ja lämmatas. Pime vend Homer, kes roomas mööda ahtakest tunnelit abitule vennale toitu tooma, langes teise peitlõksu ohvriks. Kui politsei kohale saabus ja maja tühjendama asus, kulus selleks nädalaid. Ühtekok­ku tõsteti majast välja 130 tonni prügi ja kraami, sealhulgas ka auto, lapse­vank­reid, roostetanud jalgrattaid, kartuli­koorijaid, relvi, sadu meetreid kangast, 25 000 raamatut, 14 klaverit, 2 orelit, bandžosid, viiuleid, pasunaid, akordione jne. jne.

See iseäralik lugu on ilukirjanduses ja filmikunstis juba mitut puhku kajastamist leidnud. E. L. Doctorow’ romaanis on ajaloolisi fakte käsitletud õige vabalt: teoses surevad vennaste vanemad 1918. aastal His­paania grippi, tegelikult surid nad kümme­kond aastat hiljem; teoses jääb Homer pimedaks juba teismelisena, tegelikult kaotas ta nägemise alles 1933. aastal; teoses on vennaksed pere ainsad lap­sed, tegelikult oli neil ka noorelt surnud õde. Kõige olulisem patus­ta­mine ajaloolise tõe vastu on aga see, et vendade elu on pikendatud ja nad saavad surma alles 1970. aastail. See annab autorile võimaluse teha oma romaanist XX sajandi Ameerika elu kroonika, kus lugeja kohtub nii tee­nijarahva kui ka ühiskonna koore­kihiga, niihästi gangsterite kui ka hipi­dega. Sündmuste valgustamist saadab sardooniline huumor ja vennaste mat­tumine prügi alla omandab müstilised mõõtmed: nii nagu kuhju­vad aja­loo­sündmused, kuhjub ka majasse prügi.

sisukord