sisukord

Vladimir Beekman 23. VIII 1929—3. X 2009

80 aastat — see on parajalt pikk aeg ühe hästi, teokalt ja sisukalt elatud elu kohta. Kirjanik, reisikirjanik, tõlkija, Kirjanike Liidu tubli ametnik ja esimees, Eesti NSV ja NSV Liidu Ülem­nõukogu saadik, viimast ka murran­gulisel perestroika-ajal — Vladimir Beekman jõudis palju.

Lapsepõlv Eesti Vabariigis, siis sõjaaja pagulase elu ja Leningradi blokaad, koolitee Gorki ja Saraatovi oblastis, keskkooliajal juba Tallinnas. TPI mäeteaduskonnas õppis Beekman keemiainseneriks.

Beekman debüteeris luuletajana ühel Eesti nüüdisajaloo keerulisemal ajal — 1950-ndate hakul, mil stalinismi­vaimu murenemist veel loota ei osatud. Vaiksel moel oli Beekman kaasas sütisteliku vabavärsi tagasitoo­mise laines ja seega osaline kirjandu­sele suurema hingamisruumi kätte­võit­lemises. Kui tema varasemas luules leidub veel ajastuvaimule omast sotsialistlikku paatost, siis aja edene­des muutub pilk maailmale lüüriliseks ja mõtlikuks. Beekmani küllap üks kuulsamaid poeese on „Minu kooli­pidude tüdrukud”.

Beekmanist sai Kirjanike Liidu juhatuse liige ning 1960-ndate lõpul sekretär. Liidu asjade juures olles aitas ta kirjanikkonnal laveerida jäikade poliitilis-programmiliste nõuete ning loomingulise vabaduse vahel. Seda eriti juba liidu esimehena aastail 1983—1995. Beekmanil oli õnn tuua Kirjanike Liit uude, vabamasse maailma ja aega.

Vladimir Beekmani romaanid käsitlevad ajalooprobleeme, inimesi aja ja süsteemi hammasrataste vahel. Tuntumad on paguluse tekkepõhjusi vaagiv „Transiitreisija” (1967), hoia­tus­romaan „Öölendurid” (1975), gro­teskne „Eesli aasta” (1979) ning balti­sakslaste Eestist lahkumist kujutav „Koridor” (1982). Ent Beek­man oli prosaistina ka andekas reisikirjanik — eks olnud tal oma positsiooni tõttu võimalik rohkem reisida kui enamikul eestlastest. Seetõttu kirjutas ta väikese virna põnevaid, sisukaid, mõtlikke reisi­kirju, näiteks Islandist, Brasiiliast, Mehhikost jne.

Paljud Nõukogude aja lapsed mä­leta­vad veel Beekmani „Aatomikku” (1959) ja „Raua-Roobertit” (1972), ent peaaegu kõik meist on lugenud tema vahendatud Astrid Lindgreni raam­a­tuid, Tove Janssoni „Muumitrolli”, Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imelist teekonda läbi Rootsi”, Otfried Preussleri „Väikest nõida”, Annie M. G. Schmidti „Viplala lugusid” jne. jne. Beekman tõlkis rootsi, taani, saksa, vene, hollandi, läti ja leedu keelest — ta oli tõeline polüglott. 

See pole kaugeltki kõik — kunagi ei ole küllalt ruumi ühe tegusa ja väärt mehe elutöö üleslugemiseks. Veel möödunud aastal ilmus Vladimir Beekmani mälestusteraamat „Alles see oli...”. Mees ise on lahkunud, ent tema loodu ja vahendatu varal kasvavad veel meie lapsed ja kasvame ivake ka meie ise.

Eesti Kirjanike Liit

sisukord