sisukord

fs, Luuletaja. Ääremärkusi

Paul-Eerik Rummo

fs: „Alasti ja elus”.

„Ji”, Pärnu, 2008. 111 lk.

Kõlab vist ilgesti patroneerivalt, aga jäl­gin fs-i tegemisi huvi ja sümpaatiaga.

Ei teagi tema ea- ja kaalukategoorias kuigivõrd selliseid, kes tahaksid olla just ja ainult luuletajad. Luuletusi küll kirjutatakse palju, sealhulgas täitsa heal tasemel, aga see pole päris see­sa­ma. Keskenduda ainult luuletaja-rolli­­-le — ega peale fs-i tulegi rohkemaid mee­lde. Ikka tegutsetakse ka muudel kuns­­tialadel, meedias, kultuurihal­du­ses, avalike arvajatena, reklaami­töös­tuses ja mujal. Milles ei pea nägema pahet, pigem aja märki ja karakterite eripära.

Romantilist tüüpi Luuletaja-imago teatud ühiskondliku rollina kandus ju­ba aegu tagasi roki- ja poptähtede sek­to­risse. Selle üks iseloomulikke tunnu­seid on oma maise-argise isiku oma­duste ja eelduste pinnalt teatava või­men­datult ilmeka maski (personaaži) kujundamine, nagu Indrek Mesikepp on kujundanud/kujundamas fs-ist.

Tõsi, ka tema teenib leiba väljaspool luu­let, kuid tundub võtvat seda just ni­melt vältimatu äraelamistööna, mit­te osana oma missioonist. Missioo­niks — või omal nahal läbiviidavaks eks­perimendiks — näib olevat eespool kir­jeldatud imago tagasivõitmine luu­lele. Mida vaikimisi saadab tööhüpo­tees, et see on võimalik. Kui mitte ka tõe­poolest masse hõlmava populaar­suse näol (mis luule puhul ongi ajaloos pi­gem harv erand), siis vähemalt põ­himõtteliselt ja olemuslikult.

Panus on kõrge.

Ärgu meid seejuures eksitagu fs-i sel­lised kirjakohad, kus ta ei ole kahtlev või sel­gelt sarkastiline mitte üksnes luule­taja-ameti seniste kandjate (kes kehas­tavad luule elavate väljavaadete asen­dumist tolmuse suletud ringiga — vt. näi­teks „luuletajad luuletavad luule­ta­misest”, „2004”, lk. 45; võrdluseks Kap­linski ammune „Tüütus tüütus kär­beste pirin Kirjanike Majas”), vaid ka luuletamise kui niisuguse suhtes. Rää­kimata kahtlemisest iseenda või­me­kuses neid asju muuta (või isegi sel­les, kui väga ta seda ikka päriselt ta­hab­ki). Ärgu meid eksitagu ka inter­vjuu­des räägitu, et täna nii üheselt mõ­juv fs-i kaubamärk on kujunenud pool­juhuslikult ja osalt läbi eksirännakute. Kõik see käib asja juurde ja sisse. Panus on kõrge ja kõik näitab, et motiiviks ei ole odav auahnus. Mehel on tõsi ta­­ga oma sisehäält järgides. Võib ette tulla tagasilööke, aga mitte loidust.

Seda tüüpi luulet on tegelikult raske, lausa eetiliselt küsitav retsenseerida. Rets­ensioon on üks kriitilise vaatluse vor­me. Luuletaja puhul, kes rõhutatult töö­tab oma argi-mina ja luule-mina üh­i­tatuse või samasuse pinnal, tähen­daks see suuresti mitte luule, vaid isi­ku­omaduste avalikku kriitikat. Et kuu­le, mees, sa kurat oled ikka sihuke ja nihuke.

See veel puuduks. Küllap lähiringis leidub igaühel ütlejaid ja paika­pani­jaid, rääkimata sellest, et tõsine inime­ne annab endale ka ise aru; rahva­koh­tunike asi see pole. Hiljutises inter­vjuus („Eesti Päevaleht” 24. I 2009), mil­lele ei saa ette heita avameelsuse puudumist, püsib ka fs/Indrek Mesi­kepp ise era- ja siseelu puutumatuse joonel: „…juhtusid mu isiklikus elus asjad, millest ma siin ja edaspidi ei kavatse meedias rääkida.”

Kuid iseasi on „rääkida” millest ta­hes endalehoitavast luules, kunstis. See on üks teistmoodi rääkimine, kui silmamoonduslikult sarnane tavakõ­ne­ga ta mõnel juhul ka poleks.

Kuskil paikneb õhuke ja tundlik memb­raan, mis ka kõige n.-ö. siirama ja ekshibitsionistlikuma, kunsti ja elu kõige suurema ühitaja puhul hoiab need asjad lahus ja samas ometi vastas­tik­ku signaale edastavas koostoimes. Muu­hulgas teeb see kunsti esteeti­liselt ja kunstniku-isiku seltskondlikult teis­tele vastuvõetavaks, kuid see pole kõi­­ge tähtsam. Niikuinii on nii es­tee­tiliste kui käitumuslike erisuste talu­mise piir ühiskonnas kõikuv ja muut­lik, mis­tõttu teadlik epateerimine või epa­taaži vältimine on mõttetu ees­märk.

Tähtsam, olemuslikum on see, et la­vas­tades programmiliselt kunsti oma em­piirilise mina pinnalt, mõjutad sa ühe­korraga niihästi selle kunsti teo­seid kui ka oma mina edasist olemist. Suurim ehtsus on samaaegselt suurim kalkuleeritus. Mis ei tähenda, et kal­kuleeridagi ei saaks ehtsalt.

Ülitähtsal kohal fs-i luules on vahetu füü­siline keskkond, milles ta elab ja lii­gub — peamiselt kõledad postsovet­lik­ud maastikud. Tema tekstides toi­mi­vad need nii iseendi sõnalise ära­tõm­bena ja autori meeleolulise põhi­tooni nägelike korrelaatidena kui ka tõu­kepinnana eksistentsiaalseiks ja sot­siaalseiks arutlusteks, tundepurse­teks, enesemääratlusteks. Kas suuda­me kujutleda, millised oleks fs-i teks­tid, kui ta näiteks kuhugi mujale elama asuks või teistsugustes kohtades jalu­ta­mas käiks? Või valiks mingi teise päe­vakava ja sisuga leivatöö? Kas see oleks üldse mõeldav sellesama isiku ja personaaži raames?

Või siis — kas ta kujutletava ümber­kolimise järel kirjapandud luule ise­loom oleneks sellest, kas ümbruse­va­hetus on ette võetud tahtlikult ja just oma elu- ja luulepalge teisenemissoovi järgides, enese proovilepaneku mõttes või siis hoopis mingeil välistel as­ja­oludel? Kas fs, kes praegu oma kesk­kon­naga pea­aegu ideaalselt kokku kõ­lab, saavutaks taas midagi võrreldavat ka oma elu dekoratsioone (ja vastavalt mingil määral siis ka eluviisi) muutes? Või on nii, et dekoratsioonid dekorat­sioo­nideks, põhiline on aprioorselt minas endas?

Kas viimasel juhul oleks mõeldav sellesama mina tekstiline esiletoomine ja väljavoolimine mis tahes teiste, olgu reaalsete või imaginaarsete kesk­kon­dade kirjeldamise kaudu? Või kas need­samad reaalsed maastikud, mis kan­na­vad raamatuid „2004” ja „Alasti ja elus”, võinuksid sama veenvalt kan­da samu tähendusi ka siis, kui nad olnuks konst­rueeritud küll sama, kuid ise min­gites muudes oludes eluneva autori poolt? (Meenub episood min­gist amee­rika filmist, kus vaimselt hää­lestunud poiss ei saanud selguse-ela­must mitte kirsiõitest kuupaistel või temp­liaias tiiki hüppavast konnast, vaid suurlinna aguli tühermaal tuules veer­levast kokkukärtsutatud paberitü­kist. Nii­sama mõeldav on ka vastup­idine.)

Või mis siin välisest keskkonnast rää­kida — niisama olulist osa män­gi­vad fs-i luules inimkeha (autori oma ke­ha) seisundid ja orgaanilised reakt­sioo­nid. Laiendades eespool nimeta­tud provokatsioone ka nendele, oleksi­me põhilisele veelgi lähemal. Näiteks kas fs-i luule oleks määravalt teistsu­gune, kui I. M. toituks kuidagi teisiti, s. t. kui ta füüsiline seisund oluliselt muu­tuks? Või kas I. M. nõustuks tei­siti toituma, kui on oht, et see muu­daks/moonutaks fs-i?

Milleks kõik need oleks’id, need kü­simused? Lihtsalt fs-i fenomen ajen­dab neid. Luuletusi võib olla huvitav lu­geda nende teema või kunstilise teos­tuse pärast, kuid teatud tüüpi luule, olles jõudnud teatud tasemeni, äratab oma autorihoiaku kaudu vältimatult ka üldisemad igavesed küsimused kuns­ti ja kunstniku ning kunstniku ja te­ma keskkonna suhetest, nagu ka — ja võib-olla eeskätt — kunstniku ene­se­tundest tema omas nahas (ja võib-ol­la seda tüüpi luule just nendest kü­si­mustest sisimas tõukubki). Mingis mõt­tes lähtub see küsimus loodud per­sonaaži jätkuvast äratuntavusest, püsi­vusest, pidevusest ja sellel rajaneva Luule võimalikkusest.

„2004” oli raamat, millega autor tegi järsu hüppe oma laadi ning hoiaku ter­viklikkusse ja selgusse. Samas ilmu­tas see ka monotoonsust ja mono­maa­ni­lisust — kusjuures tuleb möönda, et need omadused ilmselt kuuluvad vas­tava laadi juurde ning neid saab võtta es­teetilise ja kommunikatiivse koodi osa­na. „Alasti ja elus” on mit­me­­külg­sem ja mingil moel lahedam, kuigi põ­hilised tunnused on samad. Võib-olla tuleneb mulje sellest, et ehk­ki fs-i luule on olnud elus ennegi (olgu retoo­rilise vastandina surnud kunstile või iseväärtusena), on uues raamatus elu­suse skaala laienemise märke, min­geid endale lubatud juhuslikkusi.

Mis puutub alastiolekusse, viib see veel ühe väikese ekskursini — nimelt null­stiili, kujundivaba luule, sõnade lihttähenduses kasutamise juurde. Eks ole alasti —tähendusesvarjamatujahaavatav —üks sügavalt juurdunud meta­foore, ja selle taaskasutamine tä­nases kõrgluules (aga seda ju fs on) just niisuguses tähenduses viitab mit­mele huvitavale asjaolule.

Esiteks sellele, et juurdunud kõne­kujundid vähemalt mõnel juhul ei eris­tu funktsionaalselt „tavakeelest” (s. t. et esmapilgul ei tunne neis meta­foor­sust enam äragi). Poeetiline meta­keel on valmis saanud ühe oma kul­tuuri­kihi, mille elemendid on muu­tunud uue triviaalkeele baasiks. Tei­seks aga — kuna raamatus tuleb kor­duvalt ette alastust „sõna otseses mõ­ttes” — er­gas­­tub sel moel kivistunud me­tafoori seos oma algse füüsilise kan­depinnaga, mis on ju lausa tore.

Lisaks võib veel mõtiskleda selle üle, et kui alasti selle luule kontekstis markeerib ühelt poolt absoluutset siirust ja ehedust ja teisalt üliargiseid „madalaid” paljas-oleku situatsioone, tähistaks ta näiteks nudistlikus kon­tekstis, otse vastupidi, eriti ranget dress code’i ja eemalolekut kõigist mada­laist mõtteist. Millega tahan öelda, et ot­sese väljendusviisi ühene mõiste­tavus on üks eriti keeruline värk. Loomulikkus on kontekstuaalne.

sisukord