Foto: erakogu
*
Ja õunapuudest kasvavad relvad
ja ilu saab hävingut täis
ja meredest tõusevad soldatid,
kes ei tea, miks nad elavad,
ja kirikukell lööb su poolikuks
nagu Prokrustese säng,
ja kõikide mandrite sügavas
valitseb õudus ja nälg,
millest keegi ei oska päästa
ja keegi ei mõista näha.
Ainult nahk hoiab veel,
hoiab ennast ja teist ja üksteist
surmale ärkamast.
*
See kevad kui me kõik
kaotasime kodu
aga igaüks isemoodi
(kuigi väga paljud üsna sarnaselt)
Ei ole enam, kuhu tagasi tulla
sest seljataga kõik põleb
Ei ole enam neid vanu armsaid raamatuid
mis avavad silmi ja räägivad kaasa
ei ole enam sõpru
piltegi sõpradest
millest lohtu otsida
Vaevu on mälestusigi sellest
mis kunagi oli kodu
sest omaenese pea ja kehagi oleks kui võõrad vanglad
pidev vabalangemine
kokkukukkumisärevus
sadu, tuhandeid änge
mida peab maksku mis maksab
millegipärast kogu aeg oma õlgadel kandma
nagu need olekski nüüd ainus konstant
mis hoiab täiesti laiali lagunemast
kuigi ei tohiks olla
ainult väga väikene raasuke
kogu hävingust
on õiglaselt ära teenitud
ja kui kõik oleks nii
nagu kunagi kodus oli
saaks sellest raasukesest õppida
midagi väärtuslikku
ja järgmisel korral olla targem ja tugevam
teha paremaid valikuid
See suur maailmaraskune äng
ei õpeta midagi head
Sellel ei ole helget lõpplahendust
äraleppimist
eneseks kasvamise õilsust
Kahtlen kas sel saab enam isegi olla
lihtsalt kohutavast õudusunenäost ärkamise
õõnsaksvõtvat kergendustunnet
tagasi kodus
kus kõik on nii
nagu alati olnud on
alati olema peab
väärtussüsteemid kenasti paigas
usaldus maailma vastu peamiselt vankumatu
*
majal katus põleb
aga see on kaugel
diivanil on veel küllaltki lahedalt jahe
maja keldris on maod
aga see on kaugel
pereisal on tulirelv
millest madusid tulistada
maja fassaadis on rotid
krõbistavad ja nahistavad
aga see on veel kaugel
rotilõksud on üleval
magamistoas on valed
aga see on veel kaugel
internetis on õpetused
pangakontol on õigus
hinges on silmakiri
aga katus on tules
keldris on maod
seintes on rotid
pole aega
tegeleda
hingega
*
oktoobrist märtsini on nähtamatu aeg
see nähtamatus on kare kinnas
olemasolu käes
see kinnas hoiab enesekaitseks
või rünnakuks
teravaid jääkilde
ole kodus, kustuta tuled, tõmba kardinad ette
ole kodus, üksi ja nähtamatu
lase olemasolu karedal kindal
paitada kedagi teist midagi muud
lase kindakoest nõrguda läbi
unenägudel, milles sõidad
pikki Austraalia maanteid,
Norra rannikuäärt ja
Maa eksosfääri
Päike käib kõrgemalt
liivakell tiksub täis
sõnad ja tähed sulavad
aeglaselt seosetuks
huumuseks
oota veel, ära veel paota kardinaid
tuleb aeg, mil olemasolust
saab armsama käe pehme puudutus
oota ära
