Ostap Slõvõnskõi

Foto: Wikipedia

*

Sest isegi meie pimedus on teistsugune.
Meie pimedust ei saa noaga lõigata ja sööta – sööta meie tõbistele, üksildastele, santidele, pagendatutele, väsinutele.
Meie pimedus on nagu võimatu akustika, mis küpseb iseenesest, isegi kui hääl murdub.
Meie pimedus lõhnab nagu nende nahk, keda pole meiega, ja teda me kallistame, kui jääme magama.
Meie pimedus on nagu delfiin, mis ilmub tõelisest pimedusest, et pöörata selg.
Meie pimedus on nende kabelite pimedus, kus me suudlesime, magamistubade pimedus, kus kiigutati meie lapsi.
Kui viimane valgus kustub, hakkab meie pimedus ise helendama, annab valgust eikusagilt, justkui hääl.
Meie pimeduses kuuleb tapetute, piinatute, kõigi nende hääli, kes nõuavad kättemaksu, isegi paremini.
Seda ei saa meie vastu pöörata.

*

Ja siis peame veel keele ära parandama.
Nii et küünal ei oleks enam kaevik,
et linnuke saaks omale uuesti suled,
et lilled ei sülitaks enam tuld.
Et keldrist saaks jälle kodu magusale moosile ja vuntsidega kartulitele.
Et soe tähendaks sooja ja mitte talvevormi, ka mitte „sooje” loomavaguneid, millega veeti me vanaisasid.

Keelt on kõige raskem taastada, sest isegi kui me aknad ette paneme, jäävad aknaavad alles,
ja värskelt värvitud seinast pole tulu, kui selle taga pole teist,
ja kui me ka vaibad maha paneme, ei lakka me mõtlemast sellele,
kui tugev on põrand nende all:
sõda kiskus me kodud skeletini paljaks,
kooris maha me naha, et oleks lihtsam vaadata, kas süda selle all ikka lööb.

Süda lööb, ja me rahuneme. Seda hakkas tähendama sõna „rahu”.
Aga kas me suudame kasutada „rahu” nõnda, et sellest ei pudeneks välja hambuni relvastatud okupandid?
Kas me suudame taastada sõna „vendlus”, ilma et see kurku kinni jääks?

Ja kui need sõnad ka niisama vedelema jäävad, kasutud ja nürid, nagu vaenlase põlenud tankid, kas tasub neid taga nutta? Kas meil pole juba küllalt kurbust?

*

Volodõmõr Vakulenko mälestuseks

Sel päeval, kui Rooma paavst, kes saadab Ukrainale häid mõtteid, ütleb: „… ja kõige julmemad on tšetšeenid ja burjaadid” – miks? – sest „nad ei kuulu vene traditsiooni”, sel päeval, kui üks luuletaja, sellesama traditsiooni hiilgav paljundaja, kirjutab Facebookis: „sõnad on ära kuivanud ja ilmuvad varsti välja” – ja ma ei kahtlegi, et ilmuvad, sest luuletaja on vaikinud üheksa kuud, kui me ei arvesta kuulutusi puhvetiga kirjandussündmustest ja raamatute ilmumisuudiste jagamist –

samal päeval leidis kinnitust ukraina kirjaniku surm, kirjaniku, kes kirjutas lastemuinasjutte ja kel oli heledapäine, helge peaga poeg, ja kes ei teadnud, kuidas peitu minna

ei seinte ega sõnade taha, nii et kui talle järele tuldi, ütles ta ausalt, et jääb nende juurde, kes on talle kõige lähemad – oma poja ja oma maa juurde –, kuni lõpuni, isegi kui nad peavad kolmekesi ühtsama surma jagama,

ja kõndis nende ees, kes ta viimaks tapsid, varjamata oma juttu või armastust kuni surmani, mida ta pidi ise sööma, otsast lõpuni,

sest need, kellega ta oleks võinud seda jagada, said igaüks juba omaenda surma kätte,
„vene traditsioonis” on seda palju ja võib seda koonerdamata ära kinkida,

ja mitte omadele või võõrastele – sest tema jaoks pole omi ega võõraid, vaid ainult need, kel õnnestus läbi ta kurgu roomata, ja need, kelle ta puruks litsus –
ta eristab niisiis neid, kes tuleb kohe tappa, ja neid, kelle surma tuleb edasi lükata,
nii et kui sa istud „vene traditsiooniga” õhtust sööma ja juttu ajama, või laiendad teda mõnele ootamatult kaunile tsitaadile, või võtad talt vastu leiba ja veini,
siis tea:
mansettide all on tal surm, surm on ta rüü all, surm on igas ta sõnas, surm omadele ja võõrastele.
Surm.

Ukraina keelest MAARJA KANGRO

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood