Aedade harimise kunst

Peeter Helme

 

 

 

I. V.: „Aedniku päevik”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 139 lk.

 

Vanglaromaan on kindel žanr. Eks ole neid kirjutatud meil ja mujal. Paremini ja halvemini. Pikemaid ja lühemaid. Kindla žanri kirjutamisega — iseasi, kui teadlikult autor seda kirjutamise ajal muidugi tajub — on justkui selline kahetine asi, et ühelt poolt mängitakse kindlat mängu kindlate reeglite järgi ja see peaks mängu lihtsamaks tegema. Teisalt teeb asja raskemaks juba olemasolevatest teostest moodustunud võrdlusalus — autorite ja raamatute seltskond, kellega-millega hakatakse teost võrdlema.

Jaa, vanglaromaan — silme ette kerkib terve hulk romaane eesotsas kultusliku „Papilloni” või „Aedniku päevikuski” mainitud „Krahv Monte-Christoga”, mis vist siiski päris vanglaromaan pole. See polegi tähtis. Tähtis on hoopis see, et kindlas žanris kirjutatud raamat satub autori taotlustest hoolimata juba asustatud saarele, kus ootavad ees oma hierarhiad, oma mõõdupuud. Selleks, et olla salongikõlblik, tuleb olla nagu teised, aga selleks, et olla märgatud ja tunnustatud, ainuüksi sellest ei piisa. Keeruline värk.

I. V. „Aedniku päevik” algab iseenesest jõuliselt. Esimesed kolm peatükki oma armutu teadvusevoolu ja intensiivsusega on võimsad, lömastavad lugeja vastuvõtuvõime, sõidavad temast üle ja kehtestavad justkui oma reeglid. Hetkeks tekib isegi paralleel ühe modernismi tippteose, Malcolm Lowry hullumeelse romaaniga „Vulkaani jalamil”. Kuid vaid hetkeks. Siis autor rahuneb, narratiiv selgineb ja tuleb välja, et mingeid uusi reegleid ta siiski pärast alguse tundepulbitsust kehtestama ei kipu. Sellest on kahju ja ei ole ka. Kahju, sest teose avalehekülgedel on tõesti tunne, nagu oleks uks pauguga lahti löödud, kuid ei ole kahju, sest see kõik on liiga tuttav, liiga läbielatud, liiga üheksakümnendad, liiga… liiga… jah — muidugi! Liiga Kender! See déjà-vu saadab lugejat senikaua, kuni enam polegi vaja midagi tunda või aimata, sest autor tunnistab ise, et loomulikult on vana hea Kaur siin raamatu kaante vahel ootamas.

„Kohvitame —” alustab jutustaja teose 22. peatükki pealkirjaga „Prillid”, „Kaur, liiga kaua ei ole me saanud sinuga kohvi joomas käia.” (Lk 94.) Kui siin võib veel midagi segaseks jääda, siis leheküljel 123 meenutab minajutustaja vanu sõpru, teiste seas mainitakse sooja sõnaga ära ka „harrastuskurjategijast kirjanik K”.

Nojah, võib öelda, et sellega on paika pandud, millises mõjuväljas (mis halvasti defineeritav mõiste!) „Aedniku päevik” asetseb, kuid paraku ei ütle see veel mitte midagi teose sisu ega kvaliteedi kohta. Või kui, siis vaid pisut.

Lugema hakates selgub pisitasa, et kui autori sõber on harrastuskurjategijast kirjanik, siis I. V. ise on — vastupidi — harrastuskirjanikust kurjategija. Oma tempudel ta pärast raamatu alguse vahetuid ja jõulisi kirjeldusi eriti ei peatu, saame vaid teada, et need on majanduslikku laadi „ebareeglipärasused”, mis pakuvad talle võimalusi näha maailma oota­matu nurga alt. Kuid see polegi tähtis.

Tähtis on vangla, selle argipäev. Jah, ka aiandus, aga seda vaid alguses, sest kartmata kellegi lugemiselamusi parandamatult nüristada, ütlen ära, et raamat lõpeb lausega „Ma ei ole aednik…” (Lk 139.) See on tõsi ja ei ole ka, kuid lõpust veidi hiljem.

Autori põhiline aur kulub — nagu ühes korralikus vanglaromaanis ikka — vang­la igapäeva ja iseenda meeleseisundite kirjeldamisele. Aeg-ajalt annab ta ka ülevaateid kaasvangidest ja vangivalvuritest, kuid harva. Võinuks anda rohkem, sest sedalaadi kirjeldustes, olgu nad pealegi napid, väljendub I. V. anne suurepäraselt: „Tema kõige väiksem ja ilusam probleem on kehast väljuvad torud ja arvatavalt kogu tähestiku hepatiidist tulenev sügav kollane värv. Ta küll ise väitis mulle, et ta ei ole näitlemisega tegelenud, aga välimuse järgi on ta kindlalt see kollane mees „Sin Cityst”.” (Lk 96.) Sellistes episoodides tuleb elu sisse jutustajale, ja mis salata — tuli ka vähemalt mulle lugejana.

Kaunilt kujundatud, vormilt pigem XIX sajandi aadlipreili salmikut kui XXI sajandi korduvalt karistatud kurjategija päevikromaani meenutav teos on aga hoolimata napist lehekülgede arvust — neid on vaid 139 — liiga pikk. Teose viimane kolmandik hakkab lihtsalt venima. Kui algul on raamatul üsna selge — mis siis, et lineaarne — narratiiv, siis ühel hetkel jääb see toppama. Uut infot eriti ei lisandu, tegevused korduvad (jah, muidugi — mida ikka vanglas oodata!) ning kuhjuma hakkab lõpu aimus. Mida aga ei tule, on lõpp ise. See lükkub üha edasi ja jutustaja hiilib lahenduse ümber nagu kass ümber palava pudru. Kui viimaks on asi sealmaal, et minajutustaja vabaneb vanglast ja loogiline oleks joon alla tõmmata, järgneb veel kakskümmend lehekülge heietusi. Raamat ei taha ega taha lõppeda, kuigi — enam ei ole tõesti midagi öelda…

Mnjaa. Siit tasub minna ringiga tagasi. Päris algusesse. Tiitlipöördele, kuhu on teose toimetajaks märgitud Mudlum. Kogu see kivikuhil, mida on kiusatus visata I. V. kapsaaeda, tuleb lihtsalt rahulikult nihutada Mudlumi omasse. Kõik need arvutud kokku-lahkukirjutamisvead, suurtähevead, stiilivead, lihtsalt näpuvead ja elementaarsed toimetamatajätmised (lausestruktuur ja kordused näiteks), mida nähes paistab autori taotlus samavõrra silma kui toimetaja suutmatus, viitsimatus või mõistmatus tõtata appi ja teha see teoks, võinuks olemata olla. Kuid siin nad on. Mustade märkidega kreemikal lillemustrilisel paberil.

Väide, nagu peaks kogu see segapuder rõhutama kinnipeetava meeleseisundi ja kõnelaadi autentsust, oleks õõnes. Nii kogenud kirjanik nagu Mudlum peaks ometi teadma, et ka teadvuse voolu, otsekõne ning kõnekeelsuse autentseks edasiandmiseks ei saa seda kriipsupealt elust maha kirjutada, vaid tuleb luua üks omalaadne register, üks kokkuleppeline stiil, mis loob tunde, nagu loeksime kõneldud või mõeldud teksti. Kirjandus on juba kord selline — mulje loomise kunst, kui soovite…

I. V. igatahes valdab seda kunsti. „Aedniku päevik” oleks vajanud tõesti veel ühte, kahte või lausa kolme toimetamis- ja lühendamiskuuri, ent täidetud on paar olulist eeltingimust: autor teab, millest ta räägib, ja ta on ka piisavalt lugenud, et ujuda mööda suurematest kirjanikku varitsevatest karidest, ning — julgen väita, et ta eksib, öeldes teose lõpus, et ta ei ole aednik. On ikka küll. Jutustaja on aednik, kes kannab teose edenedes üha enam hoolt oma hinge eest (see ilmneb eriti selgelt 27. peatükis „Pohhui”, kus tuleb hästi välja totaalse, nüristava ja ennasthävitava ükskõiksuse ning olulist ebaolulisest eristada suutva ilmavaate vahe), ja selle teose autor on keegi, kes harib kirjanduse aeda.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon