“Aga ulmes on kõik võimalik”

Indrek Hargla / Leo Kunnas / Peeter Helme

PEETER HELME: Mida te viimati lugesite?
LEO KUNNAS: Viimati lugesin Heinrich Weinbergi „Tõrkeotsingut”. Kahjuks jõuan igal aastal lugeda läbi ainult paar kodumaist ulmeraamatut. Raamatuid on nii palju ja minu suutlikkus on nii vilets. Võrreldes nõukogude ajaga on ka aeg väga erinev: siis oli iga ulmeraamat suur defitsiit ja loeti läbi kõik, mis ilmus — oli siis autor, kes oli. Nüüd on õnneks raamatuid palju rohkem. Aastas ilmub kümme kuni viisteist eesti ulmeromaani.
INDREK HARGLA: Mina lugesin viimati antoloogiat „Vinguv jalaluu”. Lugesin selle umbes viis korda otsast lõpuni läbi, kuna pidin seda ise olude sunnil koostama. Aga kui rääkida välismaisest žanriulmest, siis kaks mulle väga olulist autorit on Isaac Asimov ja Steven Baxter. Nende romaane lugesin samuti.
P. H.: Nagu öeldud, valisid sina „Vinguva jalaluu” autorid. Kas see tähendab, et see on ka raamat, mis peegeldab sinu maitset?
I. H.: Ei, niimoodi ei saa öelda! Ta peegeldab ikkagi autorite loomingut. Ja eks iga autor sai ise valida, millise loo ta kirjutab, mingeid eelkokkuleppeid või plaane polnud peale selle, et palusin autoritel otsida inspiratsiooni Kreutz­waldi muinasjuttudest. Mingisuguse autorite eelvaliku pidin muidugi tegema küll. See tähendab, et küsisin lugusid nendelt autoritelt, kellest uskusin, et nad võiksid teemaga haakuda. Ja kuna tegin läinud aastal kaks antoloogiat, siis ei tahtnud ma päris sama autorite kooslust korrata. Ehk siis — ei, ma ei tea isegi täpselt, mis on minu maitse. Ma ei ole seda kunagi endale defineerinud ei ulmes ega kirjanduses üldisemalt. Võib-olla vastavad minu maitsele pigem klassikalised, kammerlikumad lood, kus ei ole palju tegevust, vaid on rohkem rääkimist ja mõtlemist ning kus ei ole suuri massistseene.
P. H.: Ahaa — sa saidki aru, kuhu ma oma eelmise küsimusega tüürisin! Tahtsin nimelt uurida, milline on teie kummagi ulmekirjanduslik maitse. Leo, ütlesid, et sul ei ole lugemiseks palju aega — kas see tähendab siis, et valid väga hoolega seda, mida loed?
L. K.: Osalt valin, osalt ka mitte. Mõni raamat lihtsalt satub kätte. Näiteks Gluhhovski romaanidega „Metro 2033” ja „Metro 2035” juhtus nii, et vaatasin, tundus huvitav ja lugesingi siis alguses läbi ühe, pärast teise. Aga teadlikult olen viimasel ajal lugenud järjest kaks Strugatskite-teemalist jutukogu, kus vene ulmeautorid on ehitanud oma maailmu Strugatskite loomingu põhjal. Ja kuna olen ise sõjaväelane, siis olen teadlikult üritanud lugeda läbi need ulmejutud, kus käsitletakse sõjateemat. Ega neid iseenesest polegi väga palju…
P. H.: Aga kas olete ka teineteise teoseid lugenud?
L. K.: Jaa, muidugi!
I. H.: Ikka tuleb lugeda! Tuleb lugeda nii palju kui jõuab. Tihti kõike ei jõua, aga põgusalt tuleks kindlasti teada, mis ilmub. Kui küsisid maitse-eelistuse kohta, siis tegevkirjanik ei saa olla ulmefänn nii palju, nagu ta tahaks, sest eelkõige on ikkagi vaja kirjutada ja lugemiseks jääb vähem aega.
L. K.: Paraku täpselt nii see on, aga mingite asjade vastu on ometi püsiv huvi. Nii huvitabki mind näiteks, et mis Melchior järgmiseks teeb.
I. H.: Eile õhtul läks ta üles Toompeale. Reaalajas kusagil kella viie paiku hommikul vaatas ta mõrvapaika, kuhu oli kutsutud. Talle oli tegu uue kogemusega, sest ta pidi vaatama mõrvapaika, kus puuduvad nii laip kui ka asitõendid, sest mõrv leidis aset tüki aja eest, aga Melchior peab juhtumi sellegipoolest lahendama. Aga noh — see ei ole ulmeteema.
P. H.: Jah, Indrek, sina ei ole ju ainult ulmekirjanik. Kust jookseb sinu meelest piir ulme ja mitteulme vahel? Sama küsimus ka Leole: kus on ulmekirjanduse ja muu kirjanduse piir, kas seda on üldse vaja defineerida?
I. H.: Jah… see piir on kahtlemata olemas, aga õieti ei ole ulmet võimalik defineerida. Mitte et seda poleks püütud teha. On ikka. Aga ainuke kindel definitsioon, mis minu silmis tõesti töötab, on järgmine: ulmest ei ole võimalik teha teadust. Eks see kehtib muidugi kogu kirjanduse kohta. Kuid defineerimisega on juba nii, et kuigi piir ulme ja mitteulme vahel on olemas, võib seda tõmmata erinevalt. Ühelt poolt väljendub see selles, et on kirjastusi, kes annavad välja ainult ulmet. Samuti on ulmeraamatul natuke teistsugune välimus, näiteks on talle sageli peale kirjutatud, et tegu on ulmega või lausa, mis žanri ulmega. Aga loomulikult on ka palju piiripealseid nähtusi. Kindlasti tõmbavad seda piiri ka ulmefännid ise. Neil on žanriootused, nad tahavad lugeda žanri­puhast kraami. Kokkuvõttes võib ju küll midagi defineerida, aga elu paneb ise asjad paika. Näiteks võib mõni autor tahta vägisi sokutada oma loomingut ulmeleeri, kuid kui seda omaks ei võeta, siis see pole ikkagi ulme. Ja mõne teise asjaga on vastupidi — see võib olla tava- või päris- või peavoolukirjanduse jaoks liiga segane, liiga ulmeline, ja sinna ta ei pääse, aga ulmefännidele võib sobida.
L. K.: Mõne teose puhul on üsna täpselt selge, et see on žanriulme. „Gort Ash­ryn” seda kahtlemata on, aga kui võtta näiteks „Sõda 2023”, siis mis see täpsemalt on? Kas ulmeteos või midagi muud? Kujutan selles kahte eri stsenaariumi, millest kumbki võib teoks saada. Võttes veel arvesse näiteks sedagi, et kui ma peaksin kandideerima Riigikogu valimistel ja peaksin saama kaitse­ministriks, võib see aidata kaasa ühe raamatus kirjeldatud stsenaariumi teostumisele… Nii võttes ongi raske tõmmata piiri ulme ja mitteulme vahele. Ma ei usu, et sel juhul suudaksid seda tõmmata ka ulmefännid. Arvan, et raamatut „Sõda 2023” ongi võimatu päriselt kuskile leeri asetada.
P. H.: Eks need asjad võivad ka muutuda. Kui loen näiteks Sorokinit, siis mulle tundub, et mida päev edasi, seda vähem on tema looming ulmekirjandus ja üha rohkem on see lihtsalt Venemaa igapäeva kirjeldus.
L. K.: Jah, see peab paika küll.
I. H.: Olen kirjutanud ajaloolisi kriminulle ning mõned näitemängud ja stsenaariumid, mis ei ole ulme. Ja neid tehes olengi teadlikult võtnud asja nii, et see, mida ma nüüd kirjutan, pole ulme, vaid mingi teine žanr. Samas ei välista ka selline teadlikkus võimalust, et kirjutatusse lipsab sisse mingi ulmekirjanduse element. Kuid üldpilti see ometi ei mõjuta. Aga siis, kui hakata tegema seda õiget kirjandust ehk ulmekirjandust, on vaja täpselt teada, mida on vaja selleks, et teha asju just valitud žanris. Žanrisse ei saa ikka päris vabalt suhtuda, seda tuleb võtta tõsiselt. Jah, natuke võib segada alamžanridega, mängida nendega, kasutada ühes žanris teise elemente, aga žanripuhtus on siiski oluline.
P. H.: Ometi olete kumbki kirjutanud sellist kirjandust, kus žanrid on natuke segamini.
I. H.: Võib-olla kirjanik ei peagi ise oma kirjutatu žanrikuuluvuse üle pead murdma. Selle paneb kirjanduselu paika: kui ulmefännid loomingu omaks võtavad, siis on tegu ulmega, kui ei võta, siis mitte. Näiteks Andrus Kivirähki loomingut peavad ulmefännid enda omaks. Talle endale see vist väga ei meeldi või vähemalt ei pea ta seda nii oluliseks, aga „Rehepapp” ja „Mees, kes teadis ussisõnu” on ulmefännide meelest ulmekirjandus. Kivirähk võib ise olla sellega rahul või mitte, aga žanrimääratluse poolest on ometi nii…
P. H.: Mulle näib, et viimastel aastatel on eesti ulme positsioon selles mõttes paranenud, et ta ei ole enam nii väga kapis ja ka need inimesed, kes tingimata ei kuulu ulmekogukonda, on valmis lugema raamatuid, mille autorid nimetavad oma loomingut ulmekirjanduseks. Kas nõustute minuga või vaidlete vastu?
I. H.: Ilmselt on sul rohkem infot, sa tegeled kirjanduseluga ja tunned ini­mesi — mina istun üksinda kodus, kirjutan ega loe nii palju…
P. H.: Aga sul on ju teistpidi väga hea vaade — sind kui kirjanikku kutsutakse esinema ja rääkima. See tähendab võimalust lugejatega suhelda. Kes nad on, kas ainult klassikalised ulmehuvilised või on ka muud rahvast?
I. H.: On igasuguseid. Aga üldiselt tullakse mind kuulama ikka Melchiori pärast. Ütlen küll kuulajatele vahel, et olen elukutse poolest ametlikult ja päriselt ulmekirjanik, kes on kirjutanud mõned ajaloolised kriminullid, aga teada tahavad nad siiski rohkem Melchiorist.
L. K.: Ka minu kohtumised näitavad, et ühele ja samale üritusele võivad tulla kokku väga erinevad lugejad, erinevad fännide grupid. Ühelt poolt need, kellele meeldib „Sõdurjumala teener”. Mõni sinna seltskonda kuuluv lugeja ongi tunnistanud, et ei ole kunagi mu ulmejutte lugenud. Samas on ulmejutte lugenud inimesed enamasti lugenud ka muud. Aga jah, mõned lugejad on mulle tunnistanud, et nad ulmet ei loe, ei saa sellest aru ja pole ka ühtki jõudu, mis paneks neid seda lugema — see on muidugi kurb, aga vähemalt aus ülestunnistus.
P. H.: Aga äkki on siis asi lihtsalt nimetuses? Äkki sa ei peaks oma raamatute kohta ütlema „ulme”, vahest nad siis loeksid?
L. K.: See oleks vist valetamine. Kui ikka on ulme, siis on. Pole ju mõtet rääkida, et „Gort Ashryn” on realistlik raamat.
I. H.: „Vinguvale jalaluule” kirjutasin esi- ja sisekaanele sõna „ulme” kokku kolm korda. Sellega peaks olema hoiatus antud. Tänapäeval peab inimest ikka hoiatama laadis, et see on ravim, enne tarvitamist pea nõu jne. Aga kui küsida, kas ulmekirjandust on hakatud Eesti kirjanduselus tõsisemalt võtma, siis ei oska ma ühemõttelist üldistust teha. Küll võin väita, et ulmet on Eestis üldiselt peetud alaväärtuslikuks žanriks, nagu paljud tõsiliteraadid peavad sopakaks kriminulli. Kui see suhtumine ka on hakanud muutuma, siis mööndustega. Eesti kirjandus on lihtsalt alati olnud väga realismikeskne. Põhimõtteliselt on eesti kirjanduses kaks paradigmat: kas inimene tuleb maalt linna või läheb linnast maale. Mina olen ulmevõtmes käsitlenud mõlemat: romaanis „Merivälja” ja kahes „Süvahavva” romaanis. Siiski ei tunnistata neid teoseid eesti kirjanduse kanoonilise osana, sest kuigi olen lähtunud klassikalisest paradigmast, sisaldavad nimetatud kolm romaani üsna kõvasti üleloomulikku. Tõsi, mõne autori puhul on selline käitumine lubatud ning mõni ulmekirjanik lubatakse vahel ka päriskirjanike seltsi ja temast on siis viisakas kultuuriajalehes kirjutada, aga enamasti käib hea tooni juurde ulme mahavaikimine. See inimene, kes kirjutab liiga palju ulmet, kaotab tõsiseltvõetavuse. Ta ei ole siis päris kirjandusinimene, vaid tegeleb mingisuguse kahtlase asjaga.
L. K.: Indrekul on täiesti õigus! Kui ma oleksin kirjutanud ainult „Gort Ash­ryni” ja mitte näiteks „Kustumatu valguse maailma” ja „Sõdurjumala teenrit”, siis oleks kindlasti ka kirjandusringkondade ja avalikkuse suhtumine minusse hoopis teine. Kurb tunnistada, muidugi, aga nii on…
P. H.: No kuulge, mis juttu te räägite!? Te olete olnud rahvusringhäälingus eetris, andnud ja annate intervjuusid kirjandus- ja kultuuriajakirjandusele ja väidate, et teid ei võeta tõsiselt ega lasta püünele?
I. H.: Ma ei ole seda öelnud, et ei lasta, aga sa palusid üldistada ja üldistades tundubki mulle olukord just selline, nagu äsja kirjeldasin. Olen pealegi ka ise kuulnud — nimesid nimetamata — mitme tuntud kirjandusinimese omavahelist arutelu, et jajah, ulme on niisugune imelik asi, mida ta ei salli… Samas on muidugi raske tõestada midagi, mida ei saa üheselt mõõta ega kaaluda. Ometi on imelik, et klassikaline eesti kirjandus on üsna mitteulmeline, kuigi kõik tunnustatud eesti klassikud on kirjutanud ka ulmet. Vahel on lugejatega kohtumistel sellest juttu tulnud ning siis oleme koos raamatukogutöötajaga tuvastanud, et jah, ka see autor on kirjutanud ulmet…
P. H.: Näiteks kes?
I. H.: Ükskõik kes. Tammsaare, Kaugver… Egon Rannet vist ei ole. Vähemalt pole ma temalt midagi leidnud, aga päris kindel ei saa olla.
L. K.: Olen vaadanud igal aastal Stalkeri auhinna kandidaatide nimekirju ja see pilt rõõmustab mind peaaegu alati, et on ilmunud nii palju ainuüksi kodumaiseid romaane. Loomulikult on kurb tunnistada, et ma ei jõua neid kõiki läbi lugeda, aga kui romaanikategoorias kandideerib auhinnale kümme, kaksteist või vahel lausa viisteist raamatut, siis on see tegelikult kõva sõna. Ja võttes selle nimekirja lahti veel alamžanride kaupa, siis on näha, et kirjutatakse kõikvõimalikke raamatuid: on fantasy’t, on õudusjutte, on kõike muud. Iseenesest juba see on positiivne, et oleme küll väike rahvas ja väike kirjandus, aga ikkagi on meil kaetud kogu lai ulmekirjanduse spekter.
I. H.: Siit tulebki välja huvitav asjaolu, et suurtel rahvastel võib ulme olla ja sageli ka on muust kirjandusest täiesti eraldi. Hea küll, saame Ameerikast tuua Stephen Kingi näite — tema on autor, keda niinimetatud „päris” kirjanduselu peab kõige üldisemas mõttes Ameerika kirjanikuks, aga ulmefännidele on ta ometi ulmekirjanik. Kui sellised näited kõrvale jätta, kipub kehtima reegel, et mida suurem riik, seda rohkem saab ulme elada omas nišis, vajamata üldrahvalikku või riiklikku tunnustust. Ta saab hakkama. Aga väikese rahva puhul tekib kohe küsimus, kas oleme oma kirjanduse poolest nii jõukad, et saame ühe žanri ära unustada, maha vaikida ja kõrvale lükata. Loomulikult ei taha ma sellega öelda, et igasugune ulme on automaatselt hea ja kiiduväärne. Kui miski on halvasti kirjutatud, ei vääri see käsitlemist, olgu žanr missugune tahes. Sellest patust pole prii ka eesti ulme — nii ulmes kui ka tavakirjanduses juhtub, et trükki satub ja tunnustust saab ka ebakvaliteetne kirjandus.
P. H.: Mulle tundub, et läänes on ulme muutumas siiski peavooluks selles mõttes, et ulmest pärit elemendid tungivad psühholoogilisse realismi ja vastupidi, psühholoogiline realism tungib ulmekirjandusse ning sellise arengu tulemusena näib tänapäeva ulme olevat ühiskondlikum kui eales.
L. K.: Võib-olla on asi hoopis selles, et ulme jõuab maailmas kohtadesse, kus ta polnud varem nii levinud, väljapoole Ameerika Ühendriike, endist Nõukogude Liitu ja nende mõjupiirkonda. Minu viimase aja suurim lugemiselamus oli näiteks hiinlase Cixin Liu triloogia, mida sain lugeda tänu sellele, et see on tõlgitud inglise keelde. Ulmekirjanikku peaks olema raske hämmastada, aga tema puhul ma küll imestasin, kuidas tal aju ikka töötab!
I. H.: Kordan veel kord, et ma istun ju üksinda kodus ja nokitsen oma asjade kallal, mistõttu on mul raske teha suuri üldistusi. Jah, ma tean, et näiteks Ameerika ulme puhul on räägitud teatud lainetest, mis on rõhutanud sotsiaalsuse momente, samal ajal kui meie kirjutame siin ainult mingit pulp’i ja madinat, nii et võiks ju küsida, kas peaksime rohkem rääkima ka ühiskondlikest asjadest ja olema sotsiaalselt erksamad… Ameerika ulmesse tuli sotsiaalsus omaette uue lainena 1970. aastatel, samas ei ole ka mitte kõik ulmelugejad seda omaks võtnud. See on viinud teravate konfliktideni ulme­ringkondade sees. Nii on viimastel aastatel olnud Ameerikas juhtumeid, kus mõni poliitiliselt laetud seltskond on üritanud kaaperdada mingite auhin­dade jagamist. Kui vaatame nüüd Eestit ja keskmist eesti ulmelugejat — sest eks meilgi ole keskmine lugeja olemas —, siis ega ta sotsiaalset ulmet ikka eriti ei taha.
P. H.: Ometi julgen väita, et teie mõlema loomingus on teatud sotsiaalne mõõde olemas.
L. K.: Kui sa nii ütled.
I. H.: Kirjanik — isegi ulmekirjanik — ei saa asetada ennast päriselt väljapoole oma aega ja ruumi. Ta on ikkagi oma ajastu inimene ja oma rahva liige. See peegeldub loomulikult ka tema loomingus.
L. K.: Ma ei usu sellesse, et inimene saaks parandada maailma, aga sellesse usun küll, et inimene saab parandada iseennast. Seda olen ka püüdnud käsitleda oma loomingus nii hästi, kui suudan.
I. H.: Kui tulla korraks tagasi selle juurde, mis toimub maailma ulmes ja mis meil, siis tegelikult peakski kõigepealt selgeks tegema, millest me räägime, kui räägime eesti ulmest. Meil on 20—30 kirjanikku, mõned pigem algajad, mõned juba profid, kes kirjutavad lihtsalt seda, mida neile meeldib kirjutada. Kas me saame teha sellise seltskonna põhjal mingeid üldistusi? Võib-olla saame, ent mis kasu sellest on? Aga proovime. Niisiis — mis see eesti ulme üldse on? Eesti ulme on suuresti ikkagi tegevus-, mitte ideekeskne. Ta on olnud algusest peale kiirekäiguline ja filmilik ning ideekesksust on seal olnud vähem, kui võiks olla.
P. H.: Siiski on igal tegevusel alati ju ka mingi käivitav jõud, mingi ideeline taust ja see viib ühe kontseptsioonini, mida näen teie mõlema loomingus, aga ka üldisemalt eesti ulmes — nimelt rahvuslikkus. Julgen isegi väita, et eesti ulme on rõhutatult rahvuslik. Seejuures ei pea ma silmas mitte seda, millised on ulmekirjanike ideaalid ja eeskujud, vaid teemapüstitust ja -arendust.
I. H.: Olen kirjutanud lugusid, mille tegevus toimub Eestis ja mille tegelased on eestlased, ning olen kirjutanud lugusid, millel pole Eestiga üldse mitte midagi pistmist. Ja olen märganud, et eesti lugejat ei huvita eriti lood, mille tege­lased on välismaalased ja tegevus hargneb välismaal. Lihtsalt on nii, et eesti inimestele meeldib Eestiga seotud kirjandus. Mu meelest on see ka arusaadav. Kunagi kirjutasin mingeid alternatiivajalugusid, mis rääkisid välismaast. Need ei huvitanud suurt mitte kedagi…
L. K.: „Sõda 2023” on rahvuslik teos. See käsitleb ju meie rahvuse võimalikku tulevikku kahes erinevas võtmes. „Gort Ashrynis” pole aga mitte midagi rahvuslikku peale Anton Irve nime ja ühe episoodi, kus ta unistab sellest, et oleks soovinud näha Tallinna vanalinna. Rohkem viiteid Eestile seal pole. Nii et kõik oleneb teosest ja kontekstist.
I. H.: Vahel ütlen endale, et peaksin olema oma raamatutes Eesti käsitlemisega ettevaatlikum, sest olen neli-viis korda mõnda asja ette ennustanud. Ja parem oleks, kui ma poleks seda teinud, sest need ei ole olnud just head asjad.
P. H.: Kas sa arvad, et kui sa ei oleks neist kirjutanud, poleks need kunagi teostunud?
I. H.: Südametunnistus oleks vähemalt kergem.
P. H.: Tulles meie jutu alguse juurde tagasi, siis äkki me ei peakski tegema nii suurt eristust selle vahel, mis on ulmekirjandus ja mis on muu kirjandus, sest kõik algab ikkagi ju sellest, et kirjandus on kas hea või halb.
I. H.: Kas saab olla halba kirjandust?
P. H.: Saab küll, puutun sellega iga päev kokku.
I. H.: Tekst saab kirjanduseks ju alles siis, kui ta on ilmunud raamatus. Seega kuskil lekib mingi filter ja halvad tekstid pääsevad läbi…
L. K.: Ulmekirjandust on raske hinnata, sest ulme eeldab millegi põhimõtteliselt uue väljamõtlemist. See pole aga üldse kerge. Seetõttu püüan ka ise hoiduda hinnangute andmisest teistele ulmekirjanikele. Selleks on pealegi kirjandusteadlased — las nemad vaevavad oma pead. Meie lihtsalt püüame kirjutada nii hästi, kui oskame.
I. H.: Väga õige mõte. Mina pean ulmet tähtsaks ja armastangi esiteks sel põhjusel, et ulmekirjanduses on kirjanikul kohustus tulla alati välja millegi uuega. Tavakirjanduses seda ei ole. Sa võid kirjutada rahulikult sellest, mida aknast välja vaadates näed või mis su oma elus juhtub. Enamik eesti kirjanikke just nii teebki. Aga ulmes ootab publik midagi uut, originaalset, midagi efektset, midagi vahvat, mis ergastaks lugeja mõttemaailma, tekitaks huvitavaid mõtteid ja kujutluspilte. Ja teine põhjus, miks ma pean ulmet nii tähtsaks, seisneb selles, et ulmekirjandus saab läheneda realistlikult kolmele kõige olulisemale küsimusele inimese elus: kas jumal on olemas, kust me tuleme ja mis saab meist siis, kui me siit ilmast lahkume. Võtmesõna on siinkohal „realistlikult”. Tava­kirjanduse reeglid ei luba läheneda neile küsimustele realistlikult, ulme aga küll.
L. K.: Mu lemmiktegelane kõikidest mu enese teostest pole mitte Anton Irv või mõni teine peategelane, vaid hoopis tagasihoidlik invasioonijalaväe pea­vaimulik „Gort Ashrynist”. Mulle läheb korda see, kuidas tema saab aru maailmast, jumalast ja religioonist ning kuidas ta püüab neid asju teistele õpetada. Pärast käsikirja lugemist ütles üks mu sõber lausa, et siin teed sa midagi õigesti, jätka seda, paranda ja arenda, sest siin oled sa õigel teel. Ja ma siis parandasin ja arendasin ning tajusin viimaks ka ise, kuidas hakkasin mõistma jumalat ja religiooni varasemaga võrreldes sügavamalt. Loodan, et mul õnnestus see vähemalt osaliselt ka lugejateni viia. Jah, ja see oleks olnud võimatu mõnes realistlikus raamatus, mis räägiks Eestist nüüd ja praegu. Sellisel juhul arvaksid inimesed, et kirjanik on hulluks läinud. Aga ulmes on see võimalik.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon