Ah, Maimu!

Vilja Kiisler

Maimu Berg: „Kõnelused lahkunutega”.
„Hea lugu”, 2020. 107 lk.
Maimu Berg: „Vanaema paneb vihmavarju kinni”.
„Tuum”, 2020. 98 lk.

„Kirjandusse pürgijaks olen vana. Tõsi küll, proovisin ka varem — debüüt oli „Nooruses”. Vahepeal ma ei kirjutanud, üritasin visalt aga saamatult perekonda luua. See oli õpetlik aeg küll, ent asjata ei öelda — ei päeva reata. Pikk kirjutamata olek on teinud mind õelaks ja sentimentaalseks. Üht külge olen kuuldavasti katsunud välja elada kriitikas, teise pakun nende kaante vahel. M. B.”
Olin 17, kui Su esimene raamat ilmus, ja kahekümne ringis, kui seda lugesin. 1987 ilmunud „Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal” on siiani üks mu lemmikraamatuid. Iseäranis „Seisab…”, sest Barbara von Tisenhuseni kuju oli juba varem mu meeltesse kinnistunud Aino Kallase sule abil. Ent Kristjan Jaak Petersoni ime- ja salapärane isik lausa vajas noore eesti filoloogi mõtteis ilukirjanduslikku täidet. Lugesin nüüd vastselt üle. „Seisab…” on ikka täpselt sama hea kui kolmkümmend aastat tagasi, ma imetlen seda ikka veel — just õiges proportsioonis ajalugu ja ilukirjandust, nõnda et kujutlusvõimele on jäänud parasjagu ruumi.
Vahtisin tookord palju kordi Sinu pilti raamatu tagakaanel, lugesin uuesti seda enesetutvustust ja ei saanud midagi aru. Sa oled nii kaunis seal pildi peal, umbes kolmekümnene. Mis mõttes liiga vana, juurdlesin. Kas kuskil on mingi vanusepiir, millest peale tohib hakata raamatuid kirjutama? Ja selline, millest alates enam ei sobi? Ülikoolis ei olnud keegi mulle sellest rääkinud. Ridade vahel, tõsi, oli vihjatud. Eksisteerisid noorelt alustanud ja hilisdebütandid, aga ma ei olnud taibanud, miks peab sellist vahet tegema. Praegu rehkendan, Sa olid esikraamatu ilmumise aegu 42-aastane. Nüüd saan aru, miks Sa tookord nii kirjutasid, ning ka sellest, et see raamat oli julge tegu. Sinust ja Vainost ja müstilisest Salongist ma siis veel ei mõelnud. „Endspiel” käis mulle üle jõu ja järjest läbi lugeda pole ma seda suutnud siiamaani.
Sinu „Ma armastasin venelast” ilmus 1994 ja sedagi mäletan ma nagu valgussähvatust varahommikuses taevas. Lugesin „Venelasegi” uuesti üle, et veenduda — aeg ei ole teose väärtusest võtnud vähimatki. Vastupidi, ta on nüüd veel palju parem kui siis. Ja jällegi julge tegu, mäletan ju ka neid aastaid, mil ta sündis. Ehe maailmakirjandus, meistri käega tehtud. Nagu paljud Su novellidki.
Jõuda 75-aastaselt esimese luulekoguni on julgustükk, mille järeletegi­jaid vaevalt leidub. Rääkisid esitlusel, et kahtlesid kõvasti, olid kõneldes kuidagi häbelik, ise ilus nagu puhkev tulbiõis, lükkasid aina teisi lavale. „Näidendeid”, jante, nagu Sa oled vahel öelnud, oled ju ennegi teinud. Küllap on mõni neist parem kui „Salong”, aga ei saanud parata, „Salong” liigutas mind. Olin ju arvanud, et 2018 „Meie hingede võlgades” ilmunud „Lootusetu armastus” on Su viimane sõna Salongi, Vaino ja teie armastuse asjus: ehe, aus, diskreetne, andestav ja detailides ometigi nii rabav. Ent ometi oli südame peale kogunenud valu, mis ei kadunud veel pärast sedagi, kui kõik oli ammu andeks antud.
Ah, Maimu, igatahes sain ma jälle täitsa vihaseks! Vaino peale, nagu ma varemgi olen saanud. No Vaino… suuremalt jaolt on ta ju ikka lihtsalt üks metsikult, haiglaselt auahne diletant. Pärast seda, kui ma olin teada saanud, et vähemasti osa tema jutte kirjutasid Sina, ei suuda ma teda üldse enam tõsiselt võtta. Ah, mis, see oli võimatu juba pärast „Päevaraamatut”. Issand, tegelikult… Mulle ei tulegi meelde, kas ma olen kunagi Vahingut täie ette suutnud võtta.
Sina tegid selle, et Vaino Sinu kirjutatud jutte oma nime all trükkida laskis, avalikuks ilukirjanduslikus vormis ja Sa võid alati öelda, et ilukirjandusena tuleb seda võttagi. Ja ma võtangi. Sina ja Vaino ja Salong, see ongi ilukirjandus, aga ma ei ole sellepärast sugugi mitte vähem vihane. Tead, ma tahaks ise Vainole heina suhu toppida ja küsida, kas on hea, sa vana vastik psühhopaat, sina igavene allakäinud joodik, andetu skribent niisugune! See on Maimu eest ja tema juttude varastamise eest ja kõige eest, mis sa talle tegid!
Ah, Maimu! Tead, kui Vaino veel Sulle ennast peaks näitama nagu seal näidendis, olgu unes või ulmsi, siis võiksid Sa talle mõne oma raamatuga vastu pead anda. Su uued raamatud on liiga õhukesed, võta parem mõni vanem ja kindlasti kõvade kaantega. Anna kohe valusasti ja kogu südamest. Mis see talle ikka teeb, ta on ju surnud! Ja tead, Undile võiksid ka ühe korraliku tou anda, kui ta peaks läbi astuma. Selle eest, kuidas ta Sind vaatas. Nagu koera, kes äkki rääkima hakkas, mäletad. Unt oli vähemasti geenius, kuigi ega see ei pea teda kolakast päästma. Ei saagi aru, mis ta üldse Vainos leidis. Nagu Kõivgi, suur mõtleja. Aga Kõiv on alati olnud natuke kahtlane, ei ilmaski ühtlane, kui mitte lausa kohtlane („kohtlases” tuleks kuulda „kohta”, locus’t, ja natuke ka „kolmandat”).
Jah, võib-olla võiksid Sa Vaino peale kas või korraks kõigest südamest vihastada. Sa andsid talle eluajal liiga palju andeks, ja pärast tema surma ju lausa kõik. Kes olen mina, et Sulle seda öelda, õige, aga eks ma ju ütlengi pigem sellele Maimule, keda ma kirjasõna kaudu tunnen. Müstilise Salongi salapärasele perenaisele, Naisele. Eesti kirjanduse kõige põnevamale, vastuolulisemale, võimsamale Naisele, kes lõpututest takistustest hoolimata on end teostanud suurepärase kirjanikuna. Ent ikkagi. „Ma olen uhke, et sa valisid just minu” — kas ei kõla see liiga allaheitlikult nii võimsa ja julge naise kohta, nagu Sa oled? Noh, teisalt… Ma saan aru. Armastus on alati selle sees, kes armastab, ja kes on armastanud, see teab, mida on väärt see tunde võimelisus. Eriti siis, kui seda enam pole. Seda võimelisust jäädakse mäletama inimese kaudu, keda kord armastati, nii see käib. Olulise osa Vaino suurusest moodustab see, et Sina teda kord armastasid.
Luuleraamatu kohta pole palju öelda. Ah, Maimu, Sa tead ju ise kõige paremini: hea luule ei vaja kriitikat ja kehv luule ei vääri arvustamist ning keskpärast pole olemas, nagu Sa ütled. Muide, ma arvan, selles Sa tegelikult eksid. Keskpärasel ja kehval luulel on sageli palju rohkem lugejaid, sest ta annab ennast kergemini kätte. Vahel ma kahtlustan, et halba luulet võidakse isegi rohkem lugeda kui head, sest ta aitab inimestel elada. Pakub tuge ja äratundmisrõõmu ja mõtteainet, ma ei tea, mida kõike veel. Mina armastan Sind Su lühiromaanide pärast. Novellid on ka head, aga need saavad liiga ruttu otsa. Palun kirjuta edaspidi pikemalt! Pealegi, nii uhke oleks ju Vainole ühe tõeliselt pak­su raamatuga vastu pead panna.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood