Alati

Leonhard Koort

Alati, kui ma seda märkan, tuleb mulle miskipärast meelde Lilian. Nii. Näib, et ma alustan kohe valega. Aga ma ei oska seda väidet ka teistmoodi vormistada, igatpidi tundub väär olevat, ei ole ju mingi uudis, et nagu unenägudeski, ei kehti ka mälu puhul eituse ja jaatuse dihhotoomia, et kolmandat ei tule mitte välistada, vaid otsida. Seega pean alustama valest. Sest ma tean küll, mispärast, ainult tollal veel ei teadnud, et seal üldse on see miski. Nägin küll, aga ei teadnud. Ei aimanud ka. Nüüd mõtlen, et pidin toona küll veel mingis (mitte füüsilises) mõttes ilmsüütu olema, sest asjades oli juba oma loogika, mida oleksin pidanud jälgima, lihtne matemaatika, mis poleks lasknud eksi minna, kui ainult selle peale oleks tulnud, et seda üldse järgida. Aga näed, ei tulnud, miskipärast, selle teise miski pärast, mis tundus nii ilmselge, ehkki ometi oli vale, ja ka keegi teine ei tulnud, või tuli siiski, aga ei pannud seda millekski, sest seegi oli ilmselge (teistele). Ja mina, mina ei vaadanud õigesti, ja seepärast läks mul aastakümneid aega, enne kui ma aru sain, millele see aina tihemini esilekerkiv sõrm osutab. Ehk selles oligi asi, et vahtisin võlutult nagu ilastav koer viibutavat näppu, juustutükki näppude vahel, selle asemel et tõsiasjadele otsa vaadata, neid aktsepteerida vms. Midagi ette võtta. Midagi-gi.
Niisiis, Lilian. Ma mäletan teda täpselt sellisena, nagu ta tookord seal Tartu bussijaamas oli, kaheksakümnendate lõpus. Ehk ka mõnel esimesel üheksakümnendatest. Ma ei hakka nüüd jaurama vaesusest ja talongidest ja püstolipaukudest, sest kummalisel kombel polnud need üldse tähtsad siis ega ole praegugi. Elatud sai, viina sai joodud (pigem vist küll „Royali” piiritust), kohvi (rohelist) kah. Nalja oli nabani. Mõte sellest, millest kõigest ilma võib jääda, ei teinud muret, sest seda midagi polnud veel tekkinud. Ühesõnaga, me olime ülikoolis, igal juhul enam mitte rebased, ikka vanad kalad juba, oli ilus kevadine pärastlõuna, mäletan valguse viltust langemist läbi bussijaama klaasseina, niisket, äsja pestud ja siiski sissekantud lörtsist lainetavat punakatest kahhelkividest (või millestki sarnasest) põrandat, puhveti vahet kooserdavaid narmendavate spordikottidega inimesi, looklevaid kassasabasid. Sellepärast ma seal olingi, meie olime, mina koos M-iga, olime tulnud piletit ette ära võtma, olime mõlemad Tallinnast ja käisime vähemalt üle paari nädala kodus, olime mõlemad sihuksed pisut memmekad. Seisime järjekorras, nihkusime edasi, raha (rublad?) käes, piletid ei maksnud palju, aga busse oli vähe ja reedese peale ei pruukinud mahtuda, isegi vahekäiku seisma mitte, seegi oli reedeti tavaliselt koogutavaid inimesi puupüsti täis, hoolimata rohkem kui kolmetunnisest sõidust. Siis astuski meie juurde T. koos Lilianiga, mõlemad sama asja peal väljas, ehkki, kui mälu mind ei peta, elasid nad hoopis Haapsalus, Lilian vist isegi kuskil veidi kaugemal. Aga ega sinnagi reedel piletit saanud, nii et nad siis sättisid ennast meie juurde seisma ja inimesed taga järjekorras ei õiendanud, sellist asja (tookord) respekteeriti, see oli täiesti lubatud, inimestel oli aega oodata küll.
Ei tea, kas ma seda siis tajusin, aga praegu tagasi mõeldes tundub, et mingil moel me siiski eristusime teistest bussijaamas uimaselt ringi tuiavatest inimestest. Või siis moodustame mingi omaette kompositsioonilise terviku vaid minu mälus, teatud elementide korduvuse pärast. Mitte ainult vanus ja sugu ja see spetsiifiline filoloogi-olek, aga ka muu: punakat tooni, järsus kevadpäikeses sädelevad pikad lendlevad juuksed, pikad sihvakad mantlid (järelikult pidi alles märts olema, teate ju küll neid valusa valgusega märtsilõpupäevi), säravad silmad, muretu kutsikasõbralikkus, mingi nihelus kontides ja valmisolek kõige üle end segaseks itsitada. Aga. Lilianile mõeldes pean tõe huvides hakkama kõiki neid omadusi järjest maha tõmbama: tema oli siiski pigem lüheldane, ehk isegi veidi jässakas, ja tema juuksed, ehkki pikad, ei olnud kindlasti hennaga punakaks toonitud nagu meil teistel, vaid loomulikult šatäänid, tavaline kartulikoor eksitavalt hõbeja helgiga, sest hall ta ju kindlasti ei olnud. Ja Lilian ei olnud mingi itsitaja, rohkem selline leebe vaatleja, alati valmis lahkelt kuulama ja kaasa elama, juurde küsima, aga mitte endast rääkima. Nii et kokkuvõttes, nii nagu ma ei tea, ei mäleta temast endast eriti midagi, ei oska ma ka öelda, mis teda meiega seal kokku sidus, ehk lihtsalt see, et me olime tol hetkel koos, sattumuslikult, tema siiski mitte niivõrd ise meiega, kuivõrd kellegagi (T-ga) kaasas, nagu ta alati oli. Ja selles on määratu vahe, olen kindel (praegu), et üksinda poleks ta kindlasti minu ja M-i juurde astunud, pigem märkamatult eemale triivinud, silmis see lühinägelikele omane hajevil, ette vabandav pilk. Näed siis, seda ikka mäletan, et ajuti kandis ta prille, ja vist häbenes neid veidi. Mis polnud ka ime tolleaegsete raamide tõttu. Jah, ja veel, nüüd tuleb meelde, nagu küllap mulle ka seal bussijaamas Lilianit nähes meelde tuli, et temaga oli midagi juhtunud, juba varem, järelikult pidi olema see aasta, kui me olime enamiku ajast koolipraktikal. Ja Lilian oli seal järsku kokku kukkunud, kohe alguses, keegi (meist) polnud seda näinud, aga sellest räägiti, ma arvan, et ta toimetati kiiresti pubekate kisa ja mõnitamise käest ära, ja siis oli ta pikalt eemal, aga ma polnud temaga mingi eriline sõbranna, keegi õieti polnud, ehk ainult T., mingil määral, sest oli Lilianiga ühekandimehi, ja küllap see T. siis oligi, kes ebamäärast rahustavat informatsiooni jagas, nii et mingit meie kursuse traagilist kangelannat temast ei saanud. Sest siis meenus, et tegelikult oli ta ennegi eemal olnud, pikemaid paarikuulisi perioode; aga kelle asi see oli, oma asjad sai ta tehtud, mingit jama tal sellest ei tulnud (see oleks küll nüüd pidanud olema selge märk), ja lõpuks üritasid ju kõik kooli kõrvalt midagi teha, eluga hakkama saada, kes Saksamaalt autosid tuua, kes Soomes maasikaid korjata. Ning otseselt pole see ju ka siinse jaoks (veel) tähtis; see on ainult see, mis jäi mul tookord arvesse võtmata, ehkki, nagu näha, mingil kombel, mingil määral ma seda siiski teadsin.
Hämmastav tegelikult, kuidas saab see tüdruk, noor naine, mu mõtetes nii selge koha hõivata, kui mul on temast ainult see üks pilt sealt bussijaamast, äkilise arusaama(tuse) välkvalguses, mujalt ma ei mäleta teda üldse, nagu ma ütlesin, me ei käinud läbi ja enamasti on ta pildilt puudu, ja siis veel see tagantjärele tarkus, et midagi temaga oli. Märgiliseks, pildiliseks saigi see üks ja ainus hetkesähvatus Lilianist, mille mu mälu seal bussijaamas üles ja üle võttis. Sest sama tähtis kui Lilian on selle hetke vastukaja minus endas, mis pildi vähemalt paarikümneks aastaks lukustas ja signeeris. Pilt ilmutatakse mulle tol hetkel nagu mingis tühikus, järsku olen ka mina kontiinumist välja kukkunud, suu jahvatab muidugi endiselt, vaatan Liliani nägu, üsna ligidalt, mäletan isegi rakurssi, seisame vastakuti, ma olin tast mõnevõrra pikem, ja mind hämmastab Liliani ilme. Lilian muigab vaevu aimatavalt, võiks öelda, et tegu on tema tavapärase seltskondliku vaikimisega, aga selle taga on ka midagi muud. Mingi kummaline tüünus. Kevadiselt kahvatu, jumestamata nahk (see on veel üks erinevus, erinevalt meist teistest ei värvinud Lilian end kunagi), vaevu aimatav paistetus, nagu pärast liiga kauast magamist, laiad, isegi lamedad põsed, ühevõrra kahvatud huuled, kulmud ja ripsmed, nende raamis tegelikust tumedamana mõjuvad silmad. Kena, noor, rikkumata nägu, aga selle taga midagi muud. Midagi, mida minu arvates vähemalt Lilianis poleks tohtinud olla. Küllap see mind hämmastaski, sest ma ei saanud sellest aru ja see tegi mind rahutuks, vääris uurimist ja juurdlemist. Nagu eksisteeriks Lilian seal meiega koos seistes veel mingil paralleeltasandil, nagu ei oleks tema viisakusnaeratus üldse mitte meile suunatud, nagu poleks meie lobal tema silmis tegelikult mingit tähtsust, nagu. Sest silmanurgast jälgib ta süvenenult hoopis mingeid oma sisemaastikke, sealseid päikeses virvendavaid, laugeid rohtlaid. Ja naeratab, naeratab vastu neile, seal laisalt õõtsuvatele loomakarjadele, aga mitte meile; ei, isegi mitte ei naerata, vaid hoopis see lihtsalt kerkib unelevana, muskuselõhnalisena, naeratavana sealt kuskilt nagu hommikupäikeses rebeneva udu niiske palakas ja liibub seestpoolt tema näo vastu, vaatab tema silmade kaudu välja, kergitab suunurki tagasihoitud ja lahkesse, täissöönud kiskjahaigutusse. Selline rahunenud, omaette rõõm, mis on samas ka omamoodi ükskõiksus. Teiste suhtes. Teistel pole sellega midagi pistmist. Ainult mina toppisin jälle oma nina igale poole, nuhutasin, kahtlustasin.
Olin põrutatud. Olin kade. Olin uhke oma tähelepanuvõimele ja deduktiivsele meetodile. Luurasin Liliani kogu selle aja, mis me seal järjekorras seisime, otsisin tõendeid ja kinnitusi. Kui T. koos piletite ja Lilianiga lahkus — pakaa! — tšaa-uu! —, jõudsin vaevu ära oodata, kuni nad jõuavad kuuldekaugusest välja. Ringi kõõritades, et keegi asjasse mitte puutuv nii delikaatset infot pealt ei kuuleks, teatasin M-ile dramaatilisel lavasosinal (issand jumal, anna andeks, mul tõesti on piinlik, aga ma teen nüüd südame kõvaks), ühendades ühte fraasi kogu suurkoolis omandatud vaimu- ja väljendusrikkuse: „Võin kihla vedada, et Lilian tõusis just voodist.” Mind ei pidurdanud, et M-i pilk ei ilmutanud vähimatki arusaamist. Ma jätkasin, küünilise külakella elutarkusega: „Huvitav, kes tal on. Pole nagu kuulnud, et tal keegi oleks. Kindlasti keegi vanem. Mingi armukese variant, ma arvan. Ühikas nad ei saa ju.” Selline läbinägelikkus oleks pidanud M-ile nüüd küll põrmustavalt mõjuma. Paraku vaatas M. mind nagu lollakat ja väljendas sama ka verbaalselt: „Mh?” — Sest tal on selline nägu.
Mulle tundub, et ega ma pärast seda Liliani rohkem ei näinudki. Sest varsti tuli lõpetamine ja muud sihukesed jamad, ja igaühel oli küllalt iseendaga tegemist. Aktusel teda ei olnud, T-d ka mitte, me lõpetasime kuidagi riburada pidi, mitte koos, ja nii ei tekkinud ka küsimusi. Nii et just tollest, tõenäoliselt viimasest, bussijaama-kohtumisest ongi mu mälus tallel Liliani kahvatu, helendav kuunägu, mis ilmub nähtavale alati siis, kui ma selle kuskil ära tunnen. Koos kerge piinlikkustundega äratundmise liigsest intiimsusest, mida tembitakse sõltuvalt muudest asjaoludest kas kõigeteadja võidurõõmu või turtsaka tüdimusega. Ja isegi kui kõik muu muutus, ei kadunud nägu ise kuhugi. Ikka see kuskile eemale süüvinud tüüne pilk, pisut paistes laud ja huuled, pisut liimendav, hommikuse aknaklaasi sarnane udupärleis nahk. Tasandike voogamine. Ookeanitunne. Sest tal on selline nägu.
Viadukti juures bussis tõstab tumedapäine noor naine silmad, täis imestlevat hämmastust iseenda füüsilisest olemasolust, vaatab inimesi enda ümber, nagu näeks seda liiki esimest korda, ja pöörab siis pilgu aknast välja, mööda libisev vihmast märg asfalt helgib talle näkku. Naise kõrval istub mees, ruumitsoonis, mis tahes-tahtmata mõjub lähedusena. Sätin natuke stseeni, tõstan naise käed mehe pihkude vahele, mingit liialdatud silmavaatamist ei olegi vaja, sellest aitab küll; aga ei, mees paneb telefoni kinni ja läheb järgmises peatuses maha. Hea küll, siis keegi teine, olen ma tolerantne. Naine suleb silmad, et paremini näha, ja on nüüd nagu lill.
Poetess, kelle esinemist I-ga telekast tähelepanelikult vaatame, õigemini öeldes uurime, sest ta on I. eksi uus jms. Poetess on popp ja noortepärane, mässab, aga ei veena, ta ei ole kohal, ta jõuab meile (mulle) kohale alles siis, kui ta hakkab esitama oma lapsikuid ja kehvi lembevärsse, venitab oma hipilikku kampsunijupatsit (mis tegelikult peaks vist kleit olema) üle meelalt kaardus reite ja püüab moodsaid suitsusilmi mustaks värvitud tuka taha peita, aga asjata, valgustaja on juba asjast aru saanud ja suunab prožektori talle otse näkku. Poetess langetab laud, ja niiviisi, suletud silmi, kampsuniriismed higises pihus, esitab oma viimased värsid. Juuksed valguvad laubalt tagasi, Lilian hõljub kohale, ja verinoore poetessi nägu heletab surnuks kogu võltsvalguse. Selgitan asja I-le, kes hakkab nutma.
Noh, neid oli palju, ja ega ma kõiki mäleta. Aga alati oli neis see midagi, mis köitis ja lummas ja kohutas. Ei oskagi öelda, kas tegi see nägu nad ilusaks või oli ilu eelduseks. Ehkki Liliani ennast polnud ma küll eriti ilusaks pidanud. Aga seal ta nüüd oli, ilmus nähtavale nagu vesi- või kvaliteedimärk. Näiteks see klaaspärlitest ülekuhjatud naine seal suvekohvikus. Kes märkas, et ma teda üksisilmi uurin, ja naeratas lahkelt. Seda Liliani anonüümset naeratust, mis ütles, et vahi-vahi, ega sa niikuinii ei näe. Aga ma nägin ju, ja pöörasin punastades pilgu ära. Ja siis veel kindlasti see: blondide lokikestega tibi, ajakirjanik vms, põselohukestega martsipan, nagu piimatoodete reklaamist välja astunud, intervjueerib kedagi mingil esitlusel. Ma ei kuule üldse, mida nad räägivad, ei kuulagi, nii hõivatud olen ma Liliani näo sobitamisega kuldsete krusside vahele. Blondiin rüüpab pisut kõikudes plasttopsist veini, keerab professionaalse sära oma sini-sinisilmades vilunult põhja ega kuula samuti. Mind ta ei peta, järgin võlutult tema pilku ja näen jälle tuules koolduvat aruheina, ruskes tolmupilves unelevat maastikku, püüan kinni metsikute kapjade summutatud tümina, millele tema habras keha silmanähtavalt kaasa vibreerib. Hiljem kuulen nördinud publikult, et ta oli oma kolme küsimust küsinud kolm korda, täpselt samas sõnastuses. Arusaadav, noogutan ma mõistvalt pead, sellises konditsioonis, pärast seda. Sest tal on selline nägu.
Teoreetiliselt oleks see pidanud laienema ka meestele, praktikas polnud seda eriti (vähemalt algul) täheldada. Asi võis olla minus, ja/või Lilianis, kes lihtsalt ei sobinud mingite habetunud uniste mõmmikutega, nagu selliseid mehi üldiselt kujutatakse. Ükskord siiski. Ma ei näinud seda tema näol küll vahetult, n-ö autentsena, siis, kui oleks võinud oodata, vaid hoopis hiljem, virtuaalis, ammu pärast seda, kui me olime lahku läinud. Talle omasel kombel kõik üle võlli lükata oli ta sellest, nagu kõigest muustki, kokku keeranud mingi täiesti arusaamatu, aga seda tähendusrikkama performance’i, esitles Liliani jumetut nägu, hajusaid huuli ja tumedaid tühje silmaavasid ning sobitas neid enda omade peale ja pähe (no ta oligi selline, kasutas ka päriselus päris tihti päris-huulepulka), nii et kokku sai midagi kipsist surimaski laadset. Dokumenteeritud neil ülevalgustatud, ülestiliseeritud pruunvalgetel dagerrotüüpidel, mis ma salaja alla laadisin ja taustapildiks salvestasin. See kinnitas mu tähelepanekuid, näitas veel kord selle miski (maski?) olemasolu, mille ka tema ülitundlik ajumasin oli tuvastanud, analüüsinud, jaganud, konvertinud, mida iganes. „Väike surm”. Jahah. F…n’ geenius, ühesõnaga.
Seepeale — või umbes siis — hakkas nägu ajas muutuma. Mitte tuhmuma. Mitte vananema. Kortsude asemel lõi välja omamoodi krakelüür, mille traageljooni mööda mask tükkhaaval koost murenes. Puru ja kilde lendas igale poole. Igal pool võis nüüd leida jälgi Lilianist. Ei olnud enam oluline, kas tegu oli mehe või naisega, kõigil, isegi lastel, näis vahel olevat temaga mingi ühisosa. Perekonnasarnasus, nagu öeldakse. Analooge tekkis lõpuks nii palju, et tahtmatult omandasin ma teatud vilumuse, muutusin Liliani-eksperdiks. Tundsin näo ära enne, kui Lilian ise kohale jõudis. Sest nüüd oli see lihtsalt see nägu. Selline nägu. Võib-olla süüdistan ma meie noort geeniust siiski ilmaaegu. Mingid asjad ta ehk liikuma lükkas, aga edasi olin ikka mina see, kes samasse hunnikusse kukkus ja sinna nagu põrnikas abitult siplema jäi.
Isa jäeti haiglasse sisse, nii et kui mina teda lõpuks nägin, nägi tema juba päris kabe välja. Tatsas raami najal ringi, ta oli alati väga tugev olnud, nagu Pipi isa, maailma kõige tugevam mees, absoluutselt, ja füüsiliselt ei paistnud isegi rabandus teda võtvat. Rallis ratastooliga mööda koridore, nii et purujutt taga. Mälu ainult hälbis, kunagi ei saanud olla päris kindel, on ta nüüd kahe- või kaheksakümneaastane. Tundis muret Taagenite musta täku pärast, kes päeval metsas ringi uitas ja keda pidi salaja (venelased? sakslased?) igal ööl erinevaid radu pidi koju tooma. Mina kuulsin alles nüüd, et maanaabritel olnud kord selline õilis öökarva loom, kes ainult tema, tookord poisikese, endale ligi lasi, võrdseks tunnistas (olgem ausad, naabertalu mehed olid lihtsalt millalgi kõik otsa saanud, ja naistest täkk suuremat ei pidanud). Samamoodi oli isa osanud kuidagi võita ka kõigi põetajate, isegi koristajate südamed, kõik poputasid ja patsutasid teda ja kilkasid naerda ta klassikaliste (s.t sajandi­taguste) onu-Heino-kalambuuride peale, mis minul piinlikkusest hinge kinni võtsid. Üks käis kurtmas, silmad veekalkvel: kakoi že muštšina! Ma ei osanud seepeale midagi kosta, mõtlesin ainult vene grammatika kummalisuse peale. Isegi tänada ei osanud, kui palatiseinale tekkis kuskilt odavast ajakirjast välja lõigatud hobusepilt. Mis oli suht mõttetu, sest ta ei näinud seda niikuinii (no nii, budistid: kuidas leida prille prillideta?). Oh issand. Ja siis veel see. Nutmine.
Kui ta intensiivist ära, teise haiglasse viidi, lakkas ta nutmast. Ei rallinud ka enam. Tukkus niisama ratastoolis ja vahtis tühja, pidžaamakäiseidpidi tooli seljatoe külge seotud. Elavnes vahel äkitselt ja rääkis üksikasjalikult, millise mootori ta toolile peale paneb, midagi oli seal veel tegemist relssidega. Põgenemismarsruut oli ka paika pandud, vasakpöörete täpsusega. Uskusin iga viimast kui sõna, tema juba teadis neid asju, metsa ja linna, loomi ja masinaid, ning kujutasin end ette õueriiete pakiga haiglaplangu taga põõsastes passimas. Enamasti jõudsin haiglasse küll siis, kui ta tasakesi korsates kas voodil pikutas või sealsamas toolis tukkus. Suurema osa allesjäänud ajast ta magaski. Ei raatsinud teda ka üles ajada, et kui juba inimesele und antud, ootasin ja jälgisin. Olin vist ikka veel mingis mõttes ilmsüütu, sest loogika ju oli silmanähtav, osutav näpp suisa silmatorkav, aga sel hetkel tundus see õnnistusena, tegi kadedaks. (Süütunne tuli hiljem, aga see on hoopis teine lugu.) Sikutasin tasakesi voodit katvat keerukat rihmasüsteemi lahtimale. Siis hakkasingi märkama, et vahajast, unes laiali valgunud näolt nagu peegelduks midagi. Midagi võõrast, temale mitteomast, ja samal ajal häirivalt tuttavat kumas sealt läbi ja vastu. Kord, kui tukastus paistis pikemaks venivat, sirutasin end ooteajaks tühja kõrvalvoodisse pikali ja nägin: kipsrosettide vahel laes tukub meiega kaasa Lilian, delikaatne ja kahvatu, pilklik (et mitte öelda salakaval) madonnamuie veretutel huultel, silmad lahkelt lagedad nagu alati. No ei saanud olla. Aga sai küll. Sest tal on selline nägu. Jah, ja siis äkki teadmine: mitte Lilian, vaid Leegion: Xanax, Flux, Noritren, Zolpidem, Diazepam, Dormicum, Mira-miski… Teadmine: äraaetud hobused pannakse magama.
Kui protsess oli kord pihta hakanud, käis asi kähku. Siis ei olnud enam mingit saladust, mingit tähendust. Oli vaid mask, mille muutumist (või muutumatust) ma hommikuti peeglis jälgisin, nagu bussi aknast mööda libisevat maastikku. Vahel tunde. Täieliku ükskõiksusega. Jah, mulle meenus ikka veel, liigagi sageli, Lilian, aga üksikasjades ei olnud ma enam kuigi kindel. Nüüd oli see minu nägu, ehkki tundmatu. Mõnikord, kui mööduva päeva liikumine veretavad silmavalged varju jättis, võis seda isegi kenaks pidada. Mingite reservatsioonidega. Vähemalt ei olnud enam neid kohutavaid, alkoholist ja magamatusest sinetavaid silmaaluseid ja kibeduskortse, ainult kerge, vaevu aimatav paistetus, mis tuli omamoodi kasukski. Nagu oleks sel mingit tähtsust. Aga vähemalt aru ei oleks pidanud keegi küll enam saama, selle peale vist mängitigi. Nagu minagi vahel mängisin oma uue maskiga. Teate küll: libistad käega üle näo ülespoole ja vead suunurki kaasa, imiteerid naeratust, siis alla tagasi ja… Suud polnud vaja allapoole just vedada. Hoolitsesin maski eest kohusetundlikult, kreemitasin õhtuti ja hommikuti (soe, elastne, justkui elus pind pani mind iga kord võpatama), vedasin pliiatsiga mingeid kriipse kuskile, pläkerdasin põsepunaga. Võisin ikka veel täitsa edukalt toimida, jumalale meelepärane olla, täita oma kohust teiste maksumaksjate ees jne. Võisin kõndida tänava otsani ja tagasi nagu normaalne inimene, poes tundide kaupa sooduspakkumisi uuri­da. Raamatulehti kronomeetrina pöörata. Töökaaslastega mõttetut möga ajada ja end sotsiaalsena tunda. Viimast siiski mitte nii tihti. Sain sellega (selle matkimisega) küll enam-vähem hakkama, aga mingis punktis hakkas mind alati vaevama teatud irratsionaalne tunne, nagu vaataks keegi või miski mu seest välja. Kuni tekkis reaalne oht, et see juba paistabki välja, vähemalt reetlikult karvased kõrvatipud juba, hoolimata vastupidistest kinnitustest lugematutel loetud infolehtedel. Siis tuli kiiresti koju minna, peeglit kontrollida ja endale kinnitada, et see keegi kuskil sellel troostitul maastikul olen siiski mina. Mina, mina. Seal kuskil.
Ikkagi, ma tahtsin ju rääkida Lilianist. Ma ütlesin, et ta meenub mulle miskipärast alati. Näed siis, oligi vale. Väide ei olegi üldkehtiv, nagu ma kohe kahtlustasin. Sest mitte alati, enam mitte, nüüd, kus ma tean, mispärast. Ja mitte tema ei meenu mulle, vaid mina meenutan teda, ja seega ka paratamatult moonutan. Vahel nukralt, vahel vihaga, vahet pole. Ometi loodan, et kuskil minus, võib-olla ses meie kõigi sisimas lauges rohtlamälus, pimeduse helendavas südames, on Lilian ka autentsel kujul ikka veel olemas, sellisena, nagu ta seal kevadises bussijaamas tegelikult oli. Aga ehk polegi sel tähtsust. Enam. Viimasel ajal olen hakanud mõtlema rohkem temale endale. Et milline (aga ikkagi, eelkõige, paratamatult: mis nägu) ta praegu olla võiks. Sotsiaalmeedias teda ei ole, guugeldamine ei anna tulemust, ühistelt tuttavatelt, nii vähe kui neid ongi, ei tihka küsida. Mõtlen tüdrukule, nüüd siis keskealisele naisele, kes tundub olevat jäljetult kadunud. Kadunuke ju ometi mitte, ehkki seegi pole enam võimatu. Kellest ma olen tõenäoliselt mitu head korda tänaval mööda käinud ja keda ma ära ei tunne. Ning kes mind ära ei tunne. Sest ega minagi ole enam oma nägu. Olen tähele pannud, et inimesed, kes mulle vahel tere ütlevad (mis on nähtusena iseenesest ju tervitatav), need mulle jumala tundmata, võõra ja võikalt optimistliku näoga inimesed, et nad satuvad mind vaadates justkui segadusse. Nad tunnevad mu ära, küünitavad lähemale, rõõmustavad, nuusutavad, pressivad mu rin­du vastu oma rinnakorvi, musutavad, kiikavad silmaavadest uurivalt sisse, koputavad kontrolliks sõrmenukiga vastu valgeid veatuid põski, võrdlevad, kalkuleerivad veavõimalust ja vabandavad lõpuks kohmetult. Tunnistavad, et ajasid mu (vist) kellegagi segamini. Kellegagi, kelle nägu ma olen. Või kellegagi, kes on minu nägu. Või õigemini kellegagi, kel on selline nägu, et ta võib olla ükskõik kes. Inimene tänavalt. Tüdruk Tartu bussijaamast. Lilian. Mina. Sina. Sest sul on selline nägu.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood