Ananassist Zojani

Tiina Pai

David Vseviov: „Onu Moritza sõnaraamat”.
Varrak, 2021. 373 lk.

 

Ajaloolase ja haarava jutuvestja David Vseviovi teine ilukirjanduslik teos „Onu Moritza sõnaraamat” on vahest veelgi sillerdavamalt vaimukas kui 2019. aastal ilmunud „Elulugu. Kaks esimest nädalat”. Võin kohe öelda, et ilmselt aitab sellele tugevalt kaasa fiktiivne sõnaraamatuvorm, mis annab lugejale võimaluse ühekaupa keskenduda märksõnadele, ­takerdumata raskesti hoomatavasse põhiliini, mis „Eluloos” justkui olemas oli, kuid vähemalt minule mõneti tabamatuks jäi. Mitusada lehekülge miniatuure võiks halvemal juhul teatavat tüdimust tekitada, kuid Vseviovi teose puhul seda õnneks ei juhtu, eriti kui see lugemisvara võtta n-ö öökapiraamatuks ja seda otsast vaikselt nakitsedes lugeda. Sõnaraamatu märksõnades leidub mitmeid üllatusmomente, mis teevad lugemise äärmiselt meelelahutuslikuks. Artiklite ehk jutukeste kirjapanija onu Moritz vilksatas juba „Elulooski”, kuid tuleb mainida, et sõnaraamatus on tema hääl väga sarnane esimese raamatu Davidi omaga, ja ega Vseviov isegi seda eita.[1]

Enamik sõnaraamatusse valitud märksõnu on eesti keeles äärmiselt harva esinevad võõr-, unar- või uudissõnad, millega igapäevaelus kokku puutumist on väga raske ette kujutada. See tõstab ilmekalt esile autori peamise võtte – pealtnäha keskmesse on tõstetud nähtus, ese või olend, mis tegelikult tihti seda ei olegi. Märksõna on vaid tinglik pidepunkt, mis osava tehni­lise lahendusena raamatu eri­ilmelised lood tervikuks liidab. Terminoloogina nautisin eriti neid konstruktsioone, kus absurdselt haruldase märksõna tähendus ilmneb kontekstis. Enamasti on sõnaseletus onu Moritza lugude puänt või selle asendus (juhul kui loo probleemile lahendust ei saabugi), see võib mõnigi kord üsna kunstlikuna mõjuda, kuid on sellest hoolimata äraütlemata vahva trikk. Valdavalt on sõnaraamatu jutud kui mitte realistlikud, siis ometi üsna usutavad, ainus fantastikasse kalduv lugu on „Palünoloogia”. Kui Vseviovi teosele üldse midagi ette heita, siis vahest vaid kohatist süžee-elementide korduvust, näiteks lood „Teleosaurus” ja „Lepidodendron” on nii probleemiasetuse, märksõna temaatika kui ka puändi poolest väga sarnased. Mujalgi on märgata sõnaseletuseks vajalike võtete taaskasutust.

Tunnistan, et päris mitmel korral, kui ma definitsiooni loost ei leidnud või see mind ei rahuldanud, võtsin kätte teatme­teose ja uurisin tähenduse järele, sest uudishimu mulle tundmatute sõnade vastu oli juba tekkinud. Ega ma kõiki sõnu seletavast sõnaraamatust leidnudki (ei „Sõnaveebist” ega isegi mitte eri teksti­korpustest). Näiteks haruldasi foobiaid, mille teemal onu Moritz arvab vajalikuks Davidit harida: aeronausifoobia (lk 18), musofoobia (lk 203), rütifoobia (lk 325) ja skolionofoobia (lk 353). Ma ei ole sugugi kindel, et kreekatüveline sõna „aeronausifoobia” – hirm lennukis oksele hakkamise ees – eesti keeles üldse enne esinenudki on, vähemalt paberkandjal mitte. Sama kehtib ka teiste põnevate foobiate puhul. Rüti­foobia artiklis võib täheldada kerget eksitust, sest allikate põhjal on tegu pigem hirmuga kortsuliseks jäämise ees, kuigi puändist võiks järeldada, et loo mees­tegelane pani plagama naistegelase kortse märgates. Aga see ei olegi tähtis, sest ega Moritz või tema kirjeldatud tegelased ju saagi kõike teada (mida sugugi ei varjata, pigem rõhutatakse). Musofoobia olemust selgitatakse ilmekalt õnnetu hiire­pelgurist kassi näitel, kes peab naiste­vahelise vaenu pärast veetma öö näriliste keskel, teisal aga ilmub haiglane koolipelgus päästva põhjendusena lahendama meeste ja naiste hariduslõhe probleemi, mis seisab ühe armastuse tee peal ees. Igatahes ma väga loodan, et Vseviovi raamat jõuab ilu­kirjanduse korpusesse keelt rikastama.

Lugude ajaline raam on piiritletud üsna lõdvalt – võib arvata, et peamiselt on tegu 1950. ja 1960. aastatega, joonealustes on David Vseviov seda korduvalt markeerinud (nt lk 52, lk 279). Samas ei ole see tõepoolest kuigi oluline, sest kirjeldatud nõukogudeaegne olme – defitsiit, kitsad elamistingimused, ühiskondliku positsiooni määravus, absurdsed kirjutatud ja kirjutamata seadused jne on universaalselt tuttavad nii neile, kes sündisid 1940. aastatel, kui ka neile, kes alles 1970. aastatel ilmale tulid. Omaette toreda toonase olmega seonduva kategooria moodustavad „Onu Moritza sõnaraamatus” toidud ja toiduained. Need võivad esineda iseseisvate märksõnadena, kuid kandva rollita, näiteks arbuus (lk 15), forell (lk 83), ­papaia (lk 78), mureen (lk 234), pemmikan (lk 289). Teisalt on toit vahel ülitähtsas positsioonis, mitmel juhul on toiduained lausa tegelaste eriliseks kiindumusobjektiks. Näiteks ananass loos „Mulaaž”, juurviljad ja hapukurgid loos „Luksatsioon” ja soolapekk „Manulis”. Valdavalt on kirjeldustes toit aga lihtsalt nostalgilise elemendi rollis, olgu jutt siis koduköögist või toitlustusasutustest. Lugedes leiva­supist, kuivatatud puuviljadest valmistatud kompotist, makaronidest hakklihaga, kana-klimbisupist, Kurzeme strooganovist, boršist, kotlettidest piima­soustis jne, läks minul igatahes kõht tühjaks ja meenus lapsepõlv.

Paljudel tegelastel tekivad teoses kummalised obsessioonid – alates Lenini sammu pikkusest („Pedomeeter”) ja püüdlusest lukullusliku elustiili poole („Lukulluslik”) ja lõpetades vastupandamatu sooviga saada koristajaks („Hetman”). Mitmel pool kohtume Moritza kaksikvenna veidrustega, need on ainsad lehe­küljed raamatus, kus leidub varjamatut, kuid mitte kunagi õelat kriitikat – küll ei tea vend, mis on portmonee („Portmonee”), küll ei oska ta joonistada kana („Hemeraloopia”), küll on ta lausa märksõna „apaatne” vasteks („Apaatne”). Ja naistega ei oska ta ammugi ringi käia („Ahastus”, „Armukadedus”, „Manuskript”).

Rohketele pentsikustele vastanduvad raamatus lihtsad inimsuhted. Hoolimata Moritza korduvast rõhutamisest, et naised talle ülepea mitte mingisugust huvi ei paku, illustreerib suur osa lugudest just meeste ja naiste omavahelisi suhteid. See on sõnaraamatus korduv motiiv, kuid Moritzale iseloomulikult on neid kirjeldatud äärmiselt lihtsustatuna – kuramaažiga kaasnevaid kõhklusi, äpardusi, vahel ka traagikat antakse edasi kaine kõrvalt­vaataja pilgu kaudu, mis vaid lisab koomilist efekti. Armutakse lootusetult, aga ka vastuarmastust leides, abiellutakse või siis otsustatakse, et sobivust siiski pole, lahutatakse, saadakse lapsi, mehed jooksevad minema, kuid see kõik kedagi kuigivõrd ei morjenda ja elu veereb ikka omasoodu, üsna kõigutamatult. Mida mehed naistelt loodavad, see jääb üsna selgusetuks. Kuid naiste suurim ootus meestele näib olevat kainus ja asjalikkus:

„„Aga ma küsin otse: ega sa, Arkadi, ei joo.”

Agafja sõnadest rabatud Arkadi suutis vaid vaevalt kuuldavalt vastata:

„Ei.”

„Nii ma arvasingi,” võttis Agafja kokku ning pöördus Zoja poole: „Ja mida sina asjast arvad? Kui mees ei joo, on see juba pool võitu.”” (Lk 345.)

Kuid nii, nagu juhtub loos „Selenograafia”, kust pärineb see vanaema Agafja elukogenud mõttetera, võib ka karske mees osutuda lihtsalt laiskvorstiks või käpardiks.

Korduvalt kõlab Moritza suust vanapoisilik hoiatus naistega lävimisel väga ettevaatlik olla, ometi on ta naiste vastu lugupidav, ta lihtsalt ei soovi nendega lähemalt suhelda, sest: „.. ära karda armastust, kuid mõtle, kas see väärib armukadeduspiinu. Mis juhul, kui läheneda armastusele puht teoreetiliselt, on välistatud.” (Lk 45.) Kas ta ise seda nõu ikka nii täpselt järgis, selle seab kahtluse alla pikk joonealune kommentaar (lk 45–46) ja jutt „Morganaatiline”, mis räägib Moritza kunagistest abiellumisplaanidest. See-eest on mitme loo selgrooks sügavad sõprussuhted ja ustavad sõprade paarid, näiteks Peep ja Kohhir jutus „Manul”, Salme ja Sirje „Lepidodendronis”, Maria ja Darja „Musofoobias”. Sõprus näib onu Moritzal olevat üldse üks hulga arusaadavam nähtus kui armastus. Meestega tutvub ja sõbruneb onu Moritz (enamasti pargipingil) valutult, naised on tema maailmas pisut kahtlasevõitu olendid, vähemalt noored naised.

Mul oli Vseviovi kirjeldusi lugedes kogu aeg tunne, et olen sellist laadi kusagil juba kohanud, need tekitasid sooja atmosfääri nagu kohtumine vana tuttavaga. Samas ei suutnudki ma lõplikult otsustada, mis täpselt seda meeldivat emotsiooni tekitas. Ilmselt on Vseviovi stiili sulandunud nii mõndagi vene kirjandusklassikast, võiks nimetada nii Ilfi ja Petrovi kui ka Bulga­kovit. Armastusväärne ja künismita humoori­kas suhtumine oma tegelastesse, ka kõige küündimatumatesse karakteritesse, ei ole just sage tänapäeva eesti kirjanduses, kus pigem kaldutakse tugevama iroonia ja sarkasmi poole. „Onu Moritza sõnaraamatus” võib tunda satiiri, mis käib pigem olustiku või situatsiooni pihta – ei arvustata tegelasi, vaid ühiskonda.

Mulle tundub, et David Vseviov on „Onu Moritza sõnaraamatu” kirjutamist võtnud meeldiva ajaveetmisvormina, ja täpselt niisama mõnus on seda ka lugeda – lõbusa ja helge raamatuna, milletaolisi võiks ilmuda rohkemgi. Vseviovi teos on täiesti vaba igasugusest raskemeelsusest, see on kerge ja sümpaatne lugemine, mis ometi avab üht kadunud ja mitte just õnneküllast ajastut ning harib lugejat ka siis, kui too sellele ise teadlikku tähelepanu ei pööra.

 

[1] R. Weidebaum, David Vseviov: „Onu Moritza sõnaraamatu” puhul pole konkreetne ajastu oluline. ERR-i kultuuriportaal 10. XI 2021.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon