Andrus Kasemaa suur saiategu

Indrek Mesikepp

Andrus Kasemaa: „Mees otsib naist”.
EKSA, 2019. 128 lk.

Andrus Kasemaa luule on iga tema uue raamatuga mulle üha rohkem korda läinud. See on äratuntavalt isikupärane, isiklik ja mõjuv. On ridu, mille autor oleksin hea meelega ise — näiteks: „juuli / sinus pole midagi ilusat” (kogus „Kui ma kord su-ren”, lk 39).
„Mees otsib naist” on Andrus Kasemaa loomingus erandlik luulekogu. Autor ei ava oma sisemaailma, nagu ta tavaliselt teeb, vaid ehitab kõik luuletekstid üles ühele võttele. Niisiis kirjanduslik eksperiment, projekt või mäng. Viimane määratlus tun-dub sobivaim. Arvustada on niisuguseid teoseid kahtlemata lihtsam kui isiklikumaid. Saab esitada küsimusi ja otsida neile vastuseid. Need küsimused on: mis võte see on? Mis on selle eesmärk? Kas eesmärgi püstitus tundub põhjendatud? Kui hästi on eesmärk täidetud? (Eelneva põhjal näib vastus küsimusele „Kuidas seostub „Mees otsib naist” autori senise loominguga?” juba selge: „Ei kuidagi.” Aga ei tasu siingi ette rutata.)
„Kõikide luuletuste esimene rida (või hall ala) on tsitaat täiskasvanute lehe kuu-lutusest (enamjaolt „mees otsib naist” kuulutustest)” — seisab raamatu alguses. See asi sai kohe selgeks. Luuletusi jagub enamale kui sajale leheküljele, mõnel leheküljel on neid koguni mitu. Enamasti on lähtutud uuest kuulutusereast, paaril korral män-gitakse ka sama originaalteksti uuesti ümber. Millisest allikast need kuulutused pä-rinevad, ma täpselt ei tea, aga määratlus „täiskasvanute” on teadagi porno eufe-mism. Niisiis pole imestada, et suur osa lähtekohaks võetud tekstikatkeid nõretavad kiimast ja labasustest. Kontekstist välja rebituna mõjuvad need suuremalt jaolt vas-tassugu ehk siis naisi solvavalt. Aga konteksti tagasi panduna? No solvang on ikka solvang.
On sel mängul mõte? Mis toimus poeedi peas, ma ei tea. Muidugi võiks temalt otse küsida ja usun, et inimesed enamasti teavad, mida nad teevad (ehkki mälu teeb trikke ja mõnikord mõeldakse tagantjärele tähendusi välja), aga see ei ole praegusel juhul ehk nii oluline. Kui autor mängis vaid mängu pärast (mis tundub vabameelse luuletaja puhul kõige lihtsam seletus), on see igati aktsepteeritav. Ent asja võib vaa-data ka suuremas plaanis.
Viimasel ajal on Eesti ühiskonnas solvamine, mõnitamine ja misogüünia saanud uueks normaalsuseks. Juba mõned head aastad on ühiskonnaelus levinud trend solvajate hukkamõistmise asemel parastada „solvujaid”. Mis on umbes sama nagu rusikakangelase vastutusele võtmise asemel rääkida „peksa saamise” diskursusest. Et miks nad lähevad töölt koju nii hilja, kui tänavatel juba rusikad õhus ringe teevad. Ja kel on õnnetus olla naisena sündinud, peab olema igaks juhuks valmis ka füüsili-seks vägivallaks, rääkimata sellest, et poliitikute silmis on ta vaid vahend millekski. Ma küll kahtlen, kas Andrus Kasemaa luulemängude taga võis olla selliseid mõtte-käike, aga see kontekst on paraku raamatu ilmumise aastal olemas.
Väike kõrvalepõige. Ajal, mil mina koolis käisin, kuulusid õpikud koolile. Me sai-me need sügisel kevadeni kasutamiseks ja järgmisel sügisel rändasid need juba järg-miste õpilaste kotti. Põhikooli päevilt meenub, et iga viimane kui pilt igas viimases kui kooliraamatus oli ära soditud. Midagi tõeliselt vaimukat oli neis kritseldustes harva, roppust seevastu oli rohkem kui muud. Kui teadmiste varasalvede poole pürgijal muud pähe ei tulnud, joonistas ta kuskile munni. Vabandage labast väljen-dit, aga minu arust on see täpsem sõna nende kolme kuni viie joonega tehtud siker-diste kohta kui „peenis” või „meesterahva suguelund”. Siiani on silme ees pilt vene keele õpikust, kus puuoksal istub kass, vorst suus. Võite ise arvata, milline see pilt minuni jõudes välja nägi. Pueriilne realist oli lisanud midagi, mida ta ehk juba enda kehal märkas — karvad. Mõni pilt — nagu ka mõni estraadilaul omaaegsest „Soo-vikontserdist” — on selline, et olles sind totrusega kord rabanud, ei saa sa seda aastakümneid hiljemgi peast välja.
Kasemaa luuletused kogus „Mees otsib naist” on sisuliselt vastupidise kunsti-loome näited. Võetakse nilbe ja nürimeelne rida — näiteks „Tõmbaks mõne lä-bi” — ja lisatakse sinna midagi, mis eelneva roppuse tühistab: „nagu kevadtuul hoia vaid salli kaelas” (lk 86). Teadaanne „Vallatu naise nähes löön lahti praegu” saab ühel juhul täpsustuse: „šampusepudeli­korgi ja šampus las voolaku ojadena” (lk 30), teisel korral: „enda raamatukaaned ja mis ma sealt loen seda ma / loen sulle julgelt ette / luulet ja vanu saagasid” (lk 31). Rida „Otsin naist kellel on päevad mmm” jät-katakse: „ja naist kellel on ööd // kellel on udud ja langused ja mõõnad / ja külava-hetee läheb maja eest läbi [—] maja taga võiks olla tal võsa kus elaks ööbik / kes laksutaks läbi une öös oo mulle meeldivad ööbikud” (lk 51). Hea tahtmise juures võiksime siin näha Eestimaa teedel lihtsat põhjamaa poissi Toomas Nipernaadit või Jüri Kolki. Aga miks mitte ka Andrus Kasemaad ennast.
Tõesti, on kohti, kus luuletajal õnnestub teha sitast saia — sest see tema raamatu eesmärk on. Näiteks küsimusele „Kes spasse tuleb?” üles ehitatud luuletus (lk 61): „lapsed pole veel vett täis kusnud me saame / üksinda ujuda”. Lk 36: „Seiklust. Eru-tavat ja põnevat. Mul on kõva / süda ja rasked varbad [—] olen vana mees [—] olen läänemaalt / koluverest”. Või leheküljel 58, kus üleskutsele „Öine seks on ahvatlev” järgnevad muu hulgas read: „aga meie seksime sest pime on sest mahe on sest mu-he on / ja ma ei näe kui kole sa oled või ei näe kui kole ma olen”. Viimane luuletus tervikuna võiks Kasemaa valikkogus seista kõrvuti tema tavapärase loominguga, ja nagu näeme, võiksid välja toodud read kuuluda ka Jürgen Rooste loomingu pare-mikku (kus neid ümbritseks tõenäoliselt küll mõnevõrra barokkvahtu, mida siin õnneks ei ole). Leheküljel 65 on nii vahva luuletus, et tooksin ta täies pikkuses ära: „Orjapoiss, kohtub EMANDAGA / maakas kohtab linnanaist // emand kohtab isandat / ja kaardimoor mustlasmeest kes müüb / varastatud hobuseid // ärtu ku-ningas kohtuks risti poisiga veel parem / kui tal oleks süda // ufo kohtuks inimesega türranosaurus rex kohtaks // pillirooga sõnajalgadega / poliitik kohtaks valijaga / mina tahaks kohata inimest // ja / kes veel tahaks teada kes kellega kohtuda tahab // see keeraku / lehekülge edasi”.
Samas ei jäta autor naljaks keeramata ka vanamoodsaid tutvumiskuulutusi, kus roppust polegi: „Otsin naist kellega abielluda / abielukuupäev on juba teada ja bro-neeritud lauad” (lk 122); „Sooviks leida ühte ja püsivat naist kellele / pak­kuda kõike mida tema on väärt // väärtuse määran sulle mina” (lk 123); „Pakkuda perenaese koht, vaikses külas keset Saaremaad, / keset koledaid maju” (lk 124).
Paraku on sitast saia tegemisega enamasti nii, nagu vanarahvas selle kohta ütleb. Neil juhtudel, kui lähtekohaks võetud tekst on oma räiguses jahmatav, jääb selle mõju lugeja teadvuses kui tahes vaimuka sõnakunsti üle domineerima. „Sooviks paagid tühjendada Tln või Harjumaal” (lk 23), „Otsin omale meelast ja alluvat libu. Kepin sind, nii ette kui taha ja suhu. Pritsin su näo kuuma, libedat spermat täis” (lk 24), „Otsin naist, kes käivituks ka ilma, / et pilust peaks mündi sisse laskma” (lk 72), „Voodisse ja taha. Tuleme, teeme, läheme, / rohkem kunagi ei kohtu” (lk 80), „NEIUT ARMUKESEKS / KINGITUS OLEMAS / KOHT KOHTUMISEKS KA OLEMAS” (lk 112) ja „Tere! / Kui mõni naisterahvas on huvitatud seksist / nädala-vahetusel kontorilaual, siis andke palun / teada. Ka vaade on ilus tegelikult” (lk 78) mõjuvad nii lollakalt, et tekib küsimus, kas keegi nendega muud üritaski saavutada, kui rõvetseda või vastassugu alandada. Mine tea, äkki on tegu 12-aastaste huumori-ga. Ööklubisse poisid veel sisse ei saa ja siis joonistavad raamatus vorstile kotid ja karvad külge. (Kuigi ei pruugi — vähem kui nädal enne nende ridade kirjutamist oli Eestis lühikest aega ministri nõunikuks täiskasvanud mees, kes kirjutas Facebooki seinal naissoost poliitilisele oponendile vastuseks: „Keegi sulle enam taha panna ei taha, suhu võtta ei soovi.”) Ükskõik mida luuletaja on omalt poolt lisanud, selle teravmeelsus ei erguta enam eelnenust nüristatud aju.
Nii et mis seda luulemängu ka ei ole käivitanud, tundub, et toormaterjal avaldab liiga tugevat vastupanu, et asja õnnestunuks lugeda. Mõnes tekstis, kus asi liigub algul rõvetsemisest eemale, tulevad enne lõppu luuletaja lisatud ridadesse taas keel-põsenurgas-kujundid („tere himurad volüümitarid minetitarid”, lk 76; „õpetaks relva puhastama näitaks õlitamise nippe”, lk 111). Näib, nagu oleks autor oma mängu käigus ka ise seestunud.
Aga võib-olla lähtusin ma hoopis valedest eeldustest? Äkki autor tunnebki tõm-met roppuste poole? Sel juhul on raamat projektina õnnestunud — teema püsib algusest lõpuni. Aga ma siiski kahtlen selles seletuses.

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon