Andrus Kivirähk ja müüt lambanahas

Neeme Näripä

Andrus Kivirähk: „Mälestused”.
Varrak, 2021. 212 lk.

 

Andrus Kivirähki „Mälestused” räägib asjadest ning kõnevõimetutest elusolenditest, kellel on mälestused. Asjad ja olendid on raamatus süstematiseeritud nende asukoha järgi, jaotudes viide rühma, iga paigaga on seotud kakskümmend asja või olendit, kokku seega sada. Kõik mälestused on lühikesed, ükski ei võta enda alla üle ühe lehekülje, aeg-ajalt on nad leheküljestki lühemad, nii et Kivirähki tekste võiks soovi korral liigitada ka miniatuurideks või proosaluuleks. Iga mälestuse kõrval on Anne Pikkovi monokroomne hallis või ruuges toonis illustratsioon selle pajatajast või olulisest mälestuses esinevast tegelasest. Säärane teose kirjeldus, olles küll tehniliselt täpne, ei ütle siiski kuigi palju selle kohta, millest raamat räägib või kellele see suunatud on.[1] Järgnev on tagasihoidlik katse nende kahe küsimuse üle veidi arutleda, ehkki lihtsaid vastuseid anda ei õnnestu, sest mälestustele on omane teatav tabamatus.

Kõige lihtsam oleks „Mälestusi” siduda Kivirähki varasema nn lastekirjandusliku loominguga. Näiteks 2009. aastal trüki­valgust näinud „Kakas ja kevades” on tegelasteks (sageli minajutustajateks) üsna sarnased asjad ja olendid: kaka, laba­kinnas, lusikas, koer jpt. Samuti inimesestab Kivirähk asju raamatus „Oskar ja asjad”, mille peategelane on suvel maale vanaema juurde viidud noor Oskar, kes meisterdab puutükist mobiiltelefoni, millega saab helistada erinevatele vanaema kodus leiduvatele asjadele. „Oskari ja asjadega” on „Mälestustel” seoseid veelgi: esiteks on ka tolle raamatu illustraator Anne Pikkov, teiseks esineb aga „Mälestustes” üsna sarnane punane õhupall. „Oskaris ja asjades” on kase otsa kinni jäänud õhupall Oskari ihaobjektiks, kellest poiss unistab ja kellega tülitseb. „Mälestustes” meenutab pärnapuu, kuidas punane õhupall tema latva kinni jäi, peab teda väga eriliseks, vaguraks ja viisakaks, ning arvab, et õhupall võiks ta okste vahel elada igavesti. Ent kui „Kaka ja kevad” ning „Oskar ja asjad” on vaoshoitumad ja suunatud pigem lastele, siis „Mälestustest” leiab juba oluliselt selgemaid vihjeid näiteks (toorele) seksile ja vägivallale: Barbie imetleb Pärtlit, kes tal mehiselt ja jõhkralt käed-jalad küljest rebis; morsikann on armunud mehesse, kes ta ahnelt ja vägivaldselt tilgatumaks jõi; kohviveski meenutab möödaniku vägevaid reisi, mille vahele ta pressiti, ning tapahimuline puss ütleb lihtsalt: „See hetk, kui kõri avaneb ja veri purskama hakkab… See on ikka looduseime.” (Lk 200.) Samas, eks kõri läbi lõigata olegi pussi funktsioon.

Kivirähki mälestused oleks võimalik paigutada ka elujõulisesse (postmodernistlikku?) diskursusesse, mis kunstiliselt mütologiseerib meie kaasaegset maailma ühel või teisel viisil. Üheks taoliseks ­näiteks võib tuua Mudlumi „Tõsise inimese”, kus asjad mängivad olulist rolli, sest nende kaudu mäletatakse. Mudlumil ei ole küll asjad inimesestatud ega heieta mälestusi, kuid nad on tähtsad pidepunktid. Mõtlemise pidepunktidena on nad mütologiseeritud – nad ei ole enam pelgalt asjad, vaid lood, ei tähista ainult ise­ennast, vaid palju enamat. Kui igapäevaste asjade ja nähtuste mütologiseerimisega edasi minna, jõuame välja Anti Saare, Mati Undi ning lõpuks Roland Barthes’i juurde. Anti Saar on pidanud erinevates väljaannetes nn päevi­kut, kirjutades lahti etteantud märksõnu, nt aed, haamer, kilukarp, kroko­dill, kipsplaat.[2] Mati Unt lahkab oma argi­mütoloogia sõnastikus muu­hulgas selliseid mõisteid nagu kartul, luud ja valgusfoor.[3] Roland Barthes’i puhul on tegu juba põhjalikuma nn tänapäevaste müütide dekonstruktsiooniga.[4] Peamine erinevus nende teoste ja Kivirähki „Mälestuste” vahel seisneb selles, et kui Saar, Unt ja Barthes kirjutavad metateksti, mõisteid (võib-olla näiliselt) seletades ja müüti (võib-olla näiliselt) dekonstrueerides, siis Kivirähk kirjutab müüti ehk lugu ennast (kr mythos = lugu). Ühisosa on aga kõigis tekstides esinev mütoloogiline mõõde: seletus ja dekonstruktsioon ühtaegu toovad nähtavale, aga ka loovad mütoloogilist sügavust, Kivirähki „Mälestustes” on see olemas loo enda sees – asjade ja olendite müütilise kujutamise näol.

Mütoloogilisele diskursusele on iseloomulik, et see seob nii-öelda ­inimliku kokku eba- või üleinimlikuga.[5] See tähendab, et uurida tuleb „Mälestustes” esinevate kõnevõimetute asjade ja olendite seoseid inimesega. Üks seos on mälestuste sisu – lugusid räägivad küll asjad ja olendid, kes pole inimesed, kuid suurelt jaolt pajatavad lood ikkagi nende suhetest inimestega (aeg-ajalt küll ka teiste asjade ja olenditega, nt orav meenutab koera, kuid isegi sel juhul seisab koer inimesele lähemal ning esineb koos peremehega). Esmapilgul on niisiis tegu vana hea ümberpööramisega, mis asjade subjektistamise läbi objektistab inimesi. Samas on Kivirähki ümberpööramine mitmel põhjusel näiline. Nimelt eksisteerib suurem osa asju neis lugudes siiski inimese jaoks: jalgratas ja mootorratas on olemas selleks, et inimesed nendega sõita saaks, kuid isegi kasepuu otsast võtab ema vitsa, et nuhelda oma poega, ning hülge magu tunneb end torupillina palju paremini kui hülge seedeorganina. Seega mitteinimeste objektistaatus Kivirähki „Mälestustes” teatud määral säilib, hoolimata sellest, et nad oskavad rääkida. Lisaks õõnestab ümberpööratust veel asjade ja olendite inimesestamine, mis on iseloomulik ka valmitraditsioonile. Nii valmid kui ka „Mälestused” pakuvad ainult näiliselt kõrvalpilku inimeste toimetamistele, sest kõnelejad – formaalselt küll mitteinimesed – on väga inimeste moodi, omades ainult mõningaid eba- või üle­inimlikke aspekte.

Mida on siis Kivirähki kõnelevais asjades-olendeis inimlikku, mida ebainimlikku? Asjad ja olendid sarnanevad „Mälestustes” inimestega, kuna neil kõigil on oma iseloom ja hoiakud, nad mõtlevad, kõnelevad ja tunnevad nagu inimesed. Asjadel ja olendeil on ka oma elukaar, mis osalt sarnaneb inimese omaga, osalt jälle mitte. Nimelt on raamatu viie osa puhul – lasteaed, park, pulmad, muuseum, pööning – lihtne näha inimelule omast sümboolset teekonda. Küsimus on, kelle elu see on, kas mälestusi rääkivate asjade-olendite või mälestustes esinevate inimeste oma. Algul tundub, et tegu on inimestega, sest lasteaias kohtuvad täiskasvanu positsioonilt kõnelevad asjad ja olendid väikelastega, pargis suuremate laste ja noorte armastajatega, pulmas abiellujate ja külalistega. Seevastu muuseumis on mälestuste objektiks olevad inimesed juba surnud, kuigi meenutatakse nende elu ja loodetakse, et nad pöörduvad veel tagasi. Pööningul olevate asjade pere­mehed on samuti minevikku vajunud, aga nende tagasipöördumisse enam ei usuta. Teine võimalus oleks kirjeldada arengu­kaart asjade funktsiooni seisukohast: „Mälestuste” esimeses kolmes osas täidavad asjad ja olendid oma enam-vähem loomu­pärast funktsiooni (lastega seoses võib küll üllatusi ette tulla), muuseumis enam mitte, kuid asjad on ikkagi veel inimestele vaatamiseks, pööningul aga inimesed ei kasuta ega vaata neid enam üldse. Viimane tõlgendus näitab, kuivõrd objektistatud on Kivirähki asjad – isegi kui neile on antud hääl, on nad olemas siiski inimese jaoks.

Eba- ja üleinimlik on Kivirähki teoses esiteks asjade ja mitteinimlike olendite iga. See võib olla ebainimlikult pikk või lühike. Üldiselt on asjad ja olendid allutatud paikadele, kus nad asuvad, kuid näiteks kivi kohta pargis öeldakse, et ta oli seal juba enne parki. See märkus omistab kivile müütiliselt pika ea. Seevastu liblika eluiga on müütiliselt lühike, nimelt peab liblikas end kahe-kolmenädalaselt juba päris vanaks, nii et tal on paras aeg hakata mälestusi heietama. Teiseks on asjadel mõned imelised omadused, näiteks on võimalik Barbiel käed ja jalad küljest võtta ja jälle tagasi panna. Siin sarnanevad Kivirähki mitteinimlikud tegelased müütiliste olenditega.

Veel üks asjade ja olendite ebainimlik aspekt on nn sunnismaisus ja osaline agentsuse puudumine.[6] Asjade puhul on üsna ilmne, et nad on liikumisvõimetud ning inimeste või vahel ka mingite muude jõudude meelevallas: näiteks kui Transformer on lasteaias kapi alla visatud, siis ta jääb sinna senikaua, kuni ta üles leitakse; Salme Peetsoni võitoos näeb aga õudusunenägu sellest, et tema sisse jääb vangi kärbes, sest ise ta kärbest välja lasta ei saa. Mõni asi küll rõhutab retooriliselt oma agentsust, nii ütleb king: „Mina tahan tegutseda!”, ja hakkab pulmas peigmehe jalga hõõruma, kuid jalas on ta ikka täpselt nii kaua, kui peigmees laseb (lk 119). Palju üllatavam on, et ka mitmed elusolendid, nagu vares, varblane või orav, näivad olevat sunnismaised, osaliselt agentsuseta ja inimeste meelevallas. Varese parim mälestus on päevituskreemi söömine ja varblasel lumememme ehitamine: kumbki neist poleks saanud sündida ilma inimliku sekkumiseta ning mõlemad mälestused leiavad aset pargis. Nõnda petab ennast ka orav, öeldes, et koer „peab ju käima oma peremehe sabas, tema pole vaba nagu orav” (lk 78), sest ka orav ise on „aheldatud” parki oma puu otsa. Lisaks on ta kõrvuni armunud koerasse, kes – nagu öeldud – käib alati peremehe sabas, kuni ta ühel päeval ennast enam näole ei anna. Kivirähki asjad ja olendid on sunnismaised ja piiratud agentsusega, sest kohaga seotus on omane müüdile. Müütilised olendid, olles küll teatud aspektides üleinimlikud, on teistes jällegi piiratud ning neist on nõu ja jõuga võimalik jagu saada. Kangelased võtavad müütiliste olenditega mõõtu ja võidavad neid ühel või teisel viisil. Andrus Kivirähki kangelasteks on inimesed. Inimesed rändavad ringi, kohtuvad erinevate asjade ja olenditega, aeg-ajalt kasutavad neid ära, aeg-ajalt pistavad nendega rinda, kuid alati ületavad neid. Muidugi langevad müütide inimkangelasedki müüdi ohvriks ja nad mütologiseeritakse ära, nii müto­logiseerib Kivirähk asjade ja olendite kõrval ka inimesi.

Ühesõnaga on Andrus Kivirähk, kes juba üheksakümnendatel ja nullindatel rahvusmüütide teravmeelse ümberkirjutamisega kuulsust kogus, „Mälestustes” jätkuvalt sõnaosav ja vaimukas mütograaf. Müütide puhul on raske öelda, millest nad tegelikult räägivad – lood ise on ju lihtsad, kuid nende eesmärgiks on kirjeldada ja põhjendada maailma võimalikult laialt. Kellele on müüdid suunatud? Ühe kultuuriruumi moodustavale kogukonnale ning lisaks veel mõnedele uudishimulikele väljastpoolt. Kindlasti pole müüdid mõeldud eeskätt lastele, kuid sisult sobilikumaid võib neile tutvustada küll, teisi jälle natuke hiljem. Müütides avalduvad ka inimese peidetud ihad ning hirmuäratavad varjuküljed. See kõik kehtib ka Kivirähki „Mälestuste” kohta. Kivirähkilikus müüdis peab aga olema midagi ka pahupidi – lugu ei räägita mitte läbi inimkangelase, vaid läbi mütoloogilise olendi silmade.[7] Müüte tuleb osata hästi jutustada ja Andrus Kivirähk on selle peale meister.

 

 

[1] Autor ise on öelnud, et teose idee sündis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi jaoks kirjutatud audiolavastusest „21 mälestust”. Kivirähk tahtis, et „see raamat näeks välja (sic!) nagu luuleraamat”, ning tema sõnul on tegu ennekõike täiskasvanutele mõeldud teosega. (K. Viilup, Kivirähk raamatust „Mälestused”: tahtsin, et see näeks välja nagu luuleraamat. ERR-i kultuuriportaal 6. X 2021.) Kaspar Viilup arvab aga, et raamat „sobib hästi lugejatele 4. kuni 99. eluaastani”. (K. Viilup, Kivirähk lummab taas oma eluterve naivismiga. ERR-i kultuuri­portaal 6. X 2021.)

[2] A. Saar, Päevik. „Värske Rõhk” 2014, nr 38, lk 56–63; Päevik 2. „Vikerkaar” 2017, nr 1–2, lk 32–27; Päevik 3. „Vikerkaar” 2018, nr 1–2, lk 60–65; Päevik 4. „Vikerkaar” 2019, nr 1–2, lk 48–54; Päevik 5. „Müürileht” 2019, nr 84.

[3] Ilmunud följetonidena peamiselt „Eesti Ekspressis”, raamatuna M. Unt, Argimütoloogia sõnastik 1983–1993. Tallinn, 1993. Vt traditsiooni jätkuna ka „Mütoloogiad” erinevailt autoreilt, „Vikerkaar” 2017, nr 1–2, lk 38–59.

[4] R. Barthes, Mütoloogiad. Tõlkinud M. Lepikult ja O. Ojamaa. Tallinn, 2004.

[5] Lisan siia kaks hoiatust, mida pikemalt lahkama ei hakka. Esiteks, eba- ja üleinimlik müütides on loomulikult meie inimliku kultuuri konstruktsioonid. Teiseks, kõige salakavalamad müüdid peidavad end realismi lambanahas.

[6] Agentsuse osas on risti vastupidisel seisu­kohal Ave Taavet, kes kirjutab Kivirähki „Mälestusi” arvustades, et see on „posthumanistlik raamat, mis annab agentsuse olenditele ning asjadele, kellele me seda tavaliselt ei omista” (A. Taavet, Kiviräha muhe posthumanism. „Sirp” 3. XII 2021). Minu hinnangul annab Kivirähk neile küll hääle, kuid mitte inimtegelastega võrreldavat agentsust.

[7] Tegelikult pole see kuidagi eksklusiivselt kivirähkilik, juba III sajandil eKr elanud Theokritose 6. ja 11. idüllis on kõnelejaks kükloop Polyphemos. Samuti Tammsaare „Põrgupõhja uues Vanapaganas” näeme maailma Vanapagana vaatenurgast.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon