Anne Valmast mälestades

Janika Kronberg

 

 

 

 

Olin just umbes nädala eest lõpetanud mahuka eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia tänavu ilmunud kaheköitelise „Eesti raamat välismaal 1944—2010” kriitilise lugemise, ületanud arvustuse kirjutamiseks antud aja- ja kuidagi ka ruumitaju, mida justkui soosis neis köidetes avanev pilt eestlaste kirja- ja teadustööle laias maailmas, kui saabus teade selle peamise koostaja Anne Valmase (28. X 1941 — 25. VII 2017) lahkumisest. See oli täiesti ootamatu, olime veel kohtunud Tallinnas sellesama raamatu esitlusel ja mõne sõnagi vahetanud ja mul polnud kuni viimase hetkeni aimugi laastavast haigusest, millega võideldes suur töö oli kaante vahele saanud — õnneks veel nii, et tegija ise selle käeshoidmisest rõõmu sai tunda. Tagantjärele on see oluline ja samas seletab mõndagi — nii raamatu enese mulle mõnevõrra ootamatut ilmumist kui ka mõningaid selles leiduvaid kiirustamise märke. Ei osanud arvata, et taoline suurteos on kohe-kohe ilmumas, sest olin ikka rahuldunud Anne Valmase eelmise suure raamatu, koostajale ka doktorikraadi andnud „Eestlaste kirjastustegevus välismaal 1944—2000” I—II (Tallinn, 2003) kasutamisega. Käesolev on kirjete hulgalt enam kui kaks korda mahukam, sest ei piirdu ainult okupatsiooni ajal vabas maailmas eestlaste kirjastatud raamatute registreerimisega, vaid haarab kaasa palju muud, eelkõige võõrkeelset teadust ja suisa eksootilist, varem vähe tuntud materjali.

Bibliograafiad nagu igasugused andmebaasid on uurijatele ja muidu uudishimu­liku loomuga ammendavat teadmist taotlejatele eluliselt olulised abi- ja töövahendid. Näiliselt igavad ja neutraalsed, peavad nad sisaldama käsiteldava ajastu või valdkonna või personaalnimestiku puhul ka isiku kohta võimalikult mitmekülgset teavet, ent selle pealispindselt tunduva igavuse, alfabeetilise korrastatuse ja kirjete täpsuse taga on töö, mida ilma sisemise põlemise ja kireta ei kujuta ette tehtavat. Iga raamatu- või artiklileid toob kaasa rõõmu ja jõudu järgmise avastusretke jaoks — ja see kehtib ilmselt nii töö koostaja kui ka valmis saanud teose kasutaja puhul. Kui palju tuli neid leide ette Anne Valmase elus?

Ma arvan, et avastuste poolest oli Anne Valmase elu väga rikas ja avastamiseks pakkus materjal ainest küllaga. Eluaegse raamatukogutöötajana oli Anne Valmas erifondide avanemise vahetu tunnistaja, ehk siis avas ka ise lugejatele seda ühe ja kahe kuusnurgaga märgistatud trükiste ja rahvusliku mälu varasalve, mille varjamise eest olid seisnud Andrus Roolaht, August Kuuseoks ja Endel Sõgel, milleks oli välja antud hulk määrusi ja keelatud kirjanduse nimekirju, mille olematuks tegemise nimel oli lõhutud ja hävitatud raamatuid. Üksteise järel ilmusid trükist Anne Valmase koostatud personaalnimestikud: „Kalju Lepik” (koos Anne Klaasseniga, 1990; 2000); „August Mälk” (1991); „Karl Ristikivi” (1992) ja „Marie Under” (1994, viimased kaks koos Vallo Kelderiga), viimati lisandus neile „Hellar Grabbi” (2013). Teaberohked on ka Anne Valmase artiklid, mis on koondatud kogumikesse „Kodutanumast kaugemal” (1994) ja „Raamatumõtted” (2006) ja koos Vahur Mägiga koostatud „Eesti teadlased paguluses” (2009) ja „Eesti teadlased ja insenerid välismaal” (2011). Suuresti Anne Valmase juhtimisel ja tänu temale kujunes omaaegsest Teaduste Akadeemia Teadusliku Raamatukogu erifondist väliseesti kirjanduse osakond ja seejärel väliseesti kirjanduse keskus, millest annab ülevaate Valmase viimane raamat „Varjust valgusesse” (2017).

Kui praegu suurima väliseesti raamatute kogu üheks peamiseks aluseks sai omaaegne akadeemilise raamatukogu erifond, siis seda niisuguse mahuni kasvatada aitas kindlasti Anne Valmase isiklik panus, tema inimlik suhtlemisvalmidus. Sugulussuhe eesti raamatuloo hea tundja ja pagulaskirjanduse ühe silmapaistvaima looja Kalju Lepiku abikaasa Astaga oli kindlasti eelduseks esialgsele ülevaatele pagulasraamatust ja edasisele heade kontaktide tekkimisele väljaspool Eestit asuvate raamatukogude ja arhiividega. Kabinetitöö kõrval tõid kogumisreisid peale Rootsi veel Aust­raaliasse, Kanadasse, USA-sse ja mujale alati kaasa hulga uudset teavet ja trükiseid.

Alustasin oma seni ilmumata arvustust retrospektiivse rahvusbibliograafia ja „Vana kandle” koostamise võrdlemisest ja siin sellega ka lõpetan. Mõlemad on suured ja pikaaegsed kogumistööd. Anne Valmas jätkas tööd, mida olid alustanud Richard Antik ja Endel Annus, ning tegi seda suure missioonitunde ja kirega. Selle töö viljad on monumendid, mis talletavad meie minevikku tuleviku tarbeks ja kestavad üle aegade.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood