Ärevalt rahulik

Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus

Mart Velsker

Jagan oma sõnavõtu kolme ossa. Hakatuseks mõned punktid, mis objektiveeri­vust taotlevale pilgule tunduvad olevat XXI sajandi eesti kirjanduse puhul märkimisväärsed. Teises osas püüan neid punkte lähemalt selgitada. Kolmandas osas olen sunnitud tunnistama, et objektiivsuse saavutamine on võimatu, ja loetlen raamatuid, mis on mulle isiklikult korda läinud. Objektiivsuse võimatus on osalt seotud sellega, et lugemislünki on mul palju. Isegi nii palju, et korraks mõtlesin mõttevahetuses osalemisest loobuda, kuid siis mõtlesin jälle ümber, sest hõlmamatus on üks tõsiasi, mis XXI sajandi eesti kirjandust XX sajandi omast eristab. Kindlasti on lünki kõigil mõttevahetuses osalejatel ning ma ise olen pidanud vähemalt mingilgi määral uuemat kirjandust jälgima, kas või sellepärast, et viimastel aastatel olen koos Janek Kraaviga ülikoolis läbi viinud eesti nüüdiskirjanduse kursust.

 

1

Mulle olulisi punkte eesti kirjanduse kohta sai praegu kolmteist. Need ei ole kirja pandud tähtsuse järjekorras, reastamisloogika lähtub sellest, kas tegemist on pigem väliste või pigem sisuliste tunnusjoontega. Laias laastus liigun kirjandus­likele tekstidele taustu loovate väliste asjaolude juurest sisulisemate suunas. Teadagi aga on väline ja seesmine omavahel seotud ning loogika jääb tinglikuks. Rea lõpetan kolme olulise väitega, mis kõlasid praeguse mõtte­vahetuse avaloos[1] ja mille kohta minu arust peaks midagi arvama.

–  Elame digi- ja internetisajandil ja see mõjutab ka kirjandust.

–  XXI sajandil tuleb eesti kirjanik kabinetivaikusest välja ja ronib lavale või sotsiaalmeediasse.

–  Eesti kirjandust näib iseloomustavat nii väliste olemistingimuste kui ka sisemiste tunnusjoonte poolest enneolematu stabiilsus – koos kõige hea ja halvaga, mida see kaasa toob.

–  Kui sajandi algusaastad maha arvata, siis on eesti kirjanduses käsil „Värske Rõhu” ajajärk.

–  Tundub, et on toimunud novellikirjanduse tõus, kuid see pole siiski ühemõtteline.

–  Kindlasti on toimunud draamakirjanduse tõus.

–  XXI sajandi luule põhikuju on vabavärsiline, XX sajandi luulel aga meetriline.

–  Üldise stabiilsuse taustal on näha tõusu veel mõnes konkreetses kirjandus­likus nišis. Eriti pean silmas ulme-, krimi- ja eestivene kirjandust.

–  XXI sajandi eesti kirjanduses näib olevat „karmi tõe” väljaütlemine ­tähtsam kui XX sajandi teisel poolel.

–  Eesti avangardkirjandus ei näi mahult küll oluliselt kasvavat ega kahanevat, kuid ta leiab endale uusi olemisvõimalusi.

–  Postmodernismi taandumisest on räägitud kogu maailmas ja sellest räägib ka Märt Väljataga.[2]

–  Fiktsiooni taandumine eesti kirjanduses näib olevat peaaegu kõigi lugejate poolt märgatud tõsiasi.

–  Väljataga pakub arutlemiseks välja teesi, et „eesti kirjandus enam ei arene”.[3] See asi ei tundu päris selge olevat, kuid selle üle tasub mõelda.

 

2

Digiajastu tähendus kirjandusele on teema, mille üle vahetatakse juba pikemat aega mõtteid. Mõtted on muutlikud ja olukord pole ikka veel selge. Raamatuturg pole kokku varisenud ning paljudel romaanidel on endistviisi algus, keskpaik ja lõpp. Sellest hoolimata võib olla õigus neil, kes väidavad, et me asume kommunikatsiooniviiside põhimõttelise muutuse lävel. Nullindatel pead tõstnud blogiproosa või Facebooki ajajärgu algusega hoogu saanud vaidlused nn enter-luule üle mõjuvad küll servapealsete näidetena, kuid ikkagi võivad need olla märgid poeetika üldisemast muutumisest. Ilmsem – ja mitte sugugi ainult Rupi Kauri suguste üleilmsete staaride fenomen – on aga sotsiaalmeedia luule väljakujunemine. Hakkasin tähelepanelikumalt seda jälgima pärast Hanna Linda Korbi „Sirbis” avaldatud harivat ülevaadet eesti Instagrami-luulest.[4] Vahepealse paari aastaga on üht-teist muutunud, peamiselt aga see, et nähtusest ei saa enam mööda vaadata. Sellest hoolimata on niisugusest luulest Eestis üllatavalt vähe juttu olnud. Esimene tõekuulutaja ma muidugi ei ole, enne mind on näiteks sellele, et Lauri Räpi luulepostitusi loeb Instagramis (eesti kirjaniku kohta) enneolematult suur inimeste hulk, tähelepanu juhtinud Joosep Susi.[5] Loen minagi, nende ridade kirjutamise ajal olen üks 17 300-st jälgijast. Arv kasvab ning Räpi luulekogu „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus” (2021) on praegu raamatute müügiedetabelis esimesel kohal nii Rahva Raamatus kui ka Apollos. Ma ei arva, et Räpp esindaks eesti luule tippsaavutusi (ja ega ta isegi ilmselt seda arva), kuid midagi ta esindab ja nüüd tuleb edasi mõelda, kuidas kirjeldada sotsiaalmeedia ajastu eesti luulet nii, et kõik esinduslik siiski pildile ära mahuks.

XXI sajandi kirjanik on esineja – kas võrgus, laval või kuskil mujal, aga eelduseks on see, et ta on nähtaval. Neid, kes ei taha ennast näidata, aga on ometi olulised kirjanikud, jääb järjest vähemaks. Mäletan, kuidas Ene Mihkelson leiutas kogu aeg ettekäändeid, miks mõnele üritusele mitte minna või miks mõni intervjuu andmata jätta, aga aeg-ajalt saadi intervjuud temaltki kätte ning ega ta pääsenud oma viimaste oluliste raamatute esitlustestki.

Eestis on käima läinud kaks suurt kirjandusfestivali – 2004. aastal alustas Prima Vista ja 2008. aastal Tallinna kirjandusfestival, mis sai kaks aastat hiljem festivaliks HeadRead. Need on lavale tikkuva kirjandusajastu iseloomulikud sündmused, kuid ma rõõmustan selle üle, et mõlemal juhul on fookuses pigem kirjandus ja mitte tingimata raamatute müük, mis on peamine raamatumessidel. Miks mitte rõõmustada ka selle üle, et eesti lavaluule on luuleprõmmude ürituste sarjana endale kindla ja atraktiivse kuju saanud. Neil mängitakse osalt spordivõistlustegi reegleid kasutades, kuid ei mängita liiga tõsiselt ning asja ümbritsev elevus peaks ju tõendama, et asi on ikkagi olemas. Esmapilgul võib näida, et sotsiaalmeedia kirjandus ja lavaluule ajavad eri asja, üks võimendab kirjalikkust, teine suulisust, kuid ega see vahe nii suur olegi. Mõlemal juhul tegutsetakse arusaamisega, et kirjanik peaks olema nähtaval ja tal võiks olla fänkond. Näiteid instakirjanike menukatest raamatuesitlustest või siis Tar­Slämmi luulevideotest Youtube’is ei ole keeruline leida.

Eestikeelne Instagrami-luule on praegu nii noor nähtus, et väidet eesti kaasaegse kirjanduse enneolematust stabiilsusest XXI sajandil pole see veel ohustada jõudnud, ning kirjandusfestivalide ja luuleprõmmude taotlus ei näigi olevat midagi väga kõigutada, kuigi mõni lavaluuletaja võib ju oma tekste ka atraktiivse räuskamise vormis ette kanda. Võimalik, et kõik keeratakse veel pea peale ja keerajate nimesid me veel ei teagi, kuid esialgu on üldpilt ärevalt rahulik. Tõsi, taas on saanud tõenäoliseks, et inimkultuuri paiskab lõplikult segi hoopis midagi globaalsemat. Ilmselt teeb seda kliimakriis, millele praegu lisavad värvi rahvusvaheline terrorism ja pandeemia. Eesti kirjanduses on aga kõigest sellestki näha esialgu vähe. Hasso Krulli poliitiline aktiveerumine, Tartu kirjanike osalemine tselluloositehasevastases võitluses ning Maarja Pärtna programmiline luulekogu „Vivaarium” (2019) tulevad küll meelde, aga rohkem esimese hooga mitte. Võib-olla saaks leida ka mõne sobiva ulmekirjandusliku visiooni, mis mul on seni lugemata jäänud, aga neidki ei tohiks olla väga palju. Nagu öeldud – kõigest hoolimata elatakse üsna rahulikku elu. Minu teada pole kättpidi kokku mindud koguni siis mitte, kui kirjandusüritustel on kontrollitud vaktsineerimistõendeid.

Rahulik näib olukord olevat ka siis, kui vaadata viimase paarikümne aasta trükitoodangu arvandmeid. Toimub huvipakkuvaid muutusi, kuid võrreldes pöörase tiraažide languse ja nimetuste arvu tõusuga 1990. aastatel, pole siin õieti ühtki suurt sündmust – esialgu mitte. Aastaülevaadetest ning kirjastuste lünklikust infost jääb mulje, et tiraažide langus on vaikselt jätkunud ja nimetusi vaikselt juurde tulnud. Kui sajandi alguses ilmus eesti luules uudiskogusid alla saja aastas, siis nüüd ilmub neid kindlasti üle saja. Proosaraamatuid on kogu aeg ilmunud luulekogudest veidi vähem, aga analoogiline kasv on kahekümne aastaga ka selles vallas.

Üldjoontes kinnitab neid tendentse statistikaameti andmebaas,[6] mis küll ei erista detailselt ilukirjandust ja selle alaliike, kuid võiksime oletada, et eesti kirjanduse trükkimine liigub teiste raamatute ja brošüüride trükkimisega samas rütmis. Andmebaasist paistab silma, et kui tiraažide langus on olnud pikka aega ühemõtteline, siis nimetuste arvu tõusuga on lood keerulisemad. Lisaks väikestele kõikumistele võib märgata: kui tõusu ongi sel sajandil olnud, siis alates 2018. aastast on tulnud asemele vaikne langus – languses on olnud nimetuste koguarv, nii eestikeelsete trükiste kui ka eestikeelsete algupärandite arvestuses. Sedasama näitab ka esitrükkide nimetuste arv, kuigi siin on toimunud pärast kaheaastast langust pisike tõus 2020. aastal – kas see on juhuslik või mitte, näeme edaspidi. Need tendentsid on esialgu veel lühiajalised ning muutused väiksed, kuid ikkagi võib olla nii, et oleme nii kliimakatastroofi kui ka raamatu­kujulise kirjanduse kokkukuivamise alguses. Kuidas iganes on tegelikult, igal juhul elame huvitaval ajal ja see teadagi on ebamugav – kõik oleks justkui üsna stabiilne ja turvaline, aga süveneb tunne, nagu oleks praegu stabiilsuse viimane hetk, ärevus poeb hinge, midagi peaks hakkama kohe juhtuma. Nendele, kes tahavad rääkida eestlaste kui raamaturahva allakäigust, on muidugi kõige tänuväärsem andmebaasi see rida, mis kujuneb tiraažide ja nimetuste arvu koosmõjul ning näitab, kui palju eksemplare raamatuid ja brošüüre on igal aastal Eestis ilmunud ühe elaniku kohta. Aastal 1990 oli see arv 12, aastal 2000 – 4,3, aastal 2010 – 4,1 ja 2020. aastal – 2,4. Juurde on tulnud e-raamatud, kuid nende hulk on esialgu nii väike, et need ei mõjuta siin õieti midagi.

Kas selline kergelt apokalüptiline stabiilsus, mis on näha välispidiselt, iseloomustab ka eesti kirjanduse sisulisi kvaliteete? Sellele küsimusele vastamine on paratamatult (veelgi) spekulatiivsem, aga küllap selliseid mõttearendusi tahabki „Loomingu” mõttevahetus ellu kutsuda. Jah, ma arvan küll, et stabiilsusest eesti kirjanduses võib rääkida ka sisulises plaanis. Kogu aeg ilmub häid raamatuid, samas ei ole need head raamatud korraldanud mingeid suuri kollektiivseid murranguid ega esteetilisi pöördeid. Isegi kõige värvikamad skandaalid, mis on püüdnud end maskeerida kirjandusrevolutsiooniks, pole revolutsiooni tegelikult esindanud – olgu esimeses järjekorras näitena nimetatud Kaur Kenderi ja ZA/UM-i kaasus.

Mulle näib, et XXI sajandi eesti kirjandus võtab enda olemasolu enesestmõistetavusena. See pole eesti kirjandusloo taustal väga tavaline, läbi aegade on muudkui käinud rähklemine ellujäämise ja eneseõigustuse nimel. Võib-olla 1930. aastatel tekkis korraks analoogiline enesestmõistetava olemasolu tunne, kuid see periood oli lühem, hiiliv tsensuur tugevam ja ohustatuse tunne teravamalt õhus. Eneseküllasus loob turvatunnet ja häid töötingimusi, aga eks ta loob ka ohtlikes kogustes omaenese naba imetlemist – seda kõike on ka XXI sajandil näha olnud. Mis töötingimuste paranemisse puutub, siis kirjanduselu korraldajad armastavad rõhutada kirjanikupalga rolli turvatunde loomisel. Kirjaniku­palk on tore, aga olgu siiski tõdetud, et selle taustal olev põhimõttelisem ­küsimus – haigekassa garanteerimine kõigile vabakutselistele loojatele – pole tegelikult lahendust leidnud.

Räägitu näib kinnitavat väidet, et eesti kirjanduse arenemine on tõesti lõppe­nud, arendada saab vaid tema olemasolu tingimusi. Tõepoolest, kuid kas kirjandus on kunagi „päriselt” üldse arenenud? Laiemas plaanis ilmselt mitte, sest kirjanduse edasiliikumise suurt sihtpunkti ei paista kuskilt ning vaevalt saab olla arengu tähtsaks eesmärgiks ka mõne suurema kirjanduskoosluse sabas sörki­mine. Kitsamas mõttes arengufaase on varem siiski olnud ja neid võib hea tahtmise korral leida ka XXI sajandist, kuigi nüüd on see leidmine raskem kui varem. Oli kunagi aeg, kui polnud olemas eestikeelset romaani ja XIX sajandi lõpukümnendeil see siiski tekkis. Mida samalaadset oleks praegu ette näidata? Üha vähemaks on aga ajaga jäänud nähtusi, mille puudumine või kujunemine on põhimõttelist laadi. Otsija leiab midagi, kuid kõige käegakatsutavamad ilmingud kipuvad ikkagi olevat välised ja mitte niivõrd sisulised.

Eesti kirjanduse olemistingimusi muutis kindlasti see, et 2005. aastal hakkas ilmuma „Värske Rõhk”, millest on aastatega kujunenud Eesti esimene edukas kirjandusajakiri noortele. Edu asemel on küll soliidsem rõhutada „Värske Rõhu” head taset ning seda, et ajakirja iga on juba märkimisväärne, kuid autorkond on ikkagi nooreks jäänud ning ajakiri pole taandunud mõne rühmituse väljaandeks. Kuna ajakirjal on varsti põlvkonna jagu vanust ning algusaegade noored on täiskasvanuks saanud, siis on paratamatult juba praegu näha „Värske Rõhu” mõju laiemalt kogu eesti kirjanduses. Ehk annaks välja mõelda mõne arvestatava noorkirjaniku, kes poleks „Värskes Rõhus” esinenud, kuid neid on väga vähe. Oletan, et ajakiri on vorminud – õrnalt, kuid siiski – noorema põlvkonna kirjanduslikku palet. Tegemist on head tagasisidet ja sõbralikku õpetust saanud põlvkonnaga – mingis mõttes kiiremini professionaliseerunud autoritega kui varasematel ajajärkudel, noortega, kes kõik on pidanud harjuma „hea kirjandusliku lastetoaga”. Selge, et märatsejatel ja mässajatel kipub selline lastetuba teravaid nurki maha viilima, aga kes teab, kui palju neid teravaid nurki seal tegelikult ongi või kas neid tulebki noorte juurest vägisi otsida. Aga isegi kui otsida, siis leiab neid ka „Värske Rõhu” autoritelt, on ju näiteks kas või Sveta Grigorjeva tuule tiibadesse saanud „Värske raamatu” sarjas ilmunud debüütkoguga.

Kui uskuda ammust hüpoteesi luule- ja proosakesksete ajajärkude vaheldu­misest kirjandusloos, siis peaks tõdema, et XXI sajand on seni olnud tugevalt proosakeskne. Väitel on mitu otsa ja ma ei kavatsegi arvama hakata, kas „­tegelikult” on seis parem proosas või luules. Seis tundub hea nii siin kui seal – ikka stabiilselt, ikka kerge ootusvõbina saatel. Küsimus on eelkõige kirjandusavalikkuse huvis, kuid ka see on mitmemõtteline. On ju tegelikult ootuspärane, et avalikkus on proosa suhtes tähelepanelikum, ning need lühikesed, kuid värvikad ajajärgud, mil tähelepanu on keskendatud luulele (Koidula aeg, „Siuru” aeg, 1960. aastad, 1990. aastate algus), on olnud erandlikud.

Proosakirjanduse puhul on ühelt poolt kõneldud vajadusest „suure eesti romaani” järele ja teiselt poolt sellest, et kaasaegses maailmas on veider taga igatseda midagi, mis oli tähtis XIX sajandi Euroopa kultuuris. Suur läbimüük, tervitushüüded ja väike poleemikagi, mis iseloomustasid Vahur Afanasjevi romaani „Serafima ja Bogdan” (2017) retseptsiooni, võiksid olla iseloomulikud selles proosakeskses situatsioonis, kus kogu aeg oodatakse „suurt”, kardetakse, et teda pole, ja rõõmustatakse, kui selgub, et ta polegi päriselt kadunud.

Paistab, et romaanikirjandus on üldise suhtelise stabiilsuse sees üks kõige kindlamini paika loksunud alasid, osalt ilmselt sellepärast, et romaanil on vähemalt mingisugunegi kaubanduslik atraktiivsus. Lühiproosa näib sisuliselt olevat dünaamilisem, kuid see võib olla optiline pete, liiatigi selline, mis on toimima hakanud alles viimastel aastatel. Pean silmas Armin Kõomäe ettevõtlikkust ning mitme kirjandustõlgendaja valmidust tema tegudega kaasa liikuda – nii on hakanud alates 2018. aastast ilmuma raamatusari „Eesti novell”, mis on leidnud üle keskmise palju vastukaja ja tekitanud tunde, et novellis tõesti midagi toimub. Olen servapidi viimaste aastate novellindusse kaasa tiritud ning peaksin oskama vastata, kas siis tõesti midagi toimub. Minu vastus on ebalev – midagi ju sünnib, on ikka, mida lugeda, kuid mingit sisulist hüpet mis tahes suunas ma siin ei näe. Ei välista, et midagi sellist võib veel tekkida, sest kus suitsu, seal tuld – võib ju olla, ühele tavaliselt varju jäävale žanrile osaks saanud tähelepanu käivitabki midagi sisulist.

Luule puhul võib välja tuua küll rea väikseid tendentse (ja kõiki neid siin­kohal ikkagi eritleda ei jõua), kui aga midagi hästi üldist öelda, siis küllap seda, et luulet on endiselt eriti palju ja tugevam osa sellest on ka tuntud headuses. Põhimõtteline vahe XX ja XXI sajandi eesti luule vahel on küll see, et varasem traditsioon on eelistatult meetriline, kaasaegne vabavärsiline. Juba varem (nt „Loomingu” mõttevahetuses nullindate kirjanduse üle) on olnud pisut erinevaid arvamusi, millal põhimõtteline murrang teoks sai – kas juba 1990. aastatel (mil see kindlasti algas) või veidi hiljem. Nii või teisiti on muutust tõdenud enam-vähem kõik, kes eesti luulest midagi teavad. Uus ettekujutus arhetüüpsest luuletekstist, mis oli nullindateks nii luuletajate kui ka tõlgendajate peades tekkinud, kinnistus ja üldistus kiiresti. Viimase kümne aasta jooksul on Eda Ahi, Tõnu Õnnepalu jmt näitel püütud rääkida ka rangema vormikultuuri tagasitulekust, kuid üldisema tendentsina ma seda siiski praegu näha ei oska.

Kõige selgemalt on võimalik rääkida arengust XXI sajandi eesti draamakirjanduses. Robustselt üldistades võiks väita, et XX sajandil oli eesti näite­kirjandus väga hõre ja sõltus üksikute väljapaistvate kirjutajate olemasolust või puudumisest. Nüüd see enam nii ei ole – sellist kodumaiste näidendite rohkust, mis valitseb laval ja osalt ka näidendiraamatutes, pole varasem eesti kultuurilugu kogenud. Riina Oruaas tõdeb dramaturgiaülevaates, et viimastel aastatel on eesti teatris räägitud üleproduktsioonist, kuid sellesse olukorda on suisa lõikava traumakogemusena tulnud pandeemia.[7] Teatris on viimasel paaril aastal toimunud tõesti äärmiselt järsk olukorra muutus, kirjanduses pole pandeemia mõju esialgu nii märgatav. Võib eeldada, et teatripoolne tellimus väheneb ja see mõjutab ka kirjutamist, aga seda näeme lähemas tulevikus.

Kirjanduse seisukohalt on draamakirjanduse tähendus alati olnud ambi­valentne, kuid XXI sajandil eriti – ühelt poolt ju võiks rääkida pöörasest arengust, teiselt poolt aga on just viimastel aastakümnetel vähenenud näidendite kirjanduslik tähendus, postdramaatiline olukord teatris tähendab muu hulgas seda, et „valmis” näidenditega töötatakse vähem. Samas on ka kirjanduslikult väljapeetud näidendeid päris märgatav hulk, vähemalt varasema ajaloo hõreduse taustal. Nullindate kirjanduses oli minu jaoks kõige silmapaistvam „kirjandusliku kallakuga” draamaloomingu autor Madis Kõiv, tema kõrval ja ka pärast teda märkimisväärne aga näiteks Jaan Undusk ning mõni teinegi.

Arenenud on draamakirjandus ning edenenud ka mõni selgete piirjoontega kirjanduslik nišš. XXI sajand on olnud kuldaeg eesti ulme- ja krimikirjanduses ning eestivene kirjanduses. Võib kaaluda, kas heatasemelisi näiteid on piisavalt palju või valitseb raamatuturgu siiski hall keskpärasus, kuid ma jään oma väitele kindlaks sellest hoolimata, et lugemislünki on mul neil aladel eriti palju. Keskpärasus pole minu arust liiga oluline – hallust on raamatupoed alati täis olnud alati ja on ka edaspidi. Tähtsam on see, kas midagi väärtuslikku leiab või mitte. Mulle piisab kuldaja-jutu toestamiseks sellestki, et eesti nišikirjandustes on uuel sajandil koha leidnud Triinu Meres, Katrin Pauts ja Andrei Ivanov.

Juhtus nii, et kirjutasin äsja ülevaate lõunaeesti kirjandusest XXI sajandil, see peaks ilmuma praeguse kirjatööga enam-vähem samal ajal Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamatus. Sealt võib täpsemalt näha, mis ma arvan, kuid lühike kokkuvõte võiks olla see, et lõunaeesti kirjanduses oli küll kõrghetk sajandivahetusel ja pärast seda on tulnud siingi stabiliseerumine, kuid ohu märgid on paraku selgemini näha kui eesti kirjanduses tervikuna. Kõige tõsisem probleem on praegu see, et tõeliselt noori autoreid uuemas lõunaeestikeelses kirjanduses peaaegu polegi, vähemalt pole nad iseseisvaid raamatuid välja andnud. Suhteliselt hästi on läinud küll seto kirjandusel ja lõunaeesti draamakirjandusel, ilusaid hetki leiab ka luulest, kuid autorkond ei kasva. Juba pikemat aega võib nentida, et kõige väljapaistvam lõuna­eesti autor nii luules, proosas kui ka draamas on Kauksi Ülle.

Väited „karmi tõe” ja avangardkirjanduse tähtsuse kohta on näiliselt vastuolus. Kuidas siis ikkagi on nii, et kirjanduses tugevneb mingi uutmoodi realistlik taotlus, mis arvab leidvat tõde ümbritsevast keskkonnast ja sotsiaalsetest suhetest – ja teisalt eksperimenteeriv suund, mis armastab enamasti siseneda keelesisestesse kurvidesse? Minu arust vastuolu liiga suur ei ole. Esiteks selle­pärast, et needki on omamoodi nišid, mis ei hõlma kogu kirjandust ning puutuvad harva kokku. Mingid kokkupuuted (näiteks transgressiivsuse aladel) võivad muidugi olla. Teiseks – siin on ka väike ajaline nihe. See nähtus, mida ma nimetan „karmi tõe” kirjanduseks, tõusis esile pigem nullindatel, avangardi ümbermõtestamine tuli nõksukese hiljem.

Nullindate kesksed luuletajad olid kindlasti fs ja Jürgen Rooste ning kuigi nad on olulised nüüdki, siis mingist selgest juhtpositsioonist rääkida ei saa. Nullindatel tundus, et Kaur Kenderi ja Sass Henno kuritegelik reaalsus on kõige moodsam asi, mida proosal on pakkuda, praegu on raske isegi nende autorite kirjanduslikust rollist rääkida, sest nad on põhienergia suunanud teistele aladele. Paistab siis nii, et nullindatel kolis „elu ise” tänavatelt kirjandusse ning kümnendatel aastatel on ta kolinud teisel viisil kirjandusest tänavatele tagasi – eriti kui silmas pidada seda poliitilist aktiivsust, mis on hakanud end Tallinnas ja Tartus avalikel protestiaktsioonidel näitama.

Avangardkirjandus oli nähtusena kohal varemgi, kuid hakkas tähelepanu äratama eriti nullindate lõpupoole, kui esile kerkisid autorid, keda Aare Pilv on kirjeldanud „paranoiakriitilise risoomina”.[8] Selle seltskonna eesotsas oli Erkki Luuk, pärast Luugi mõningast tagasitõmbumist on juhtpositsiooni hõivanud Kiwa. See kummaline autorite seltskond hõivas keskseid positsioone kirjanduses üleüldse, seda on 2016. aastal kirjeldanud Jaak Tomberg nii: „Ühel tänavuse märtsikuu hommikul uudiseid lugedes tekkis minus veendunud tunne, et olen ärganud mingisse uude, varasemaga võrreldes paralleelsesse või järgmisse eesti kirjandusmaailma. .. see on maailm, kus Jüri Kolk ja Paavo Matsin võidavad peaaegu krooniliselt kirjandusauhindu, Kiwa kirjastuse ;paranoia publishing group ltd. väljaanded paljunevad viirusliku järjekindlusega (seejuures pole selge, kas kogu ettevõtmise näol on tegu ühe suure kunstiteose või suure hulga väiksematega, või mõlemaga) ning Valdur Mikita juhib resistentselt raamatumüügi edetabeleid. Kõikide institutsionaalsete kriteeriumide järgi – olgu siis tunnustuse, sümboolse nähtavuse või müüginumbrite lõikes – paistab olevat tegu peavooluga, või pigem ruumiga, mille diagnostiliseks kaardistamiseks pole too vana tsentri-perifeeria dualism vähemalt ajutiselt kuigi adekvaatne.”[9] Mindki valdas aastat viis tagasi sarnane tunne, kuid pikalt see anomaalne olukord siiski kesta ei saanud, ses mõttes oli Tombergi fraas „vähemalt ajutiselt” omal kohal. Mõni on liikunud pärast seda peavoolule lähemale, mõni tagasi tõmbunud radikaalsuse servapealsusesse, edetabeleid juhib nüüd, nagu juba öeldud, Lauri Räpp. Aga puhang, mis tuli ja läks, pakkus eesti kirjandusele ikkagi värskust, millest miski kandub ehk edasi ka tänasesse päeva.

Mängulisemat laadi kirjandust ei püüa aastal 2021 enam peaaegu keegi siduda postmodernismi esteetikaga. Kui ei püüa, siis tuleb Väljataga jutule kaasa noogutada ja enam-vähem nõustuda, et „tegu oligi üürikese 1990-ndate välgatusega”.[10] Siiski selle mööndusega, et ükski nähtus ei saa kaduda päris jälgi jätmata. Ühe muutuse see üha kaugenev XX sajandi lõpp siiski tõi – üleüldise tunde, et võimatu on olla päris tõsine. Võib-olla ma püüan oma elu­tunnetust kuidagi suuremaks üldistada kui asi väärt, kuid nii see paistab. Kloune ja följetoniste on olnud erinevatel aegadel, aga tunne, et ka tõsistest asjadest ja „südamest südamesse” rääkides (need jutud ju jätkuvad ikka) peab mingi muigav metahoiak suunurgas olema, ühendab vist siiski möödunud ja ­praegusi aegu. Võib-olla on sel seost ka reaalsuse muutumisega, mida Väljataga samuti kirjeldab:[11] kui kõik muutub vahendatuks ja fragmenteerituks, siis on ühe nõksu võrra raskem ka sellesse tõsiselt suhtuda. Aga see kõik on üks suur „võib-olla”, seega peale kaasanoogutamise ma selles lõigus midagi tõsikindlat nentima ei hakkagi.

Väljataga ütleb artikli viimases lauses: „Võrreldes tõsielulisusega on fiktsioon kaotamas oma tähtsust tõsise kirjandusena ning jätkub peaasjalikult koomilises võtmes, žanrikirjandusena ja pastišina.”[12] See väide näib kokku kõlavat minu äsjaste oletustega, kuid mitte kõigiti. Fiktsionaalsuse vähenemine on minugi meelest kõige suuremaid ja olulisemaid muutusi, mis on XXI sajandi eesti kirjanduses toimunud, kuid nende oletusteni, et fiktsiooni kirjutamine muutuks uues olukorras peaaegu võimatuks, pole ma veel jõudnud. Kuigi võiks jõuda – mulle tundub, et päris tõsine ikkagi ei saa kirjutav inimene olla, siit edasi on fiktsionaalsuse võimatuse tunnistamiseni vaid pool sammu, mis mul on aga seni veel astumata.

Näib, et sõnad „koomiline võti” ja „žanrikirjandus” tahaksid nagu fiktsionaal­suse mõjualasid pisendada. Aga äkki need polegi nii väikesed asjad? Ja veel – koomiline võti on kindlasti mängus, aga kas see pole samamoodi mängus ka mittefiktsionaalsetes tekstides ning eriti mängudes fiktsiooni ja mittefiktsiooni piiril? Eri tüüpi näiteid – kord dokumentaalsemaid, kord ilukirjanduslikumaid – tulvab uksest ja aknast, eriti väsitaval hulgal leiab neid kultuuriloolises draamakirjanduses, mida ma olen juhtunud viimasel ajal lugema. Seal on saanud omamoodi standardiks see laad, mille värskena ja uuena nullindatel ette näitasid Andrus Kivirähk, Mart Kivastik ja Urmas Vadi, aga tundub, et enam need lahendused värsked ei ole, vähemalt tavaliselt mitte. Tahaksin nagu aimata õhust mingit muutust – ikka siis see tunne, et kõik püsib teataval viisil juba pikemat aega, kuid nii see igavesti kesta ei saa. Kui fiktsionaalsuse vähenemine ongi praeguse seisuga tõsiasi, siis ma ei näe põhimõttelist takistust, et see ei võiks uuesti suurenema hakata. Kui juba räägitud „mittearenemise” juurde tagasi tulla, siis pole fiktsiooni (või äkki isegi tõsiduse?) hüpoteetiline tagasitulek kes teab mis suur areng. Kuid võib-olla siiski suurim areng, mis suurtest eesmärkidest ilma jäetud kirjanduses oleks võimalik.

 

3

Viimased küsimused jäävad praegu vastamata ja päriselt neile vastata ei saagi. Üksteist aastat tagasi peetud mõttevahetuses nullindate kirjanduse üle käsitles Aare Pilv teemat tõrksal viisil ning lõpetas teksti joonealusega, kus loetles teoseid, mis talle olid „kõige rohkem korda läinud”.[13] Mulle tundub, et see on hea lahendus. Ma võin ju üldistavaid mõtteid keerutada mitut pidi, kuid lõpuks on mu silme ees ikka mingi valik ilukirjanduslikke teoseid ja samuti metatekste, mille põhjal ma üldistusi loon. Miks siis mitte avalikustada lõpetuseks isiklikud eelistused ja miks mitte joone peal ja mitte all. Loetud raamatuid on küll rohkem ja midagi olulistki jääb nii varjatuks, aga ehk tuleb midagi ka nähtavale. Ennetamaks küsimusi mõne suurteoseks peetud teksti asjus, ütlen kohe, et olen küll ka lugenud Mats Traadi romaanisarja „Minge üles mägedele” (1988–2010), Paavo Matsini „Gogoli diskot” (2015) ja Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani” (2017) ning ma ei kahetse, et need kätte võtsin, kuid kõik tekstid ühte väiksesse nimekirja pääseda ei saa. Raamatuid valides võtsin eelduseks (mis teadagi pole kindel), et ka aasta 2000 kuulub XXI sajandisse. Sel juhul praeguseks 22 aastat, olgu siis ka 22 teost, kuigi mitte kõik aastad polnud vennad. Nimekiri sai selline: Andrus Kivirähki „Rehepapp ehk November” (2000), Jan Rahmani ja Heli Laaksoneni „Maapuupäiv” (2000), Anton Nigovi „Harjutused” (2002), Nikolai Baturini „Kentaur” (2003), Madis Kõivu „Las olla pääle” (lavastus 2003, trükiversioon 2006), fs-i „2004” (2004), Hasso Krulli „Meeter ja Demeeter” (2004), Mehis Heinsaare „Rändaja õnn” (2007), Ene ­Mihkelsoni „Katkuhaud” (2007), Ene Mihkelsoni „Torn” (2010), Lauri Sommeri „Kolm yksiklast” (2010), Hasso Krulli „Veel ju vist” (2012), Meelis Friedenthali „Mesilased” (2012), Jaan Kaplinski „Taivahe heidet tsirk” (2012), Kalju Kruusa „灵血茶(ing•veri•tee)” (2013), Mari Vallisoo „Viimäne vihim” (2013), Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016), Eva Koffi „Sinine mägi” (2017), Aare Pilve „Kui vihm saab läbi” (2017), Tõnis Vilu „Libavere” (2018), Maarja Pärtna „Vivaarium” (2019), Carolina Pihelga „Valgus kivi sees” (2019).

 

[1] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus? „Looming” 2021, nr 10, lk 1411–1419.

[2] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1419.

[3] Sealsamas, lk 1414.

[4] H. L. Korp, Luuletu luule päästab luule. „Sirp” 12. VII 2019.

[5] Noorte kriitikute vestlusringis 26. X 2021 Tartu Ülikooli raamatukogus.

[6]  Vt: Statistika andmebaas. KU12: raamatud ja brošüürid.

[7] R. Oruaas, Mineviku ja tuleviku vahel. Algupärane dramaturgia 2020. „Looming” 2021, nr 5, lk 664.

[8] Vt: A. Pilv, Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta. „Methis” 2013, nr 11, lk 22–47.

[9] J. Tomberg, Vikergallup. Eesti kirjandus 2015. „Vikerkaar” 2016, nr 4–5, lk 191.

[10] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1419.

[11] Sealsamas, lk 1413.

[12] Sealsamas, lk 1419.

[13] A. Pilv, Contra vulgatam. „Looming” 2010, nr 4, lk 569.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood