Armastusest mõelda ja rääkida, kirjutada ja seda tunda on luksus

Margit Lõhmus / Piret Põldver

Kunstnik ja kirjanik Margit Lõhmus (snd 1985) on omandanud EKA-s maalikunsti magistrikraadi ja korraldanud mitu isikunäitust. Alates 2013. aastast on ta avaldanud ilukirjandust ajakirjades ja 2019. aastal ilmus raamat „Sterne”, mis kandideeris nii Betti Alveri kirjandus- kui ka Eesti Kultuurkapitali aastaauhinnale. Teos pälvis kriitikutelt suurt tähelepanu ja mitmekülgset, kohati ka vastuolulist tagasisidet, seda on tõmmatud nii transgressiivsuse kui ka feminismi liistule. Ühel läinud aasta novembri al-guse päeval uurisin, mida arvab kirjutamisest ja kunstitegemisest autor ise.
PIRET PÕLDVER: Kuidas praegusel ajal kirjutamine edeneb?
MARGIT LÕHMUS: Pole nagu eriti isu olnud kirjutada. Olen alati pi-gem harva kirjutanud, päevikut küll tihti, aga praegu enam mitte. Ei tule sõnu eriti, ma ise ei lase neid välja. Võib-olla on põhjus ka selles, et kirju-tamine on olnud pigem kõrvaltee, peaharu on olnud kunst. Ehk ei peakski üldse olema mingit peaharu. Endaga tuleb trikitada kuidagi, aga ma pole neid trikke veel selgeks õppinud.
P. P.: Rääkisid hiljuti, et oled nüüd mõnda aega vabakutseline.
M. L.: See vaheldub — vahepeal tahan tööl käia ja tööd teha, ja siis enam ei taha, vaid oma asjadele keskenduda. Või noh, mis tahan, pigem tuleb tööl käia. Tööl käies tunnen, et oma asjad kannatavad. Praegu olen arvel töötukassas, maalin ja kirjutan. Loomeprotsess nõuabki rohkem aega kui mõni praktilisem töö, samas arvan, et igaühel on see erinev. Min-gis mõttes on oluline teha kunst oma tööks. Minul pole see veel õnnestu-nud.
P. P.: Mulle näib, et paljudel loomingulistel inimestel on midagi sarnast: kui käid palgatööl, pole aega loominguks, aga kui tuled töölt ära, ei ole raha. Nokk kinni, saba lahti.
M. L.: Tegelikult võib töö olla vahel ka väga inspireeriv. Aga looming väljendub paremini, kui tööd pole. Tööd tehes tunnen, et olen asjalik, aga oma asjadega tegeldes lihtsalt õnnelik. Kui teeksin ainult seda, mis mulle meeldib, siis ma ilmselt magaks, mängiks tennist ja käiks ratsutamas ja muud ei teekski.
P. P.: Kus ja kellena oled üldse töötanud?
M. L.: Suvalises järjekorras: olen olnud õpetaja, koristaja, aktimodell, lapsehoidja, siseviimistleja, aiatööline, assistent, näitusevalvur, töötanud kohvikus ja köögiabina, olnud massöör. See viimane oli eriti naljakas.
P. P.: Aga milline töö inspireerib?
M. L.: Töö iseendaga, oma mõtete, tegude ja olemisega. Olen vist alles nüüd hakanud aru saama, et tuleb teha tööd ja pingutada, kuigi ikka veel on seda raske uskuda. Mulle ei meeldi, et pean asetama rõhu sõnale „töö”. Looming on muidugi samuti töö, kuigi minu kõrvus kõlab see kuidagi kunsti pisendamisena. Kunst ongi ajas pisemaks muutunud, töö on asja üle võtnud. Kahju, et kunstnikud peavad pidevalt tõestama, et nad teevad rasket tööd ja nende töö on ka töö — see peaks olema iseenesestmõiste-tav.
P. P.: Enne „Sterne” ilmumist olid su tekstid mulle „Vikerkaarest” silma jäänud — lugesin aastaid tagasi juhuslikult ühte lugu ja mõtlesin, et ohoo, kes see küll nii huvitavalt, hoopis teistmoodi kirjutamisele läheneb, sellel inimesel tasub silma peal hoida. Kas tekstide avaldamine tuli lihtsalt? Olid ju varem keskendunud pigem kunstile.
M. L.: Ma arvan, et see tuligi eneseteostamise vajadusest. Töötasin too aeg Põltsamaal õpetajana ja mul oli tunne, et nüüd ma jäängi siia elu lõ-puni ega loo ise enam kunagi midagi, ei avagi enam seda sahtlit. Ja siis ma saatsingi — alguses „Müürilehte”, kus ei avaldatud, ja siis „Vikerkaarde”.
P. P.: Ja seal avaldati kohe?
M. L.: Ei, olin juba ära unustanud. Vastus tuli alles nelja kuu pärast. Vähemalt endal oli hea tunne, et midagi tegin.
P. P.: Mis sundis sind tagant just kirjutama? Miks valisid tookord just selle meediumi, mitte maali vms?
N. L.: Isiklik elu ja olu. Minu jaoks on kõik mu loodud karakterid võit-jad ja kangelannad. Kirjutamine on olnud viis ise mingitest olukordadest välja tulla. Ma kirjutasin ja alles mitu aastat hiljem tuli mõte avaldada. Seni olin saatnud niisama mõnele sõbrale lugeda. Loomingu kaudu saab endaga paremini kontakti. Võib-olla olen vana kooli inimene, mõtlen ikka, et kunst on vabadus — aga töö ju pole. Äkki on sõna „vabadus” üldse kuidagi kohtlane siinkohal. Ütleme siis hinge avarus.
P. P.: Kajar Pruul on vist toimetanud enamiku su tekste. Kuidas teie koostöö välja näeb?
M. L.: Ma kirjutan teksti valmis ja saadan kohe Kajarile, vahel ei loe ise-gi üle, ja nii esimestest juttudest alates. Vahel ta soovitab või küsib mida-gi. Arvan, et mõistame teineteist hästi. Ta on autori poolt, ei suru midagi peale, ei toimeta midagi n-ö õigeks, ei muuda lauseehitust, vaid aitab ter-vikule kaasa. Mu tekste ei saagi tavatähenduses õigeks parandada, muidu need ei tööta enam.
P. P.: Mulle on alati tundunud, et su tekstid on väga hea näide selle koh-ta, kuidas sisu toetab vormi.
M. L.: Jah, tervik on oluline. Mu lauseehitus on pisut imelik, aga see peabki nii olema. Nii on ta elav ja seda ei saa muuta elutuks. Kajar Pruul on väga hea toimetaja ja on mind ka palju motiveerinud, küsinud „Viker-kaarde” jutte, mis on andnud põhjuse kirjutada varasemad katked juttu-deks või lõpetada pooleli­olevaid. Mu enda avaldamissoov on olnud seni-ni kuidagi nõrk. Ma pole nüüd tükk aega kirjutanud. Tahaks kirjutada kuidagi teistmoodi. Olen natuke minavormist tüdinenud, see on hakanud tunduma minuna.
P. P.: Mida see tähendab?
M. L.: Vahel olen mingis situatsioonis tundnud, et olen oma jutu tege-lane. Teinekord on mu tekstid olnud mulle elulises mõttes prohvetli-kud — olen kirjutanud teksti ja siis tundub, et juhtubki midagi taolist. Samas on see loomulik — kui suudan samastuda teiste inimeste tekstide-ga, siis enda omadega isegi rohkem.
P. P.: Kuidas su tekstide minategelane sünnib? Lugedes on vahel raske sind minategelasega mitte samastada.
M. L.: Alustangi kirjutamist endast — lükkan tegelase endast välja ja juhin teda läbi kadalipu. Aga ma ei kirjuta ikkagi päris autobiograafiliselt, see oleks igav. Tahan minna sügavamatesse kihtidesse ja ka ise üllatuda. Tihti pole minategelast päriselt olemas, ta on pigem teistest kokku pan-dud. Ma juba eos ei kirjelda asju nii, nagu need juhtusid, nihe tuleb ruttu sisse. Ja kui nad ka juhtusid, siis on isegi raske uskuda, et need juhtusid — vaib on hoopis teine. Samal ajal mu tekst ju muudab mind ka: vahel mõt-len, et mu tekst on nagu vanker, mida vean mina — aga äkki see veab tege-likult hoopis mind? Kõik mu teised karakterid on aga n-ö päris nägu, ins-pireeritud teistest inimestest.
P. P.: Kas prototüübid pole küsinud, miks sa minust nüüd niimoodi kir-jutasid?
M. L.: Otseselt mitte. Kindlasti on mõni aru saanud ja loodetavasti võtnud seda komplimendina. Ma pole kunagi kirjutanud pahatahtlikult, vaid kirjutanud inimesest kui enda elu osast. Arvan, et see pole vale asi, mida teha.
Aga ükskord oli küll natuke imelik. Mainisin „Vulva klubi” jutus Harry Liivranda, hiljem nägin teda ühes Riia muuseumis — ja ehmatasin. Koge-sin tookord, et võin oma juttudega peale iseenda veel kelleski ebamuga-vust tekitada. Ehkki äkki see tekitaski ainult minus ebamugavust ja tema polnud teksti lugenudki.
Mulle ei meeldi nimesid vahetada. Samastun konkreetsete situatsiooni-de ja karakteritega, saan neist aru, võõras nimi tekitab võõristust — et kes see veel on? Kui vahetan nime ära, tundub mulle endale, et ajan mingit jama. Aga arvan ikka, et see on kirjandus ja kirjandus ei saa ju midagi halba teha.
P. P.: Kui palju sa ise üldse loed?
M. L.: Viimasel ajal vähe, põhikoolis, keskkoolis ja ülikoolis lugesin palju rohkem. Loen seda, millega suudan kaasa minna, aga olen ka sundi-nud end mingeid raamatuid lõpetama. Olen aeglane lugeja, seedin pikalt. Praegu loen järjest Mati Undi kogutud teoseid, ta on lihtsalt nii hea. Tege-likult ongi mu kirjutamissoov tekkinud paljuski teiste tekste lugedes.
P. P.: Kas oma raamatu avaldamine muutis midagi?
M. L.: Kui raamat välja tuli, oli mul täielik ükskõiksus. Esitlustel ürita-sin kuidagi naeratada, aga tegelikult oli ükskõik, muud asjad olid mõtetes. Oli küll väga hea meel, aga minu jaoks oli see novellikogu juba ammu välja tulnud.
P. P.: Selles mõttes, et olid ammu sellega tegelnud?
M. L.: Jah. Alguses kadus see raamat mu jaoks nagu mingi muu udu sis-se ära. Pärast esitlemisi läksin kaheks kuuks Gotlandile, kui tagasi tulin, siis veel mõtlesin, et näe, keegi ei kirjutanudki ühtki arvustust. Leppisin, et olgu, nii ongi. Aga varsti hakkasid arvustused tulema ja alles siis jõudis kohale, et seda ka loetakse. Kriitika oli väga põnev, andis mulle palju, ja minu meelest kirjutasid kõik arvustajad väga huvitavalt. Üldse on tagasi-side olnud hästi meeldiv, mitmed on öelnud, et peaksid ka ise hakkama kirjutama.
Praegu on mul selle raamatu üle väga hea meel — hea on mõelda, et mul on raamat välja antud. Kui muus elus olengi täiega feilinud, siis see on ikka olemas.
Aga see on küll pärast raamatu ilmumist juhtunud, et kirjutan teadmi-sega: lugeja on olemas. Isegi pean teadlikult ta ära unustama. Varem ei pidanud, sest lugejat polnud.
P. P.: Kuidas suhestub päevikupidamine ilukirjandusega?
M. L.: Ma olengi hakanud jutte kirjutama päeviku pidamisest. Juhan Viiding on öelnud, et kirjaniku ja tavalise inimese vahe on selles, et kirja-nik kirjutab üles. Olen oma elus palju päevikuid kirjutanud, loen neid tihti üle, ja teinekord kirjutan mõne sissekande ümber jutu — kasutan ära olemasolevat ehedat materjali. Osa tekste on siiski täiesti masendavad. Isegi kardan neid lugeda, äkki tõmbavad mind alla. Kuidagi jaburad, liht-salt à la „Tõusen voodist püsti, panen trussikud jalga, lähen voodisse ta-gasi”. Loen ja mõtlen, et olen ikka nii palju voodis vedelnud. Samas arvan, et see pole sugugi ainult negatiivne asi. Võib-olla on isegi hea märgata oma voodis vedelemist, oma tegemisi ja see isegi üles kirjutada.
P. P.: Mulle näib, et kirjutamine on nagu suhtlemisakt, vajadus kirjutada on vajadus suhelda maailmaga — lihtsalt mingil veidral moonutatud viisil, mitte kõneldes, vaid kirja pannes.
M. L.: Olen tihti tundnud, et kirjutades on mul palju tugevam dialoog kui rääkides, ei tea siis kellega, võib-olla iseendaga. Keegi küll ei vasta. See on huvitav, kui palju saab ennast kirjutades välja elada. Tavaliselt ma ei alusta kirjutamist vajadusest, aga juba paari reaga see tekib, tekib hääl ja muutub vajaduseks, mingiks hooks, ja see on lihtsalt nii hea tunne. Aga on ka tunne, et hea tekst peaks tulema raskelt. Näiteks, kas peaksin teksti üld-se avaldama, kui olen nautinud kirjutamist? Mina saan mingi paugu juba kirjutamisest kätte, avaldades muutun ujedaks, distantseerun tekstist. Teisalt muudab avaldamine teksti rohkem valmiks, tervikuks. Põhimõtte-liselt, kui oled teinud juba pannkoogitaina, siis teed sellest pannkoogid ka. Muidu jääb protsess nagu poolikuks.
P. P.: Mida sa loomingut tehes saad?
M. L.: Kunsti tehes ja kirjutades tunnen end hästi. Vahel stuudiost tul-les on küll väga halb tunne, teinekord jälle väga hea. Kirjutamisega sa-mamoodi. See teeb õnnelikuks, see on enesetoestus. Tunnen end kirjutades vabalt. Vahel on siiski pärast avaldamist natuke ebamugav või imelik, aga ma ei tunne kunagi, et olen nüüd kellegi silmade ees alasti.
Kui olen kirjutamist nautinud ja tegevus ise on mulle nii palju andnud, kui kirjutada ja mõelda on olnud huvitav, siis olen tekstiga rahul, isegi kui olen kirjutades teinekord imestunud, kas ma tõesti nüüd kirjutangi nii-moodi. Pigem tunnen siis just teksti üle uhkust. Kui see siis kellelegi ei meeldi, ei puutu see minusse.
Looming muudab minus midagi, ma ei tea täpselt, kuidas või mida. Vahel ei taha enam teha nii, nagu seni olen teinud. Siis vist peab ootama ja küpsema natuke. Kui mult midagi oodatakse, siis tõmbun krampi. Mulle ei meeldi ootustele vastata, ei oska vist, ootused takistavad, tahaks, et im-pulss tuleks minust. Elasin vahepeal neli aastat Berliinis. Seal hakkaski mind häirima, et see linn pakub nii palju, et ma ei teadnud enam, mida mina tahan, minu mina, tahtmised ja huvid kadusid ära, liiga palju oli huvitav, nii et lõpuks muutus ebahuvitavaks. Enda mõte kadus ära. Elu tuleb aeglasena hoida.
P. P.: Millega sa Berliinis tegelesid?
M. L.: Niisama hängisin. Muidugi läks palju energiat tööotsimisele, tööl käimisele ja üksjagu muredele. Tegelesin seal elu ja olmega, korjasin kokku illusioonide purunenud kilde, viskasin neid prügikasti. Eneseotsingud jne. Tore aeg oli.
P. P.: Millist kunsti sa teed, mis teemadel ja vormis? Kui palju on olnud näitusi?
M. L.: Praegu lihtsalt maalin. Üritan hoiduda ideedest ja eesmärkidest ja vaadata, kas nii saab. Mingi hetk need ikka ronivad pähe. Üldiselt ei taha omale asju ette kujutada ja loomingulisi plaane teha.
Mul on olnud viis isikunäitust, viimane oli 2016. aastal Tartus Monu-mentaalgaleriis.
P. P.: Kas tegeled maalides ja kirjutades samade teemadega?
M. L.: Ma arvan küll, et mu loomingus on üks läbiv teema, väljendan sama asja eri meediumites. Aga ma ei oska ega tahagi seda sõnastada. Pusin läbi oma loomingu millegi kallal — võib-olla pusingi elu kallal. Mõnda oma varasemat asja — näiteks magistritöö videoid — vaatan küll veidi imelikult, aga mul on hea meel, et need tegin, sest nüüd ma nii enam ei oskaks.
P. P.: Sandra Jõgeva kirjutab su magistritöö kohta, et näitus Draakoni ga-leriis (2011) tegeleb kommunikatsioonihäiretega, millega Margit Lõhmus kokku puutub. Näituse teema oligi suhtlemishirm. Mida tähendavad kommunikatsioonihäired? Kuidas sind Sandra Jõgeva mõtted kõnetasid?
M. L.: Jah, kõnetasid küll. Palju jääb suhtluse taha kinni. Kommunikat-sioon on väga oluline. Lähisuhetes kukume tihti selles läbi, ei oska rääkida asjadest arusaadavalt, ise ka ei saa aru.
Seal on üks video, mille pealkiri on „Emaga”. Olin tol ajal emaga väga suures tülis, me ei suhelnud mitu aastat. Olin nii solvunud, see on siia-maani kõige suurem ja pikem valu, mida olen tundnud. Ühel hetkel taipa-sin, et see, et ma oma emaga läbi ei saa, ei tähenda, et ma ei armasta teda või et tema ei armasta mind. See oli midagi muud. Näituse pealkiri oli „Armastusetuba”. See teema kõnetab mind siiani, tahan, et mind armas-tatakse ja ise armastada. See oleks palju lihtsam, kui oleksin õhk, jää või vesi, aga olen inimene, seega üsna lootusetu, on nii palju muid aspekte, mis dikteerivad. Tunnen end üldse totakana armastusest rääkides, aga tol ajal, aastal 2011, tundus see mulle OK. Pärast seda on kõikide mu näituste pealkirjad olnud „Armastusetuba” mingi lisandiga. Armastusest mõelda ja rääkida, kirjutada ja seda tunda on luksus, ma ei tea, kas saangi seda endale lubada. Tekitab sellise muidusööja tunde. Tuleb rääkida ikka tööst ja vaevast. Minu jaoks on ikka kõige tähtsam armastus. Aga mis siis täp-selt, seda ei tea.
P. P.: Mulle tundub, et sa suhtud oma loomingusse väga soojalt.
M. L.: Jah, väga soojalt, aktsepteerin. Nüüd mitut asja enam nii ei teeks — aga siis jääkski tegemata. Ma ei anna tehtule hinnangut. Lihtsalt nii oli, nii tegin, mis seal ikka.
P. P.: Ehk on see ka midagi universaalsemat — nii, kuidas suhtud oma loomingusse, suhtud ka iseendasse.
M. L.: Natuke võib olla. Teada ju on, et endasse ei tasu halvasti suhtuda. Siis tulebki teadlikult hästi suhtuda. Vahel on raske, enesehala on kerge tulema, eriti enne päevi, hormoonid hakkavad möllama ja kerib ära. Sa-mas on vahel ka tore ära kammida, see rikastab. Võib-olla on see loo-minguliselt väga hea aeg. Minu jaoks on kirjutamine paljuski olnud teraa-piline tegevus. See on aidanud ennast väga palju maha laadida. Äkki on see ka päevadega seotud. On oluline, et oleks päevad, mil sa ei lepi oma eluga.
P. P.: Mis erinevus on tekstide avaldamise ja näituse tegemise vahel?
M. L.: Olen kogenud näitusejärgset tühjust ja kurbust. Raamatu puhul sellist tunnet ei olnud. Tegelikult on eri meediumites pärast üsna erinev tunne.
P. P.: Mis sa arvad, miks?
M. L.: Raamat on väike ja kompaktne, käib kokku. Näitust kujutad kõi-gepealt ette, tervikuna näed esimest korda ise ka alles avamisel ja pärast on jälle tükid, mis viid koju või kuhugi. Raamat on lihtsam, mahub ker-gemini ära.
P. P.: Mul on tunne, et tekstidest võib olla lihtsam distantseeruda, lahti lasta ja edasi liikuda, nende eest ei pea hoolitsema. Nagu lastega, kes lähe-vad mingil ajal kodust välja oma elu peale.
M. L.: Aga maalid on nagu lapsed, kes jäävadki tihti koju elama ega kasvagi suureks.
P. P.: Kui kriitiline sa enda ja teiste loomingu suhtes oled?
M. L.: Kunstnikuna on mul perioodid, mil käin rohkem näitustel, kinos, teat­ris, ja neil aegadel olen ka kriitilisem. Ma ei saa aru, millest see kriiti-lisus tuleb — kas sellest, et tahaks sisimas, et oma asi, oma tegevus oleks kõige parem? Ja on ka perioodid, kus kõik meeldib — ja see on kahtlane, sest neil aegadel ma ei oskagi öelda, mis päriselt meeldib või ei.
P. P.: Sinu loomingut on kirjeldatud kui transgressiivset kirjandust. Siiski mulle näib, et sa ei kirjelda verd, kust ja seksuaalseid ootamatusi sellepärast, et sihilikult piire ületada, vaid need on su tekstides kuidagi orgaanilised, loomulikud. Kust tuleb selline loomulik suhtumine neisse teemadesse?
M. L.: Veri ja kusi on intiimsed asjad. Ja muidugi rõvedad ka. Pean vist ka loomingut mõnes mõttes väljaheiteks, mis tuleb inimese seest. Ma ei suhtu neisse kui rõvedustesse, need on ju nii inimlikud. On oluline ka, kuidas neid sõnu kasutada. Kui ütlen sita kohta sitt, siis see pole tabu, nimetan asja selle sõnaga, mis see on. Võib-olla see, kui inimene vihkab sitta ja ei suuda sellest rääkida, näitab, et ta ei suuda ka endaga silmitsi seista. See tuleb ju tema seest välja.
Samamoodi on päevad nii suur osa mu elust, kuidas ma saan selle ma-ha vaikida? Kui mul on päevad, siis ümbritsevad teavad seda, ma räägin sellest.
P. P.: Kas oled alati nii vabalt nendesse teemadesse suhtunud? Või on toimunud mingil eluetapil muutus?
M. L.: Ma ei ole märganud, et oleksin millestki välja tulnud või selle poolest muutunud, ilmselt siis pole seda olnud. Olen küll natuke uje, aga arvan, et see ei tule otseselt sellest, et häbenen ennast, ma pole seostanud enda häbelikkust oma keha häbenemisega. Pigem olen just sundinud en-nast tagasihoidlik olema — tagasihoidlikkuse loor on turvaline.
P. P.: Aitäh! Igatahes loodan, et kirjutamissoov tuleb varsti tagasi!

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon