Artiklivalimikuga aega loodimas

Kaia Sisask

Triinu Pakk: „Aja lood ja legendi sinepiiva”.
EKSA, 2021. 352 lk.

 

Kui öelda, et Triinu Pakk tõlkija ja esseistina seisab kõrgel hiiglaste õlgadel, ei ole see mingilgi kombel liialdus. Sest kuidas teisiti iseloomustada kedagi, kelle (saatesõnastatud) tõlgete hulka kuulub praeguseks juba umbes kolmkümmend teost, suur osa neist humanitaarteadlastelt, filosoofidelt, antropoloogidelt, ajaloolastelt: James George Frazer, Clifford Geertz, Mary Douglas, Edward Gibbon, George Steiner, Edmund Burke ja teised kuulsamatest kuulsamad. Nüüd, kui need pikema aja jooksul kirjutatud saatesõnad ja muud artiklid-arvustused ühiste kaante vahele on jõudnud, paistab sealt endisest veelgi paremini välja ka nende autori nägu. Muidugi teavad Triinu Pakku kõik n-ö asjasse pühendatud: kirjastused, kes otsivad tipptõlkijaid, kultuuriväljaanded, mis ei tee mööndusi kvaliteedile. Aga loodetavasti toob see laia haardega ja samas vaimukalt ning loetavalt kirjutatud kogumik talle juurde ka uusi lugejaid.

Marek Tamme sõnul on meil Eestis välja kujunenud selline haritlastüüp, mida kohtab vähestes kultuurides: kombinatsioon tõlkijast ja õpetlasest. Triinu Pakk pole küll otseselt õpetlane ega teadlane, aga võiks seda vabalt olla. Ta suudab haarata ajalooperioode nii sügavuti kui ka laiuti, oma teemadele läheneb ta üpris akadeemilises diskursuseanalüüsi ja narratiiviteooria võtmes ja kõigele sellele lisandub ka sügav filoloogiline eruditsioon. Samas ei lasku ta liigsesse akadeemilisse žargooni, pigem vastupidi – mahlakas stiil ja teatav distantseeritud huumor teevad lugemise eriliselt mõnusaks. Nii saame vaat et täiskomplekti omadustest, mis muudavad tema tekstid nauditavaks erinevate huvide ja ootustega lugejatele.

Kui varem eraldi seisnud artiklid, saate­sõnad ja arvustused saavad raamatus kokku, muutub selle uue konteksti tõttu midagi ka nende retseptsioonis. Tekib mingi uutmoodi võrgustik, mis ­ühtlasi ilmutab ka tõsiasja, mis muidu võib märkamata jääda, nimelt et autori huvid ei ole kaootilised, vaid ikka kuidagi omavahel seotud. Nii rändavad samad nimed sageli ühest kirjutisest teise, esile tulevad seosed eri perioodide mõtlejate vahel, samuti nende seos tänapäevaga. Ühisesse ruumi mahuvad ühtäkki pealtnäha väga erinevad lood ja ka erinevad loogikad; võimalik on ühendada mütoloogiline mõtlemine valgustuslikuga, lääne kirjandus Aafrika kirjandusega.

Oluline on seega kogumiku kompositsioon ja see on põhjalikult läbi mõeldud. Katusteemaks, nagu ilmneb avaesseest, on lugude jutustamine. Nagu autor ütleb, defineerivad lood inimeseks olemist ennast: olgu tegu siis mütoloogiliste lugudega, mida inimkond on rääkinud endale minevikus, või praeguste lugudega, mida me räägime endale kõikjal, olgu selleks kas või nii kirjanduskauge ala nagu kriminaalõigus (mis samuti kuulub Triinu Paku laialdaste huvide sfääri). Pakule ongi iseloomulik see, et oma objektist kirjutamisel võtab ta mängu peaaegu terve selleaegse diskursuse, kui mõista diskursuse all millestki rääkimise viisi kindlal ajahetkel. Inimest ja tema loomingut ei saa eraldada tema eluperioodi ajaloolisest, poliitilisest, õigusteaduslikust, kunstilisest jne diskursusest, mis kõik moodustavad ühtse terviku. Mõned lood on eriti mõjukad, aga et selliseks saada, peab loo rääkijal olema võim – võimalus oma lugu kuuldavaks teha ja maksma panna. Ja nii võib juhtuda, et lugusid kasutatakse kurjasti, püütakse kehtestada ühte kindlat, teisi välistavat narratiivi. Triinu Pakk kirjutab tempokalt lahti narratiivi funktsioonide ja võimu teema, laskumata samas klišeelikku postmodernistlikku hoiakusse, nagu oleks lugude lõputu paljusus ilmtingimata meie kaasajale kasu toonud. Vastupidi, ta leiab, et meie praeguse aja killustumuses on uue suure loo leidmine vajalik. Ja lisab ruttu, et ehk siiski mitte ühe loo, vaid lugude hierarhia, sest üheainsa suure loo kehtestamises peitub teadagi oht.

Kogumiku tekstid moodustavad kolm suuremat rühma: uusaegse lääne kultuuri lood, mütoloogilised lood ja Aafrika kirjanduse lood. Raamat lõpeb kolme Aafrika kirjandusteose tõlkearvustusega ja see viib tagasi mõtte juurde, et meie endi lugude kõrval on palju teisi, hoopis teistsuguseid lugusid, hääli ja lugude jutustamise viise, mida me võib-olla alles hakkame kuulma ja teadvustama.

Aga toodagu eelöeldu illustreerimiseks ka mõned näited. Raamatu ühe mõttelise ja ajalise keskme moodustab valgustuskirjandus, eelkõige inglise oma. Ikka ja jälle leiab teoses mainimist pinge inglise ja prantsuse valgustuse vahel, valgustuse ja sellele järgnenud romantismiaja vahel, valgustusaja ja tänapäeva vahel. Just eri artikleid pidi seigeldes ilmneb, kuidas suhestusid omavahel näiteks Burke ja Gibbon, kuidas Gibboni „Rooma impeeriumi allakäik ja langus” mõjutas Thomas Carlyle’i, kuidas Carlyle’i sidus sõprus Ralph Waldo Emersoniga jne. ­Frazerit nimetab Triinu Pakk aga valgustuse viimaseks ja parimaks pojaks, kes oma teostes sidus raudseid fakte arabesksete oletustega (lk 195). Selline seosevõrgustik ilmub lugejale just tänu sellele, et tekstid on koondatud ühiste kaante vahele.

Triinu Pakku huvitab mythos’e ja logos’e vahekord ja nende ajalooline võitlus. Ta osutab, et logos hakkas mythos’e aluseid õõnestama Kreekas V sajandil eKr ning et see dialoog kestis kuni XVI sajandini, mil logos saavutas lõplikult ülekaalu, pöörates lääne tsivilisatsiooni ratsionaliseerumise teele (lk 240). Siiski pole mütoloogiline mõtlemine ka tänapäeval lõplikult kadunud, mis Triinu Paku arvates on üldiselt hea, sest need on ju inimloomuse kaks teine­teist täiendavat külge. ­Antropoloogia- ja mütoloogiaalastes tekstides seob autor loodusrahvaste riitused tänapäevaga, näiteks Joe Bideni ametisse pühitsemist näeb ta tüüpilise siirderiitusena, mille esimene etapp, missa kirikus, irrutab pühitsetava argisest rutiinist, ruumiline siire Kapitooliumile viib vahefaasi ehk liminaalsusesse, sõjaväeparaad taasühendab initsieeritu rahvaga ja korteež Valgesse Majja viib ta uude normaalsusse. Hasso Krulli „Jumalanna pesa” arvustades aga imestab autor veidi irooniliselt, kuidas on võimalik nii probleemitult suubuda mütoloogiliselt loomislaulult tänapäeva müstilisse feminismi. Triinu Pakk kutsub seega mõtisklema ratsionaalse, mütoloogilise ja esoteerilise piiride üle, mis kõik on praeguselgi ajal, koroonakriisi tingimustes väga aktuaalsed teemad.

Raamatu igalt leheküljelt vaatab kas otseselt või kaudselt vastu autori määratult suur lugemus. Tippnäiteks laia lugemuse olulisusest tõlkija puhul ja minu üheks lemmikuks on tähelepanek arvustuses George Orwelli teosele „Lase lehtliilial kasvada” („Keep the Aspidistra Flying”). Nimelt märgib Triinu Pakk, et Orwelli ühes varasemas romaanis „Vaimuliku tütar” laulab kirikuõpetaja lehtliilialoo pealkirja viisil „Deutschland, Deutschland, über alles”. Ta avaldab kahetsust, et seda polnud lugenud „Lehtliilia” tõlkija, ning väikese varjatud ninanipsuna paneb oma arvustuse pealkirjaks: „Lehvi, lehvi, hea lehtliilia”. Vaimustav!

Triinu Pakk ei suhestu tekstidega lihtsalt lugejana, vaid, nagu öeldud, tihti on tegu tema enese tõlgitud teostega. Tõlkimise motivatsiooniks on väga sageli ­tõlkija soov anda teistele edasi seda, mida ise väärtuslikuks peetakse, tõsta raamat välja kõigi kirjutatud teoste padrikust. Siit ka soov mõista, miks on see teos sündinud just sellisena, millised on olnud selle koolkondlikud, elulised, autobiograafilised, ühiskondlikud ja kõikvõimalikud muud tagamaad. Nende tagamaade tuvastamisel teeb Triinu Pakk peentööd, sealhulgas filoloogilist. See, mis juhtub siis, kui tõlkijal sellist pagasit ei ole, tuleb välja neist harvadest kohtadest, kus muidu muhe autor muutub sarkastiliseks. Ja õigesti teeb, sest küündimatuid tõlkeid ilmub meil paraku liiga palju, ilma et keegi vaevuks sellele tähelepanu pöörama. Nii näitab ta, et võib juhtuda, et tõlkija ei taba sõnamänge, ei tunne ajalugu või konteksti, ei tule selle peale, et minevikus võis mingi termin tähendada midagi muud kui täna­päeval, ei saa aru, mida on oluline lugejale kommenteerida või kuidas seda teha. Sest ainult lapstõlkija võib hakata lugejale rea all seletama, et Richard III oli inglise kuningas vms.

Veel annab tõlkimine võimaluse autori mõttemaailma paremini sisse elada, kui seda annaks lihtsalt lugemine. Tänu sellele ei ilmu käsitletud autorid Triinu Paku artiklites meile ilmetute abstraktsioonidena, vaid lihast ja verest inimestena, kellel on ka omad kired ja nõrkused. Mõned nende seisukohtadest võivad tänapäeva lugejat ka jahmatada (nt Edmund Burke’i ülistuslaul Marie Antoinette’ile või tema kriitika Prantsuse revolutsioonile ajal, mil ta elas ometigi kirglikult kaasa ameeriklaste ja iirlaste vabaduspüüetele), kuid Triinu Pakk selgitab alati, miks üks või teine hoiak oli omas ajas täiesti mõistetav. Samuti ei jäta ta tähelepanuta käsitletavate autorite stiili, mida kirjeldab vägagi mahlakalt. Nii näiteks on Carlyle nagu sektantlik rändjutlustaja kusagil muistsel linnaväljakul, kes kuulajat vastuvaidlemist mittekannataval toonil kaasa veab, manades, kõmistades, õhates ja sajatades – seda nimetab Pakk lühidalt „eksalteeritud räusaks” (lk 22). Edmund Burke’i „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist” mattub retoorilistesse vohanditesse: „Kartes revolutsiooni­pisiku tungimist Inglismaale .. püüdis ta oma retoorikaga mõjutada inimloomuse suurimat, irratsionaalset [sic!] osa” (lk 22). Omaette väärtuseks on artiklite pealkirjad („Kaks juuti ikka kaks juuti”, „Shakespeare’i lavastamine alamkolka vanglas”, „Ebatõrksa mitte­taltsutus”, „Nigeerlane Ümera jõel” jne). Intrigeeriv! Samuti teose enese pealkiri „Aja lood ja legendi sinepiiva”.

Triinu Pakk loodib aega, mõõdab selle sügavust ja kaldeid. Lugudel on jõud saada suureks ja potentsiaal teha suuri asju. Lood loovad kultuuri ja annavad sellele identiteedi. Seda muidugi. Aga neid lugusid on vaja ikka ja jälle meelde tuletada, uuesti ja ümber jutustada. Ning jutustada ka jutustamisest ja jutustajatest. Kõik tasandid on olulised. Sest siis võib juhtuda, et nii mõnigi mägi võtab kätte ja nihutab ennast teise kohta. Sinna, kuhu ta sobib paremini, kus on paremini nähtav või kust temale saab vaadata uue pilguga. Jättes maastiku küll üldjoontes samaks, kuid liigendades seda veidi teistsugusel kombel. Triinu Paku raamat annab selleks võimaluse.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon