Asjade vald

Mari Saat

Essee

Selgituseks: Nimetan oma kirjatööd esseeks, mitte arvustuseks, kuigi olen selle kirjutamisel (ja kirjutamiseks) analüüsinud Jaak Jõerüüdi novelli „Lõputu sõlm ehk geomeetria õppetund” ja sellele ka korduvalt viidanud. Nimetan oma lugu esseeks, sest minu eesmärk ei olnud siin J. J. novelli arvustamine, vaid kasutasin seda ühe iselaadse nähtuse uurimiseks. Ei oska seda nähtust teisiti nimetada kui „asjade vald”.
2018. aasta talvel sattusin osalema Tuglase novelliauhinna žüriis. Võtsin selle pakkumise rõõmuga vastu, sest viimastel aastatel ei ole ma suutnud end sundida korralikult lugema, just ilukirjandust. Varem mõtlesin, et kui päriselt pensionile jään, tööl enam üldse ei käi, jääb mul ometi vaba aega; võtan kätte Tammsaare „Tõe ja õiguse” ja loen selle otsast lõpuni sõna-sõnalt läbi. Mitte nii, nagu olen seda kooliajal teinud — üle rea. Maarja Vaino lugu 2017. aasta „Loomingu” märtsinumbris tegi selle mõtte veel ahvatlevamaks. Aga teoks pole see saanud. Kus sa sellega, pooleldi loetuna, järg juba vahelt kadunud, seisavad õhemadki teosed, nagu näiteks Singeri „Šoša”, kuigi Singer on mu suur lemmik, nõndasamuti „Šoša” — nii kaugele, kui temaga jõudsin.
Seepärast siis mõtlesin, et novelliauhinna žüriis olen lihtsalt sunnitud lugema; saan teada, mida Eestimaal kirjutatakse, ja lugemise eest makstakse koguni natuke raha.
Nii läkski: lugesin kõik, mis ette anti, hoolega läbi — nüüd oli see ju töö; koguni huvitav töö, ja leidsin nende mitmesaja jutu hulgast endale kindla lemmiku: Jaak Jõerüüdi novelli „Lõputu sõlm ehk geomeetria õppetund” kogumikust „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti” (2017). Lugesin läbi kõigi teiste jutud; lugesin läbi kõik teised Jaagu jutud, aga see üks oli minu jaoks selgelt parim kõigist, nagu täht selle aasta novellitaevas. Ja mitte ainult selle aasta. Ka ülesehituselt on ta tõeline, klassikaline novell. Minu meelest küll.
Sestap oli suur minu üllatus, kui teised žüriiliikmed tolles loos midagi erilist ei näinud: jah, on ju hästi kirjutatud, aga mitte nii huvitav kui see või teine… Ja nii ei võitnudki minu lemmik auhinda. Mulle jäi see mõistatuseks: mis oli Jaagu loos sellist, mida mina nägin, mis mulle nii eriliselt mõjus, aga teistele midagi ei öelnud? Ja kas see „selline”, „eriline” oli kinni ainult minu subjektiivses maitses või oli seal taga veel midagi, millest teised mööda vaatasid? Olen selle mõistatuse juurde aina tagasi tulnud, ja arvan, et pean lõpuks siiski kirjutama põhjusest, mille vist olen leidnud.
Minu meelest on see lugu asjade tähendusest; sellest, kuidas asjad kujundavad inimeste ja inimesed asjade kaudu oma elu, ja kuidas asjadel on eri aegadel, erinevates olukordades oma tähendus ja kuidas selle tähenduse kaudu — kui seda tähendust tead — saab välja lugeda inimese kasvamist ja kujunemist, vaadete muutumist… Ehkki selle kujunemise kohta pole autor mitte midagi öelnud.
Aga selleks, et säärane lugu midagi ütleks, pead teadma nende asjade mõju ja tähendust noil aegadel, kus nad inimestele toimisid — pead teadma, mida tähendas suhkrutoos aastal 1953, või valge Volga aastal 1968. Või korter paneelmajas aastal 1976. Minu mälestustes need tähendused elavad, aga teistele žüriiliikmetele ei ütle need midagi, ei saagi öelda, sest teisi žüriiliikmeid ei olnud tol ajal veel ilma sündinud. Või kui mõni oligi juba sündinud, oli ta veel liiga väike, talle polnud asjade tähendused end veel sisse puurinud. Ainult üks žüriiliikmetest oli enam-vähem minuvanune. Aga võib-olla oli temal lihtsalt teine maitse — nagu öeldakse. Või oli ta kasvanud ehk sootuks teistes oludes? Ja niimoodi avanes see lugu, mis on kui asjade kaudu esitatud piltmõistatus, ainult mulle, sest olen Jaagu eakaaslane… ja enam-vähem ka asukohakaaslane (sündinud, kasvanud ja enam-vähem pidevalt elanud Tallinnas).
Mina näen selles Jaagu loos kolme sümboolset asja: punasest väärispuust kaardilauake; valge Volga ning paneelmaja korter. Ja nad esinevad kolmel ajajärgul: Stalini terroriaja lõpus — 1953, rahunenumal Hruštšovi ajal, umbes 1967, ja brežnevliku stagneerumisaja alguses ehk umbes 1976. Ja need asjad esindavad just nimetatud ajajärke. Aga peategelast, viieaastast poissi, seob kaardilauake olnuga ja vanaisaga, uus uhke valge Volga tema isaga ja olevikuga ning paneelmaja tema mitmeharulise tulevikuga.
„Pliidi vastas seina ääres seisis punasest väärispuust lauake, peente, alt kitsenevate jalgadega.” (Lk 68.) Ta ei täitnud enam oma otstarvet — ta konutas köögis seina ääres, tema all kuhil turbabriketti — pliidi tarvis — ja tema peal igasugust „köögivärki”. Poiss ei tea veel, et kunagi oli see olnud tumerohelise riidega kaetud kaardilauake, salongide kaunitar, kes nüüd ennast ja oma päritolu kööginurgas varjab… Aga siiski ei olnud tema minevik poisi eest täiesti peidus; poiss oskas märgata tema peeneid aristokraatlikke jalgu; need sulandusid tema nägemismällu kui mälestus olnust, mitte küll tema isiklik, vaid tema perekonna mälestus, millesse ta tasapisi, olgu siis esialgu vaid nende jalgade kaudu, sisse kasvab. Massiivsed pronksist kroonlühtrid; Pärsia vaibad; punasest puust riidekapp; art déco kirjutuslaud… Kõik need asjad. Me oleme harjunud propageerima vaesust, kasinust, lihtsust ja seda, et hinnaliste asjade imetlemine ja nende ihaldamine on ahnuse tunnus. Aga see ei ole tingimata, ainult ja alati nii: asjades väljendub ka inimeste töö, püüd ilu ja täiuslikkuse poole; käitumismaneerid. Ja inimeste sotsiaalne seisund. Kui imetled mööbli­nikerdusi või lihvitud kalliskive, siis imetled ühtlasi inimese vaimu ja tema püüdlust ilu poole. Ja nii olen mina kindel, et tolles lapses, viieaastases poisis, kohtusid kunagise, tema vanemate noorusaja asjade ilu, elegants ja saabunud vägivaldse maailma robustne omavoli. Aga nad ei segunenud, vaid vastupidi, nende vahel oli lõhe… Ja ta pidi kuidagi õppima elama selle asjade maailma lõhega nii iseendas kui endast väljas — alatasa, igal uuel päeval seda vastuolu lahendama. Või sellest lõhest üle hüppama, kord siia-, kord sinnapoole… Tegelikult siin, tollel esimesel ajajärgul ja esimese sümboli, väikse peenesäärse aristokraatliku lauakese puhul on autor siiski kirjeldanud asjatundmatule, noorele või siis võõramaisele inimesele ka asjade varjatud tähendust. Ehk isegi piisavalt? Kui lugeja vähekegi ise ajalooraamatust juurde viitsib vaadata — Stalini ajast ja küüditamisest. Kirjutatud on (lk 72): „Üksainus nurgake suurest teise korruse korterist oli vanaisale elamiseks ja suremiseks jäänud, sinna mahtusid [—] tammetõrunikerdusega palistatud voodilauake, kaks vana massiivset tooli [—] ähvardavalt lai vasklühter laes [—] riiulike raamatutega, mille mitmevärvilistelt selgadelt paistis sõnu võõrastes keeltes [—] kõik koos [—] täitsid selle ruumi pilgeni.” Miks asjad olid kuhjatud? Ajalooraamatutest saaks teada, et kõiki inimesi küll ei tapetud ega küüditatud, aga teatud ruutmeetritest suuremad majad ja korterid võõrandati; inimesed, kel olid olnud avarad kodud, pidid sinna lubama kaasüürnikud või vahetama suure eluruumi tillukese vastu, kuhu siis mööbel ja kõik muu kuhjati. Maha polnud neid mõtet jätta ega ära visata, sest neid sai ehk tulevikus tasapisi müüa ja müügirahast elada.
Aga järgmisel ajajärgul — kui poiss on juba lähedal paarikümnele, varases ülikoolieas, ilmub mõistatuslikum sümbol: valge Volga — automark, millest tänapäeva kahekümnesed ja isegi kolmekümnesed ei pruugi midagi teada, igatahes mitte seda, et too auto oli kuuekümnendatel staatuse sümbol ehk n-ö kultuuriikoon. Auto oli üleüldse tollal midagi niisugust, mida tavalisel, keskmisel inimesel ei olnud, või kui oli, siis vana Moskvitš või paremal juhul Pobeda, või alates 1960-ndatest Zaporožets ehk Sapakas — maanteemuhk, nagu teda hüüti. Isegi selliseid autosid ei saanud tavaline inimene vabalt kuskilt poest osta, vaid tuli osta altkäe, makstes kaks kuni neli korda ametlikust hinnast rohkem. Oli neid töökohti (üleliidulise tähtsusega tehased ehk lihtsamalt öeldes „sõjatehased”, riigikaitselise tähtsusega tehased, plaanikomiteed jms), mille töötajatele jaotati näpuotsaga autoostulubasid, mis andsid õiguse auto osta ametliku hinnaga. (Kirjanikud, kirjanike liidu liikmed, kuulusid tollal nende äravalitute ehk nomenklatuuri alla, kellele üsna ohtralt autoostulube jaotati.) Aga ma ei tea kedagi, kellel Volga oleks olnud isiklikus valduses. Nendega veeti ikka ainult kõige kõrgemat „nomenklatuuri” või „funktsionääre”, eespool nimetatud asutuste ja ettevõtete juhte. „Veeti” selles mõttes, et Volga kui ametiauto juurde kuulus kohustuslikult ka autojuht. Need Volgad olid enamasti musta karva. Kõige kõrgemat nomenklatuuri veeti ka Zimidega, mis hiljem asendati Tšaikadega. Keda veeti Eestis Zimi või Tšaikaga? Võib-olla Johannes Käbinit? Hiljem ehk Karl Vainot? Ei tea. Sellist autot võis Eestis näha haruharva, Moskvas küll sagedamini.
Mismoodi poisi isa valge Volga omanikuks sai, jääb lugejale saladuseks. Aga mida oskab tol ajajärgul elanu enese tarkusest järeldada: poisi isa oli suutnud teostada pöörde: kitsast, kunagist rikkust täistuubitud äärelinnakorterist, kuhu oli võõra võimu silma alt põgenetud, oli isa suutnud läbi murda (sisse imbuda?) uue jõukuse ja prestiiži maailma; kihutamine valgel Volgal on justkui selle läbimurde dünaamiline sümbol. Uus on see maailm aga eelkõige selles mõttes, et sinna sisenemiseks oli ta sunnitud teostama pöörde (tõenäoliselt näilise pöörde) oma meelsuses: sinna maailma ei saanud teisiti, kui sa pidid näitama, et oled lojaalne sellele maailmale, sellele ideoloogiale, sellele valitsusele, kes oli hävitanud su vanemad, võtnud sult vabaduse, varanduse ja riigi… Pidid näitama, et kiidad selle heaks. Mingil määral pidime meie kõik, kes sel ajal elada tahtsime, niisuguse kummarduse tegema, muidu poleks meil olnud ühtegi eesti soost teadlast ega üldse kõrgkooli või keskkooli lõpetanut, sest ükskõik, õppisid sa ajalugu, füüsikat või arstiteadust, ikka tuli sooritada ka eksam NLKP ajaloos ja poliitökonoomias, kus rahuldava hinde saamiseks pidid näitama, et aktsepteerid seda korda… Praegu inimesed vaidlevad selle üle, kas Konstantin Päts väärib ausammast; kas Päts ja Laidoner reetsid Eesti ja eestlased oma hääletu alistumisega. Mina olen kindel, et kui nad seda poleks teinud, ei oleks ka praegust Eestit — eestlasi oleks siin sama palju kui Krimmis tatarlasi ja seisund poleks neil parem. Miljon inimest ümber asustada Siberisse ei oleks Stalinil olnud probleem — kui me mõtleme Ukraina näljahäda korraldamisele… Aga siin pole ruumi selle üle arutlemiseks. Lihtsalt, valge Volga näitab lojaalsuse kinnitamise määra; see oli vahend, millega sai kihutada (mõõdukal kombel) ka üle Nõukogude seaduste — vähemalt rikkuda liikluspiirangut (lk 76).
Selles autos istus poiss isa kõrval veel passiivsena ja justkui piiril: see ei olnud tema auto ja ta ei juhtinud seda autot; ta istus vaid kõrval. Või siiski — siin on üks väga mitmeti tõlgendatav väljend: „…ta polnud veel valmis…” (vt lk 74). Poiss oli kodunt põgenenud — suveks —, aga tagasi tulnud, sest ta polnud veel valmis… Milleks? Ja mis mõttes valmis? Kas hingeliselt või asjastatud mõttes?
Sest kui ta oleks tõesti otsustanud lahkuda niisugusest elust, mida elas nüüd tema isa, siis oleks ju selleks materiaalses mõttes küll võimalust olnud — tollal mitte vähem kui praegu. Oleks olnud võimalus kummardamise ja kuuletumise ühiskonnast välja astuda — mitte tingimata üle riigipiiri põgenedes, oli ka teisi võimalusi — kas või hakata ehitajaks… õppida hambaarstiks? Tartus — siis oleks pääsenud vanemate korterist ära ühiselamusse, võinud tööle minna ja selle kõrvalt õhtusesse õppesse. Hambaarstiks selle mõttega, et see oli vist tõesti üks apoliitilisemaid ameteid… Hambaarst, keevitaja, bussijuht… Eriti keevitaja: kui sul selleks kätt on, siis on see väga kaval amet — ühelt poolt nõuab ilusa sirge õmbluse tegemine kindlat osavat kätt; teiselt poolt jääd sa ikka tööliste „nomenklatuuri”; keegi ei julge sulle Nõukogudemaal peale hüpata, sest valitseb proletariaadi diktatuur; keegi ei julge sulle poole sõnagagi midagi öelda, mingit ideoloogiat peale suruda, „elad nagu Miška”! — nagu siis öeldi… Kes oli Nõukogudemaa haiglas „kõige kõvem kutt”, keda kartsid nii õed kui ka arstid; kes võis näiteks üle astuda arsti ettekirjutusest ja kamandada voodihaige inime­se palatipõrandat pesema? See oli sanitar.
Nii et elada äärealal seda ühiskonda vaid kergelt riivates oleks olnud võimalusi küll. Tähendab „polnud valmis…” oli siin öeldud ehk muus mõttes — et poiss oli tunnetanud: hambaarst või munk kloostris või keevitaja… et need ei olnud tema teed. Aga mina arvan, et ta aimas juba oma teed, tundis kuidagi intuitiivselt, et kõik need teised ametid, millega oleks võimalik vaikselt, varjus, ühiskonda vältides ära elada, pole tema jaoks, ja seepärast ta istuski nüüd isa kõrval valges Volgas, mis veel ei kuulunud talle… aga ometi oli nagu kokku­lepe, ühendus nende vahel, kuigi habras…
Kolmandaks ajajärgu sümboliks, mis minule — kes niisamuti tolleaegse, Vene-Nõukogude okupatsiooni aegse elu läbi on teinud — näitab, et poiss on oma tee valinud ja seda ka sihikindlalt teostab, selleks kolmandaks sümboliks on korter paneelmaja kaheksandal korrusel.
Paneelmajad, mida hakati ehitama Hruštšovi ajal — umbes 1960-ndate keskel —, olid vist küll kõigi meelest väga koledad. Just väljastpoolt: igavad hallid karbid. Algul ehitati neid viiekorruselisi; hiljem tulid üheksakorruselised; liftidega, mis haisesid — sest majade välisustel polnud lukku; see tähendas, et igal hetkel võis tulla keegi ja kasutada lifti väljakäiguna, või selle nurka magama heita. Algul ehitati paneelmaju täis Mustamäe, siis Õismäe, siis Lasnamäe lagedad väljad. Ehitasid neid peamiselt Venemaalt sisse toodud ehitustöölised, kes siis sinna ka esimeses järjekorras korteri said. Niimoodi põlistati okupat­siooni.
Kui Eesti jälle iseseisvaks sai, hüüdis Leo Lapin, et paneelmajad tuleb lihtsalt õhku lasta. Seda pole küll siiani juhtunud — me oleme selleks ikka veel liiga vaesed. Nüüd me oleme need hoopis ära remontinud: torud vahetanud, sooja, mahedavärvilise voodri ümber pannud, rõdud korda teinud ja klaasinud. Nad näevad nüüd välja päris kenad, eriti kui nende vahel on kõrgeid mände, kaski, kastaneid… Tol ajal olid nad hirmsad, kuid ihaldusväärsed, sest hirmsad olid nad väljast, aga sees oli neil keskküte, vannitoad sooja ja külma veega, gaasi- ja hiljem elektripliidid. Ja korterid neis olid mõeldud ühele perekonnale! See oli suur vahe äsja lõppenud Stalini ajaga, kui elamuid ehitati vähe ja ideoloogiaks oli, et kõik inimesed tuleb suurtesse ühiskorteritesse mahutada — perekonnale tuba. Eestlastele see ühiselu sugugi ei sobinud ja nüüd, kui Hruštšov oli püstitanud uue loosungi — igale perekonnale oma korter! —, lootsid eestlased, et nii ka läheb, majad kerkisid ju kiiresti.
Aga tegelikult oli tavalisel inimesel, n-ö nomenklatuuri mittekuuluval, enam-vähem võimatu korterit saada, palju-palju võimatum kui autot osta: korterit ju osta ei saanudki, sest korterid kuulusid ja jäidki kuuluma riigile — sa said korterisse sissekirjutuse, aga korter oli siiski riigi oma. Sellesse nomenklatuuri, kellele kortereid jaotati, kel oli suhteliselt kerge oma tilluke korter kätte saada, kuulusid lisaks Venemaalt tulnud ehitajatele sõjatehaste töölised ja veel „keegid taolised”, aga mitte mingil juhul kooliõpetajad, humanitaaralade teadlased, ülikoolide õppejõud, arstid — üldse intelligents, kui ta just ei kuulunud „funktsionääride” hulka, „nomenklatuuri”. Nii et poiss pidi olema osanud sellesse nomenklatuuri sisse saada, mitte ainult leppima isa valitud teega, vaid võtma omaks kummardamise selle võimu ees, mille kuritegelikkus oli vist meile kõigile tolle aja eestlastele silmaga näha.
Kas mina mõistan seda hukka? Mitte sugugi. Nii nagu eespool ütlesin Pätsi ja Laidoneri otsuse kohta, mõtlen siingi, et kui kõik inimesed oleksid olnud nagu Enn Tarto või Lagle Parek, kes polnud nõus painduma ja pigem istusid vangis, aastate kaupa ja korduvalt, ei oleks olnud ka seda Ülemnõukogu, kes ühel hetkel — sobival hetkel — ajas selja sirgu ja hääletas Eesti taasiseseisvumise poolt. Iseseisvuse igatsuse oma hinges hoidmiseks oli vaja mõlemat sorti inimesi.
Aga vahel ma mõttes tollal muretsesin, et kui tuleb madalast ukseavast sisse astuda, siis inimene kummardub, ja juba sees, ajab selja jälle sirgu. Ent kui ukseava asemel on pikk tunnel, kus tuleb kummargil edasi pugeda, siis kui pikk see tunnel peaks olema, et inimene enam selga sirgu ajada ei suudakski? Ma arvestasin enam-vähem nii, et kui läheb aega üle viiekümne aasta, kui surevad need viimased, kes on endist iseseisvust oma silmaga näinud, siis ehk ongi liiga hilja… Õnneks ei läinud rohkem aega. Aga too poiss seda siis veel ei teadnud: Ungari mäss — 1956 — oli maha surutud; veel hullemini läks tšehhidel; ikka rohkem hakkasid inimesed arvestama sellega, et neil tulebki elu lõpuni elada Venemaa rahvaste vanglas; tuleb ennast sellises elus võimalikult mugavalt sisse seada; alluda paratamatusele… Ja niimoodi, seal, selle paneelmaja korteri juures, ja nende kolme sümboolse asja kaudu avanes Eesti inimese tragöödia. See korter, see oli see viimane, kolmas aste…
Teisest küljest väljendavad need kolm sümboolset asja ka seda, kuidas nende abi aitas toda ängistavat aega taluda: paneelmaja väikesesse korterisse, kaheksandale korrusele, sai sõita liftiga, kitsa haisva puuriga, kuhu sa end vabatahtlikult sulgesid. Ja siis, kui jõudsid oma kodu uksest sisse, ukse enda järel sulgesid, olid sa viimaks ometi jälle üheks õhtuks, ööks ja hommikuks vaba. Võisid vaadata aknast välja, otse ääretusse sinisesse taevasse, kus sõuab üksik valge pilv, täiesti ignorantne riigipiiride ja õhuruumide jaotuse suhtes; lendab kajakas, niisama vaba… Ja kui heidad pilgu selja taha, näed seal väikest elegantset lauakest; sealt peegeldub sulle vastu vanaisa pilk, ja kui sa teda puudutad, tunned sõrmede all vanaisa pihku… Jah, seal on pesa, kus saad mõneks ajaks selja sirgeks nõksatada — nii nagu isa oma valge Volgaga kihutades võis mõneks hetkeks jahutada oma vabaduseiha.
Need on siis need kolm asja, mis mulle avavad ühe inimese kujunemise loo, kurbloo — sest siis, sel hetkel seal paneelmaja ees isaga kohtudes ei tea poiss veel uskuda, et saabub õnnelik lahendus, et tunnelist avaneb väljapääs ja selja saab sirgu ajada. Tõesti, inimesed, kes pole sel ajal elanud või küllalt palju tollest elust lugenud ja kuulnud, neile jääb nonde asjade tähendus suletuks. Autor oleks saanud selle muidugi avada sõnadega, vihjetega, aga siis poleks see enam olnud novell — siis oleks ta võtnud romaani mõõtmed, ja ühtlasi oleks kadunud salapära, mõistulugemine, mis mind, lugejat, justkui autori kaasteadjaks, kaasosaliseks teeb.
Ütlen veel, et muidugi on selles loos ka teisi liine ja teisi sümboleid, nagu seitse paabulindu või pentagramm või unenägu, mis teevad loo lõpu eriti kauniks, lisavad sellele avarust ja salapära, ja mida saaks isegi seostada nende kolme sümboliga — sest ka paabulindude juures vilksatab mõte diktaator Stalinist… Autorile võivad ju pentagramm ja paabulinnud olulisemadki olla? Ent kui alluksin ahvatlusele neid siin analüüsima hakata, upuksin ikkagi ära arvustusse. See pole minu eesmärk. Mina tahtsin kirjutada asjade väest ja vallast ja seepärast siinkohal nüüd lõpetan.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon