Aulilaulust huntide lauluni

Elo Lindsalu

Heli Illipe-Sootak: „Augustirebane”.
„Raudhammas”, 2018, 63 lk.

Looduse aastaring teksti struktureeriva nähtusena ulatub eesti kirjanduse algusaegadesse, Otto Reinhold von Holtzi lamburilooni „Jut on se Koroke, Öppetus on se Iwwa” (1817). Aastaaegade vaheldumist järgiva kompositsiooniga on näiteks ka Underi „Eelõitseng” (1918) ja mõned 1960-ndate luulekassetid. Kevade ülesäratav ja uut lootust süstiv olemus on ju paslik igasuguste alguste jaoks, nii ka luulekogu alguseks.
Heli Illipe-Sootaki lürismi põhiallikas on sügav loodusearmastus. Tema luule reaalid pärinevad Eesti loodusest, need on mets, meri, suured kivid, puud, linnud-loomad. Maari Soekovi kaunis kaanekujundus ning filigraansed looma- ja taimepildid täiendavad tekste hästi. Nimiluuletus — üks parimaid tekste — on järelehüüe ühele koheva sabaga rebasele, aga ka kõigile teistele väikeloomadele, kes autorataste all armutult hukka saanud. Lüürilise mina empaatiline suhe loodusse ületab kohati — näiteks kividele hinge omistades — isegi muistsete eestlaste animismi („Kui sa leiad suure kivi”, lk 27). Teisalt on suuri kive kui mälukandjaid ära märgitud ju arheoloogiaski. Luulendamist leiab siiski ka inimarmastus, kord õnnelikes, teisal valusates tundetoonides. „Augustirebase” värsid on ühtlasi nii välis- kui ka siseilma peegeldused, enamasti lõppriimilised ja toore emotsiooni pealt kirjutatud, mistõttu võivad näida filosoofilist luulelaadi või keeleluulet eelistavale lugejale ehk vanamoodsadki. Keelemänge ega puht keelelisi tähendusi siit ei leia. Raamatu esitlusel 22. III 2018 kohvikus „Kuusk Hernesto” mainis autor, et nimetab ise oma luuletusi lauludeks ja enamik tekste olevat kirjutatud mingis emotsionaalses pingeseisundis — luuletamise protsessis kanaliseerib ta selle pinge luuletuseks või laulutekstiks. Heli Illipe-Sootaki luule on tõesti laululine ja mõni luuletus ongi juba viisistatud („Kümme valget hingelindu” sai kooriseade Sirje Kaasikult, „Täna me laulame huntide laulu” valsiviis pärineb Peeter Ilusalt).
Kogumiku esimene veerandik on enamikus tütarlapselik igatsusluule — nagu seda ikka on kirjutatud. Polegi nii lihtne kevadist rõõmuootust ja elevust uudsel viisil poetiseerida, luua kas või uusi kujundeid, kuid luuletaja sellest siiski ju ei pääse. Kuigi kevadetunnet on mitmes tekstis veenvalt edasi antud, hak­kab tüütuseni korduma lume sulamise motiiv jm kulunud väljendid. „Kusagil kaugel on kirsipuud õites” on ainus luuletus, millega mul tekkis tekstiseos: „sõgedalt iseend maailmas otsides / palavalt armastad / palvetad, sööd” (lk 15). See tundub olevat ka ainus irooniline luuletus ses kogus. Valdavalt helge luule kõrval leidub ka mõni ahistusmeeleolust kantud; need on huvitaval kombel seotud mõne veekoguga („Läksin merele ja tagasi ei tulnud”, lk 31, „Sügaval hinges / on kurbusejõgi”, lk 57).
Õnnestunud on ka „Tere linnud merelinnud”, mis maalib nappide sõnadega tugeva kujutluspildi ja haarab lugeja endaga, kannab ta „halli ja külma mere” (lk 23) äärde aulide, luikede, varti­de ja kajakate manu. Sisu ja vormi kooskõla on siin täielik, „mootoriks” luuletuse rütm, mille loovad sõnakordused ja lõppriimid. Heale tekstile omaselt paneb see lugeja küsima: mis igatsus või pinge see täpsemalt on, mis ajab luulemina randa merelinde hüüdma? Viimastest värsiridadest loen: „aeg jäi seisma tasa rinnus / loksus merevesi”. Ilmselt suureks paisunud vajadus kas või hetkeks end unustada, rebida lahti igapäevasest kella järgi elamisest — lineaarsest ajast — ja sulada loodusega ühte. Olgu võrdluseks Katrin Väli värsid 1980-ndaist: „Ülesaamatu vajadus viskuda / armastusse, jõkke, rõõmu / ja unustada miski — / ei mäleta, mis.” Ka norralase Erling Kagge menuk „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada” lähtub ju vaikuse ja loodushäälte (need on tema käsitluses samased) ülemaailmsest defitsiidist.
„Augustirebase” luule pigem väldib ühiskondlikke päevaprobleeme ja ajakajalisust, siiski on aastate kogunedes järjest kiiremini kulgev aeg üks olulisemaid märksõnu ses kogus: „ajale jään jalgu aina / keset metsa järvesilma / aulilaul mind mõtteis painab / hullem veel sest jääda ilma” („Aeg-aeg lendab”, lk 47). Looduse ligiolek on luuleminale nii oluline, et kui ta füüsiliselt metsa minna ei saa, läheb ta sinna siiski — oma mõtetes: „Mõnikord end mõtlen keset metsa / põdrasamblikut ja kanarbikku / muremõtted saavad äkki otsa” (lk 35). Kujutlusvõime abil saab igaüks mõelda endale ühe paiga, kus leida hingerahu. Eestimaa ja tema loodus, armastus lähedaste vastu — need on ses hullumeelses maailmas turvatunnet pakkuvaina kogumiku peamised luuleteemad. On ka isamaalisi laule, näiteks vabadust ülistav „Täna me laulame huntide laulu” (lk 25), hümniline „Me täna kaugele ei lähe” (lk 29) või kaduvat küla leinav „Kolm kasti valgeid klaare” (lk 51). Ühe mõjusama luuletuse „Kuula” (lk 33) vähesed sõnad on lükitud kolmerealistesse stroofidesse. Avaram ruum annab igale sõnale suurema kaalu, pannes lugeja tõesti hoolega rabahääli kuulatama.
Kuigi paljud luuletused ses kogus on justkui nostalgiliselt lõpetamata — ih­kaks lugeda ikka veel edasi — ja korralikku tervikut ei sünni, leiab sellest raamatukesest tundevärskust, vitaalset hoogu, tundlikku ja täpset sõnaseadet. Heli Illipe-Sootak on suutnud luulekeeles edasi anda ja väärtustada Eesti looduse ilu, kiindumust Eestimaasse ja muret selle tuleviku pärast. See ongi see, miks tema luule ilmselt paljudele korda läheb.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood