Blokaad

Aapo Ilves

Me jäime kahekesi lukku allveelaeva
sel hetkel, sulgus linna ümber kui blokaad.
Me kajut väikene ja pead on ühes laega.
Ei kosta siia kahurite kanonaad.
Me kümned aastad elu, seiklusi ja retki
said nädalateks ühte ruumi suletud
ja teispool seina vaikselt hõljum settis
ning kalad näisid üsna muretud.
Ei teadnud, veel kas pinnal mõni paat on
või kehtib juba maailmakord uus.
Meil infot andis vaid illuminaator,
sest periskoop ei olnud lubatud.
Meil elu tuksus ainult armastusel
ja sellel, mida võimaldas kambüüs.
Käib laevamootor rukkipiiritusel,
kuid see ei ole üldse minu süü.
Ma teadsin ammu, peagi saabub tärmin,
sa pikendust ju võtnud korda viis.
Veel aastateks meil hapnikku on järgi
ja luugi taga passib meremiin,
kuid ühel hommikul on koides puudus,
sest ainult ühes neist on unejälg.
Sa suutsid minna nii, et ma ei kuulnud.
Jäi logiraamatusse lehekülg,
kus joonistatud süda ja paar piiska,
mis langenud on sinu laugudelt.
Ei kuiva minu südames need siis ka,
kui armastad mind ainult kaugusest.
Ma palun vaid, et anna mulle andeks!
Võib-olla olen vabatahtlik vang.
Pean homme kirjutama aruande,
et kuhu jäi me ainus akvalang.

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon