Dostojevski ja heavy metal

Urmo Jaanimägi / Indrek Mesikepp

Urmo Jaanimägi (snd 1970) tuli eesti kirjandusse järsku ja võib-olla ka ootamatult. Või siis just — oodatult. Sest need, kes on tema kahte proosa-kogu „Televisiooni mõju” (Ji, 2017) ja „Kolimise laastav mõju” (EKSA, 2018, tegelikult ilmus 2019) lugenud, on leidnud sealt isikupära, särtsu, olmeseikade tabavat pildistamist ja absurdi, aga ka psühholoogilist usuta-vust ja empaatiat. Esile võib tõsta ka head keeletaju, mida ei ole rikkunud tõsiasi, et autor elab juba paarkümmend aastat teisel pool ookeani.
2019. aasta „Loomingu” seitsmendas numbris arvustas Urmo Jaanimäe seni viimast raamatut Kaisa Maria Ling pealkirja all „Urmo Jaanimäe mõ-jud”. „Loomingus” debüteeris autor eelmises numbris novelliga „Vorst ning revolver”.

INDREK MESIKEPP: Alustuseks tutvusta ennast palun. Kust sa pärit oled, kuhu oled omadega jõudnud, millega tegeled?
URMO JAANIMÄGI: Olen pärit Lääne-Virumaalt, vaiksest alevikust nimega Rakke, kus veetsin oma kasvu- ja kooliaastad. Hiljem elasin mõned aastad Tallinnas, 1998. aastal läksin Ameerikasse. Õppima. Mul on kaks magistrikraadi psühholoogias — eksperimentaal- ja kliiniline. Peeter Sauter tituleeris mind 2017. aasta Lemmikraamatu autahvlil psühholoo-giks Ameerikas. Hariduselt küll, aga psühholoogina selle sõna traditsioo-nilises tähenduses à la nõustaja, olen töötanud väga lühikest aega, valda-valt internatuuri ajal, kunagi ammu. Teen teadustööd sõltuvustest ja nendega seonduvast. Aga see ei huvita kedagi. Eesti aastad olid turbulent-sed: kool, sõjavägi, siis seitse aastat „Estonia” teatris lavatöölisena. Lii-gutud sai seltskondades. Minu praegune amet on sellega võrreldes kuiv ja igav nagu pumbajaama demonteerimise kirjeldus.
I. M.: Millal sa kirjutama hakkasid? Kas esimese raamatu lood olid kogu-nenud aastate jooksul või on viimaste aastate looming?
U. J.: Esimese loo pealkirjaga „Helmi” kirjutasin 1. novembril 2011. aastal. Teise loo pealkirjaga „Urve” kirjutasin sama aasta 23. novembril. Siis neid tilkus mõni, nii kuuajaliste vahedega, siis oli pea aasta vahet, siis jälle lugu, siis kolm kuud vahet ja nii edasi — sporaadiliselt. Postitasin neid tillukesse Facebooki gruppi, kuni hakkas kostma hõikeid, et proovi avaldada. Proovisin, süsteemist ja kirjastustest midagi teadmata. Edutult. Kuni asja käigus soovitas üks kirjastaja katsetada Kivisildnikku. Tema ütles „teeme tööd”, raamatu tarbeks on lugusid liiga vähe. See oli 2015. aasta teisel poolel ja vallandas viljaka kirjutamisperioodi, mis vältas vist aasta. Lood, mis esimesse raamatusse läksid, on valik sellest ajast ja epi-soodilisest perioodist (2011—2015). „Helmi” ei jõudnudki raamatusse, „Urve” aga küll.
I. M.: Ja teise raamatu jutud tulid siis juba robinal selle järel?
U. J.: Need lood tulid sahinal jah. Tegelikult on paljud neist kirjutatud esime­se raamatu kirjastamise perioodil. Kui Sven ütles, et võtab mind paati, orienteerusin mõnevõrra ümber. Kirjanikuks ma end ei pidanud, ent siis üritasin kirjutada rohkem nagu kirjanik, mitte kui üksnes inimene. Sellele sa ju viitad oma arvustuses. Kuigi minu ettekujutus sellest, mis on kirjanik ja kuidas ta kirjutama peab, oli ja on amorfne. Hägune. Aga tol-lane suunamuutus lühikestest jaburatest lugudest pikemate ja tõsisema-teni oli osalt kalkuleeritud — pean enda „kirjanikustaatust” õigusta-ma —, osalt loomulik areng, sulg lihtsalt hakkas jooksma. Lood said pi-kemad, tõsisemad, ja sõltuvalt vaatenurgast ehk ka kaalukamad. Võis jääda mulje, et tegu on kirjandusega. Aga jah, need lood tulid kiiresti.
I. M.: Sinu mainitud arvustust kirjutades küsisin, kuidas seda seletada, et elad juba aastaid Ameerikas, aga juttudest see kuidagi ei ilmne. Jääb mulje, nagu elaks autor endiselt siin. Olud ja tüübid on väga realistlikud. Vastasid, et hakkasidki kirjutama nostalgiast Eesti elu järele. Aga elu Ameerikas, see endiselt ei inspireeri? Või tuleks küsida nii: kas elu Ameerikas on nii hea ja sujuv, et muudkui elad ja ei ole mingit jama, mis paneks kirjutama?
U. J.: Mingi Eesti-nostalgia suuresti tõuke andis ja see, mis nostalgia-puhangut sel hetkel võimendas, oligi elu Ameerikas tol ajal. Oli ülemine-kuperiood. Nii välise mateeria kui ka sisemise labiiliku taltsutamise ja sellega harjumise aeg, ja see omakorda vallandas mingi impulsi, osalt sel-leks, et põgeneda (vanast) halvast, osalt, et end ja midagi (uut) head leida. Aga ka, et meenutada aegu, mil näis olevat parem (Eesti?). Rohelise rohu sündroom, selle ümbermõtestamine. Millest mingi osa siis transformee-rus ja materialiseerus paberil. Ehk ka seetõttu on palju mu lugusid haru-kordselt jaburad, vastuolulised, piire kompavad, näiliselt mingit tasakaa-lu otsivad. Samas on seal ikka (minu) elu, minu vaated sees. Algusaegade lood võisid olla lõbusamad ja optimistlikumad. 2011. aasta lõpul tundus, et turnin kõrgustesse, nagu Ameerika mägedes, et siis hurraaga seal taga peituvale vastu söösta. Loogiline. Nagu armumine, mesinädalad. Kõik näib roosiline. Siis saab sõit läbi, ronid ekstaasis läbiraputatult rongist maha, sammud edasi tasasel maal. Murrab sisse argipäev, vanad ja uued probleemid, hirmud, ihad, unelmad. Siis kirjutad ka sellest. Raamatus on Ameerika Urmot tegelikult palju. Kirjutan sündmustest, mis ehk toimusid 30 aastat tagasi, aga ikka tänase Urmo silmade läbi. Ümber mõeldud, väl-ja mõeldud, pikitud tegelike Ameerika sündmustega, sündmustega, mida reaalselt pole kunagi juhtunud (unistused, hirmud). Pole see Ameerika elu nii lill midagi. Vahepeal visatakse lillele sõnnikut. Et ta ikka õilmitseks. Ka see inspireerib.
I. M.: Aga tegelased on sul endiselt Railid ja Rainid, mitte Jimid ega Ja-ne’id.
U. J.: Neetult hea tähelepanek. Lugejale torkab ilmselt kohe silma, aga mul endal kipub kahe silma vahele jääma. Kaks tegurit: kirjutan eesti kee-les ja kirjutan Eesti lugejale. Inglise keeles kirjutamine väljaspool tööalast tegevust pole kunagi reaalse võimalusena mõttes olnud. Need kaks on lihtsalt nii erinevad, et see lahterdamine toimus loomupäraselt, sellele teadlikult pea tähelepanu pööramata. Nagu eelmises vastuses viitasin, on mul lugusid ameeriklastega küll, aga avaldatud lugudes on nende nimed ikka Railid ja Rainid. Jane’e ja Johne on paberil, nad lihtsalt pole kaante vahele jõudnud.
I. M.: Mida iganes sa ka ei ütleks, hariduselt — ja kutsumuselt, ma eel-dan — oled sa ikkagi psühholoog. Minu arust väljendub see ka sinu loo-mingus, olgu siis tegelaste sisemaailma analüüsis või kehakeele pisiasjade kirjeldustes. Oled sa sellega nõus?
U. J.: Olen nõus. Eks ma olen selle psühholoogisildiga mänginud mingis mõttes samamoodi nagu suhestumises sõnaga „kirjanik”. Naljatlemine, variserlik salapäratsemine, tõdemine: olgu, olen. Psühholoog. Mäletan, kui lugesin Dostojevskit, Henry Jamesi, Camus’d, Hamsunit, Frommi, aga ka Kaugverit, siis paelus see inimhinge lahkamine, kümneid lehekülgi, hetkekski igavaks muutumata; kogu psühholoogia, mida ma tollal sellise-na endale üldse ei teadvustanud. Ei mäleta, et oleksin mõelnud: oo, see on psühholoogia, tahan saada psühholoogiks. Kaugel sellest. Ma ei teadnud nendest asjadest suurt midagi. Lihtsalt haakus, meeldis ja neelasin kir-jandust. Ametlikult otsustasin psühholoogiale pühenduda aastaid hiljem. Klassikaline lugu: psühholoogia sissejuhatav kursus valikainena ülikoolis ja klõps — aa, see’p see ongi. Siis polnud enam mingit mõtlemist. Ütlesin, et tahtmatult lipsab seda mu loomingusse, samas ma teadlikult väldin teksti liiga teaduslikuks muutumist ja üritan kirjutada nagu inimene, Urmo, mitte nagu see, kes ma olen päevatööl.
I. M.: Alguses õppisid siis ülikoolis midagi muud?
U. J.: Algul ei õppinud midagi. Detailidesse laskumata — mulle kukkus kogu see Ameerikasse ülikooli minek taevast kaela. Ei olnud mingit plaani, mingit mõtetki, kuni ühel hetkel olin fakti ees: nüüd või tõenäoliselt mitte kunagi. Surusin hambad risti, õppisin kaks kuud inglise keelt, tegin TOEFL-i testi (ing­lise keele tasemetest) ja läksin. Õnneks on Ameerika ülikoolides nii, et põhiainet kohe valima ei pea. On mitmed kohustuslikud ainevaldkonnad, mille hulgast saab noppida ainepunkte, ja siis teise aasta algul, kui mu mälu mulle vingerpussi ei mängi, tuleb otsustada, mis alale keskendud. Psühholoogia 101 (sissejuhatav kursus Ameerika ülikoolides) saigi võetud kuskil sel piiripealsel ajal. Freud, Jung, Adler, William James (Henry vend), BF Skinner, Zimbardo, Milgram, Endel Tulving jne. Siis oli klaar.
I. M.: Kas sellised saurused nagu Freud ja Jung on tänapäeva psühholoo-gias veel tähtsad?
U. J.: Psühholoogia 101-s on kõik saurused ja koolkonnad sees. Kuivõrd Jungi või Freudi teooria tänapäeva teaduslikus, rakenduslikus psühho-loogias rolli mängib, on iseasi, aga ajaloolise konteksti ja ala arengu sei-sukohast on nad olulised, ideed ulatuvad kaugele.
I. M.: Aga sellised saurused nagu Metallica ja Slayer sinu jaoks? Su juttu-dest kumab läbi, et muusikal on su mõttemaailmas oluline koht.
U. J.: Hehee. Mõtlesingi viimase vastusega, et võrdluseks Jungi, Freudi ja tänapäeva vahel — à la Wagneri tritoon ja heavy metal —, side on olemas ja kuulajaid on nii Wagneril kui ka heavy metal’il. Skaala on küll natuke teine, aga mõte on sama — ilma Metallica ja Slayerita poleks tõenäoliselt ka Bolt Throwerit ega Carcassi — no vähemalt sellisel kujul.
Kuulasin biitleid, Tom Jonesi, Elvist või mida iganes, mis vanematel lintmakilt ja vinüülidelt tuli — hea kraam. Siis tavaline kujunemisaastate edetabelimuusika, aga ka tsipa alternatiivsemat, nagu Depeche Mode. Queen muidugi ka, nemad on alati olnud. Mäletan ka seda, et isal oli ühel makilindil estraadi sekka neli lugu Led Zeppelini ja juba tollal tekitas „Whole Lotta Love’i” riff mingi täiesti uue erilise tunde. Mul on onu, kellel oli tolle aja kohta üüratu fonoteek, sealt tulid Queen, Uriah Heep, Deep Purple, Blondie, palju muud. Siis hakkas kuskilt pudenema Iron Maidenit, Judas Priesti, isegi Anthrax, ja see meeldis väga, samas oli see innukas kuulamine osalt ka mingist kambavaimust ajendet, kuna hevi oli umbes nagu punk, omaette radikaalne ja sellisena popp ja päris kõrvuni sees ma veel ei olnud. Siis kuulsin „Ride the Lightning’ut” [Metallica teine al-bum — toim], mitu aastat peale selle ilmumist, ja see pani sellise paugu, et kogu mu musamaailm oli pea peal. „Suu ammuli sõnatus karjes”, nagu loos pealkirjaga „Urve” — see oligi see tunne. Paradigma muutus. Sealt edasi tuli juba kõik muu: thrash, death, ekstreem-metal. Neelasin. Nagu ka Dostojevskit või Hamsunit. Eks tööst rahvusooperis jäi ka midagi külge. Ses suhtes olen ma ehk anomaalia, et olen just raskemale kraamile van-kumatult truuks jäänud, kui pea kõik eakaaslased, kellega ca 1988 koos Metallicat kuulasime, on „edasi liikunud” ja eelistavad nüüd midagi märksa rahulikumat. Mina kuulan stabiilselt, peamiselt rasket, aga ka rahulikku. Muuseas, ma ei mosh’i. Ma olen kontserdil see mees, kes seisab bändile nii lähedal kui võimalik, või vaikselt kuskil nurgas, ja lihtsalt jõl-litab hardunult terve show’ ajal üksnes jalga vahetades, et see ei väsiks introvertselt tatsumast. Ma olen seal muusika ja nende pärast, kes selle loonud on, seda esitavad, ma ei tulnud siia trenni tegema ega pidulooma-na epateerima. Suured staadioni-show’d ei istu mulle eriti, kuna esirida-desse enamasti ei saa ja kogemus on lahjem. Kuigi Metallical loomulikult pidin ühele sellisele turnima. Pigem panen asja peale kodus, lasen jala sir-gu ja kuulan, selmet minna rahvamassi tunglema. Naudin saundi, saund on tähtis. Nagu lõhn, puudutus, aistingud. Kuulan trummi, kitarri, bassi; seda, et bassi mängib Jo-Anne Bench. Mul on näiteks lugu nimega „Eleanor Rigby”. Nii hea lugu — muusika ja sõnad inspireerivad. Nii et jah, kumab läbi, miks ta ei kuma — muusika on osa minu mõtte- ja tun-demaailmast.
I. M.: Nüüd viisin jutu neile radadele, mille puhul ma enam ei tea, kas lugejail on sama huvitav kui minul. Aga usun, et osal lugejaist on. Küsiksin sinu kui sõltuvusi uurinud teadlase arvamust, kas oled minuga nõus, et muusika on ka sõltuvust tekitav nähtus? Samas ma leian, et see ei ole üldsegi halb, kui on selline sõltuvus.
U. J.: Jaa, sõltuvuse analoogia, ja miks mitte lihtsalt sõltuvus, mingil spektril, mingis teises vormis, on midagi sellist, mida ma oma elus kasu-tan sageli ka muude sündmuste, käitumiste ja üleüldse eluseikade ja -fenomenide lahtiseletamiseks. Kirjeldada mingis sõltuvuseraamistikus midagi ihaldatavat ja positiivset, aga ka midagi purustavat, demoralisee-rivat, midagi sellist, mis toimub vankumatu järjepidevusega, tundub mul-le endastmõistetav. Kurbus, viha, rutiin, trenn, muusika, õnnetunne. Ametlikud diagnoosid on olemas näiteks kasiino- ja seksisõltuvusele. Pole ju teab mis arusaamatu ka muid argiseid (ja vähem argiseid) tegevusi sel-lisena vaadelda. Psühhiaatriliste diagnoosidega on peamiselt see vahe, et seal viib tegevus mingi ebasoovitava tagajärjeni, tekitab stressi, hakkab segama elu, normaalset funktsioneerimist. Aga eks seda tee ka olme, har-jumused. Sellest kõigest on kirjutatud ja räägitud palju, mingit jalgratast ma/me siin ei leiuta. Muusika kui droog — viib sind teise meeleseisundis-se, paneb end paremini tundma, aitab põgeneda millestki ebameeldivast. Miks mitte. Olen kirjutanud, et kõik on nii perses, et isegi vana hea death metal ei aita. Oli see mure siis mis ta oli, aga abi otsisin muusikast, kuna üldjuhul on sellel mulle tervendav mõju.
Muidugi on see kõik väga subjektiivne, aga teadusega tegelemine on minusse juurutanud hea annuse agnostitsismi ja skeptitsismi. Kõige ja kõigi suhtes. Ekstreemsused võivad pelutada, samas on nad teaduslikust vaatenurgast täiesti arusaadavad, normaalsed. Annus elutervet paranoiat, nagu ma seda ise naljatlevalt nimetan, on igatahes soovitav. Teadus on hea, oluline. Ometi, loed filosoofe, ka teaduslikku filosoofiat (Hume, Kuhn), ja näed, et ka teadus pole midagi põhjapanevat, mis näitaks meile mingit lõplikku, objektiivset tõde, reaalsust. Ja ega tõsine teadlane midagi sellist usugi. Teadus on inimtegevus, nagu seda on ka kelgutamine ja nina nokkimine. Näiteks tuntud neuroteadlane Antonio Damasio ütles midagi sellist, et palju subjektiivsusi moodustavad lõpuks objektiivsuse. Väga meeldib see mõte. Natuke toores näide, aga võtame midagi näiliselt käe-gakatsutavat, näiteks et suitsetamine on tervisele kahjulik. Kuidas me seda teame? Inimkatseid ju teha ei saa — aga võtame Hilli 9 kriteeriumi: aeg, seose tugevus, tõenäosus jne. Liigume seosest põhjuslikkuseni. Teame. Ja eks muusikaga ole samamoodi nagu muude meelemürkidega, igale ei istu, mõnele läheb kokaiin, mõnele rahustid, mõnele death metal, mõnele country, mõni kuulab kõike, mõni ei kuula üldse mitte midagi. Üks sõltu-vuste bioloogilis-geneetiline teooria pakub, et inimesed sünnivad erine-vana, mõnel on ajus „muusikaretseptorite” hulk nii suur, et neile pole lihtsalt rohkem vaja, mõnel on neid vähem. Keegi proovib esmakordselt opiaate (Metallicat?) ja see kas jätab ükskõikseks, teeb uimaseks ja ajab südame pahaks, tekitab tülgastust või hoopis — „ma pole ennast kunagi nii hästi, nii „normaalselt” tundnud”. Jutt kiskus nüüd spetsiks, aga olen sinuga nõus: võta minult muusika, ma küll ei kooleks, aga minu elu oleks võrratult vaesem.
I. M.: Ilma muusikata oleks kindlasti minugi elu palju vaesem. Ja kindel see, et ühel tekib midagi sõltuvuselaadset, teisel kindlasti mitte. Ütlesid, et ametlikult on olemas seksisõltuvuse diagnoos. No ega seegi asi igaüht, kes proovib, sõltlaseks tee. Olen mõelnud, et muusikal ja erootikal on vist sar-nane mõju inimese ajule (kellele on, jällegi). Meeldiv erutus, nauding, kiin-dumused — ja miks või kuidas miski või keegi selle sinus vallandab, on võimatu ette prognoosida.
U. J.: No just. Üks teaduse eesmärke on mingeid seaduspärasusi leida (näiteks kõik sõltuvused on rohkem seotud kindla aju osa ja neurotrans-mitteritega, nagu dopamiin), et prognoosida, samas ei ole võimalik eirata meie tohutuid individuaalseid erinevusi. Tagasi selle geneetilise hüpoteesi juurde: miks me sõltuvusi uurime? Mitte ainult selleks, et ravida, vaid ka selleks, et ennetada. Teoreetiliselt võiks ju olla võimalik määrata: sinu dopamiini vms retseptorite tase ajus on sünnipäraselt madal — sul on tugev eelsoodumus mingiks sõltuvuseks. Mida me teha saame? Tänapäe-vased sekkumised — kuigi on ka medikamente — on enamasti ikka psühholoogilis-käitumuslikku laadi ja sageli, irooniliselt: mine kuula muusikat, mine seksi, mine tee trenni, loe ja muud sellist. Aga otse loomu-likult, see ei ole kõigile, ja ka ei mõju igaühele. Või ei mõju lihtsalt nii kii-resti, kui tahaksime. Ei maksa unustada, mitte ainult vaim, vaid ka keha on amorfne. Idee on ju igivana: muuta keha kaudu vaimu ja vastupidi. Kui inimesel on valusündroom, tõsine füüsiline probleem, mille taandumist ei ole oodata ja ta peab võtma opiaate, siis olgu algul kui tahes ebameeldiv tunne, ajapikku organism harjub ja ongi sõltlane valmis. Nature versus nurture. Ehk on selleks kõigeks kunagi olemas nii efektiivsem prognostika kui ka konkreetne profülaktika ja ravi: ravim, kirurgia (vt ka lobotoomia)?
I. M.: Tuleks sinu loomingu juurde tagasi. Kirjutasin „Kolimise laastavat mõju” arvustades: „„Kahekümneaastane huulepulk” (mis räägib lasteko-dutüdrukust) ja „Mingi mees” (vanadekodus elupäevi lõpetavast naisest) on kirjutatud empaatia ja südamlikkusega [—]. Kuna neist esimene oli raa-matu alguse poole, olin veel eelarvamuste mõju all, mõtlesin, et kas see on nüüd mingi eriline künism [—]. Ma enam ei arva, et võiks olla.” Nüüd saan seda sinult otse küsida.
U. J.: Künismist on asi kaugel. Mõlemad lood on inspiratsiooni saanud elust endast, reaalsetest inimestest. Midagi painas ja oli oluline. Neid ja sarnaseid lugusid on olnud hea ja vajalik kirja panna.
I. M.: Nende südamlike lugude kõrval on sul siiski ka nii tumedamat huumorit kui absurdi.
U. J.: Tume huumor, absurd, sekka midagi suhteliselt depressiivset, see kõik on osa spektrist ja valdavalt naturaalselt tulnud. Kirjutan ikka sel-lest, mis keelel ja meelel ja mis elus ja minu peas mingil ajahetkel toimub. Mingi kindla lugejaskonna või grupi potentsiaalset huvi silmas pidades eriti ponnistanud ei ole — no tsipake ikka, vaakumis ju ei ela, ja mingi kallutatus tekib, kui ei ole enam autorina neitsi, viitasin sellele ennist ka —, aga pigem olen lähtunud ikka sellest, mis endale meeldiks. Küsin vahel: kas mulle endale meeldiks seda lugeda? Ja enamasti on vastus jaa-tav. Eks tuleb ka ette, et kirjutad, ütleme otse, täielikku jampsi, või midagi, mis on igav nagu siga, aga ka see käib asja juurde. Vahel on elu karm, va-hel nüri, siis ilus ja nõnda edasi. Kes näeb mu tekstis ainult olmet, kes mi-dagi sootuks enamat, kes kehitab õlgu. Ma ise ka. See on mõnusalt ab-surdne. Absurdi ja huumori koha pealt ma nii palju veel ütlen: loetagu vanu „Pikreid” (mu isal oli neid lademes). Harri Lehiste, varasem Kivi-rähk, Aivo Pihlakas. Nad on mind mõjutanud. Nagu üks esimesi kordi — olin ehk paar-kolm lugu kirjutanud, kui mäletan, vaatasin aknast välja, mõtlesin vanaisa kellast, kõht oli tühi, igatsesin kallite inimeste järele, lund hakkas sadama. Kuidagi absurdne tundus kõik. Siis hakkasin kirju-tama.
I. M.: Kaks raamatut tulid sul suhteliselt väikse vahega, millal on oodata kolmandat?
U. J.: Ei tea. Ei salapäratse, täitsa ausalt ei tea. Teine, ma olin üsna kin-del, tuleb. Kolmandaga on nagu esimesega — pole aimu. Kirjutan vaikselt edasi, ei näe probleemi. Võib-olla on see klassikaline eitamine (ingl de-nial), aga eks aeg näitab.

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon