Eeposest rokini

Peeter Volkonski / Kaarina Rein

Vestlus toimus 16. juunil 2019 Kuressaare piiskopilinnuse siseõues vahetult enne Ivo Linna juubelikontserti.

KAARINA REIN: Mulle on kuskilt meelde jäänud, et teie ema Helvi Jürissoni lapsepõlv möödus Kuressaares. Kas ka teil endal on Saaremaaga mingisugune seos olemas?
PEETER VOLKONSKI: Jah, sest ema isa, minu vanaisa Nikolai Jürisson, oli Saaremaa peainsener. Ta tegi korda Väikese väina tammi ja ma mäletan, et tal oli ametiauto (olen seda fotodelt näinud), mille number oli S1. Ema käis 1930. aastate algul Kuressaares saksa lasteaias. Aga minu lapsepõlves, see võis olla umbes 1967. aastal, suvitasime Kuressaares Eduard Vilde tänaval ja pere, kelle juures me seal elasime, olid õed Transtokid. Nende ema vanaproua Transtok oli siis 99-aastane, kiikus kiiktoolis ja laulis kirikulaule. Ta ütles, et elab sajani, ja tõepoolest, kuu aja pärast, kui oli sada aastat täis saanud, ta lahkus. See vanaproua oli sündinud Kuressaares ega olnud elu jooksul kordagi käinud Kuressaarest väljas, isegi mujal Saaremaal mitte, mandrist rääkimata.
K. R.: Teie isapoolne suguvõsa kirjanduses ja kunstis on väga ulatuslik teema. Olete Mikk Mikiveri lavastatud „Sõjas ja rahus” mänginud oma kauget esivanemat. Kas selline roll tekitas kuidagi erilise tunde või tähendas see eelkõige suuremat vastutust?
P. V.: Tegelikult ei — Tolstoi on vana vürst Bolkonski kuju luues vaid šnitti võtnud ega ole inimest otse üle kandnud. See on ilukirjanduslik tegelane, teatritegelane. Mida ma võin küll öelda: kui mind ei oleks kutsutud seda rolli mängima, oleks mul olnud väga kahju.
K. R.: Olete eesti keelde tõlkinud oma vanavanaonu Sergei Volkonski (1860—1937) mälestusteraamatu. Milline on selle autori keel?
P. V.: Vapustav, see on ikka kõrgem pilotaaž! Mul vedas kohutavalt, et sain toimetajaks Maiga Variku, kes on samuti kõrgem pilotaaž, kuna ta on väga hea tõlkija. Ta oli nii kuri ja see oli vapustav kool, mille ma tema käest sain. Aga Sergei Mihhailovitši raamatu keel oli tohutult pikkade lausetega — esimeses lauses oli 97 sõna, mille mainis ära Küllo Arjakas, kui ta teost tutvustas. See vanavanaonu oli küll sündinud Keila-Joal, aga ma ise ei põlvne Keila-Joa mõisa viimastest elanikest, see on teine liin.
K. R.: Kas siinsed mõisnikud Volkonskid rääkisid ainult vene keelt või nii vene kui saksa keelt?
P. V.: Oleneb millised. Nad rääkisid vene ja prantsuse keelt, aga ka saksa ja inglise keelt. Aga Keila-Joa mõisa viimane omanik vürst Grigori Volkonski (1870—1940) rääkis täiesti vabalt eesti keelt. Neist peeti rahva seas väga lugu ja 1905. aastal, kui oli mäss, siis öeldi, et meie omasid ei puutu, kõik astusid nende kaitseks välja.
K. R.: Olete ise üles kasvanud Eesti kultuuriruumis, kas kakskeelse lapsena?
P. V.: Ei, ikka eestikeelsena. Mingi hoidja mulle küll võeti, kellel paluti lapsega vene keelt rääkida. Mul tuli vene keel kuidagi iseenesest, aga eesti keel on ikkagi põhiline, käisin ju eesti koolis. Võib-olla ma räägin vene keelt paremini kui keskmine omaealine, aga ma ei ole kakskeelne.
K. R.: Kas Urmas Vadi näidend „Peeter Volkonski viimane suudlus” põhineb tegelikkusel või on see lihtsalt Urmas Vadi fantaasia? Kas teie lapsepõlve lemmikraamat oligi Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist”, nagu näidendis on kujutatud?
P. V.: Kas see nüüd lemmikraamat oli, Urmas Vadi küsis minult ja see raamat oli esimene, mis meelde tuli. Lugesin lapsepõlves kogu aeg, ei oska öelda, et mõni raamat oleks lemmik olnud. Võin ka öelda, miks see raamat meenus. Lugesin seda lapsena voodis ja vanaema tuli ja ütles, et nüüd on vaheaeg, magama. Ütlesin: oota, ma teen pliiatsiga märgi, kuhu ma pooleli jäin. Ja see märk oli pliiatsiga tehtud sõna „piip” juurde, see oli keset lehekülge lause esimene sõna… Neitsi tähtkuju, räägitagu mis tahes, aga ülitäpsus lööb välja.
K. R.: Olete kirjutanud oma raamatus, et teie isa Andrei Volkonski kirjutas muusika filmile „Viimne reliikvia”, kuid see lükati tagasi. On see muusika vähemalt säilinud ja kas seal oli ka vokaalmuusikat?
P. V.: Ei ole säilinud, see oli just sel ajal, kui oli makilindi defitsiit ja kõik, mis ei läinud käiku, lindistati üle. Vokaalmuusikat oli küll, sõnad olid samad, mis praeguses filmis. Koopia lindistusega oli olemas Andres Otsal, ta laulis neid tekste, õigemini deklameeris, see oli justkui melodeklamatsioon. Kuid Tõnu Tepandi laenas linte endale ja kustutas kogemata maha.
K. R.: Küsin ka teie õpingute kohta Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedris — teie lend oli üsnagi legendaarne, see oli Voldemar Panso viimane kursus. Mis teile sellest ajast on meelde jäänud, kellega te oma kursusekaaslastest kõige rohkem lävisite?
P. V.: Kõige rohkem suhtlesin Lembit Petersoniga, meil olid ühised huvid. Hoidsime EÜE-st kõrvale, kuigi see ei tähenda, et oleksime suvi läbi koos olnud. Mina käisin kuskil Gruusias, üks suvi käisin ringi Hortus Musicusega, olen selle ansambli asutajaliige. Mängisin seal löökpille, olen asendamatu, neil pole siiamaani spetsiaalset löökriistamängijat. Kirjade järgi oli Hortus Musicus vist EÜE koosseisus, aga mingisugust EÜE kostüümi neil küll ei olnud. Tegime kontsertturnee vanades kirikutes — Haapsalus, Hanilas, vist ka Kuressaares.
K. R.: Lisaks tegelesite õpingute ajal kirjandusliku materjali otsimisega Leo Normeti saatesarjale „Kauged rahvad muusikas”. Olete öelnud, et teie huvi etnograafia ja antropoloogia vastu pärineb võib-olla ühelt teie kaugelt esivanemalt.
P. V.: Jah, Alexander von Benckendorffilt, lugesin tema mälestustest, et noorena reisis ta Põhja-Kaukaasias ja Siberis ning kirjutas kohalikest rahvastest suure sümpaatia ja huviga ning sugugi mitte üleolevalt ega šovinistlikust seisukohast. Meie teame teda kui salapolitsei ülemat ja loojat, tema oli see, kelle juhtimisel dekabristid Siberisse saadeti. Ometi abiellus ühe dekabristi poeg tema tütretütrega. Muuseas, kui dekabristid teistesse ülekuulajatesse suhtusid halvasti, siis ainus, kelle kohta nad ei öelnud ainsatki halba sõna, oli Bencken­dorff. Nii Benckendorff kui ka dekabristid oli põhimõtetega inimesed ja kuigi põhimõtted olid erinevad, olid nad aumehed.
K. R.: Kas huviga pärimusmuusika vastu on kaasnenud ka huvi eri rahvaste kirjanduse vastu? Olete tõlkinud Jeremei Aipini romaani „Jumalaema verisel lumel”.
P. V.: Iseenesest mõista. Jeremei Aipin on handi kirjanik, olen tõlkinud veel mordva ja mari autorite teoseid, rääkimata viimasest, armeenlase Nareki Grigori „Nutulauludest”. Leo Normeti saadete jaoks tuli igasuguseid asju ette, Ladina-Ameerika ja teiste maade luuletajaid.
K. R.: Eepostel paistab teie huvide hulgas olevat eriline koht, olete sageli rääkinud kirgiisi eeposest „Manass”.
P. V.: Eeposi lugesin palju Nareki Grigori tõlkimise ajal ja loen siiamaani. Mind huvitab kohutavalt fenomen, kust nad selle saavad. Olen seda ise näinud ja teinud nendest ka etnograafilise dokumentaalfilmi „Homerosed” aastal 1991. See on Jakuutia, Mägi-Altai ja Kirgiisi lugulauljatest, kangelaseeposte lauljatest. Nad räägivad kõik ühte ja sedasama juttu, et saavad selle unes. Ma nägin, kui esimest korda käisin Kirgiisias — see oli hoopistükkis muu asjaga seotud —, oli aasta 1977 või nii ja noortel näitlejatel oli võimalus teatriühingu kaudu kuhugi liiduvabariiki sõita. Loomulikult valisin ma kõige kaugema ehk Kirgiisia, läksin teatriga tutvuma. Lisaks oli mul seal üks tuttav kirgiis Kubanbek, kes oli ERKI-s lõpetanud maali eriala ja õppis eesti keele üllatavalt ruttu ära. Saime väga hästi läbi. Kubanbek oli külast pärit, küsis, kas ma tahan maad ka näha. Läksime siis tema vanematekoju, seal tehti vastuvõtt, tapeti lammas ja siis kutsuti naabripoiss, umbes 14-aastane, öeldi, et meil on nüüd külas manastšõ, lugulaulja. Demonstreeriti meile, poiss hakkas algusest peale, laulab-laulab ja siis ema või isa ütles, et aitab küll, ta on veel liiga noor, rohkem ei tohi. Olin vene keeles lugenud selle eepose kokkuvõtet ja ütlesin, et oot-oot, ühte lahingukohta võiks veel esitada. Ja mis ütleb poiss? Ütleb, et ei tea, ei ole sinna veel jõudnud. Ja nii ongi. Aga kõik kirgiisi lugulauljad räägivad ühesugust juttu selle kohta, kuidas nad hakkavad eepost esitama: unes tuleb nende juurde Manass ja ütleb, et sa pead hakkama. Seepeale vastatakse, ei ma ei taha, ja siis Manass annab nuuti. Ja siis nad ärkavad üles, on täitsa läbi pekstud, kondid valutavad. Seejärel hakkavadki nad eepost esitama, nad näevad seda kõike, see on, nagu jutustataks pimedatele etendust või filmi.
K. R.: Kas te Homerose eeposte kohta olete samuti rohkem lugenud? Olete „Ööülikooli” saates rääkinud „Odüsseia” 8. laulus kujutatud laulikust Demodokosest. Ka Homerose kohta on Milman Parry (1902—1935) arendanud teooriaid serbohorvaadikeelse elava eepose najal.
P. V.: Ma tean seda, aga me ei saa ju iial täpselt teada, kust see neil tulnud on.
K. R.: Armeenia eepos „Sassuuni Davith” sai lõpliku kuju X sajandil, samast ajast on ka Nareki Grigori „Nutulaulud”.
P. V.: Selle eepose tõlkis Boris Kabur. Kui ma Nareki Grigorit tõlkisin, siis ma selle eeposega ei tegelnud, ei tahtnud, et armeenia eepos segama hakkaks, need on erinevad asjad.
K. R.: Kuidas suhestuvad Nareki Grigori „Nutulaulud” muu armeenia kirjandusega, kas neil on seal eriline koht?
P. V.: Jaa, kuigi sellega on nii, et midagi päris sedasorti ei olegi meil võrdluseks tuua, see tekst on nii vana, tavainimene ei ole võimeline seda originaalis lugema. Nareki Grigori „Nutulaulud” on vanaarmeenia keeles, tänapäeva armeenlased loevad koolis tõlget uusarmeenia keelde.
K. R.: See on ju loomulik, ka tänapäeva kreeklased loevad vanakreeka autorite uuskreekakeelseid tõlkeid.
P. V.: Jah, oletan, et suhe umbes taoline ongi. Mul on õudselt kahju, et ma ei oska kreeka keelt, aga seda annab ju veel omandada. Ega see ei ole ju midagi üle mõistuse?
K. R.: Muidugi saab kreeka keelt õppida, ülearu raske see küll ei ole. Küsin aga hoopis, kust läheb teie jaoks piir muusika ja kirjanduse vahel, kas see piir on üldse olemas. Arhailise aja kreeka luules kaasnes sõnalise osaga alati muusikaline saade. Ka pärsia luules on muusikal oluline koht.
P. V.: Muidugi on see piir olemas. Võib ju öelda niiviisi, et muusika algab siis, kui sõnad ära kaovad. Instrumentaalmuusika on ju ka olemas, samuti on sõnadeta vokaalmuusika alati olemas olnud.
K. R.: Klassikaraadio saatesarjas „Vinüül” ütlesite hiljaaegu Immo Mihkelsonile, et teile on väga olulised Albaania meestelaul ja ansambli King Crimson lugu „Starless”. Kas need kuuluvad teie silmis samasse kategooriasse Nareki Grigori nutulauludega, kui võib üldse niimoodi küsida, kas nad tekitavad sarnaseid emotsioone?
P. V.: Praegugi kuulasin autos King Crimsonit. Tahaksin vähemalt, et need kõik tekitaksid erinevaid emotsioone, see jätab minust parema mulje kui inimesest, kel on palju erinevaid emotsioone.
K. R.: Käisin ise 2003. aastal Prahas King Crimsoni kontserdil, täpselt samal ajal oli seal ka ansambli Yes kontsert, pidin paraku valima. Ma ei ole siiani päris kindel, kas tegin õige valiku.
P. V.: See on seesama turnee aastal 2003, kui ma käisin King Crimsoni kontserdil Riias, album „Power to Believe”. Valik oli õige, mina olen kindel! Suutsin kadunud Onu Bella pöörata King Crimsoni usku, aga tema mind Yesi usku ei suutnud. Käisin veel kaks aastat tagasi Berliinis neid vaatamas-kuulamas, sel aastal lähevad Propellerist Kuulberg ja Malkov, Sibul vist ka, King Crimsoni kontserdile Berliini. Praegu on neil kaheksane koosseis, kolm trummikomplekti. Sellal, kui paljud bändid on jäänud 1970-ndatesse kinni, on neil toimunud areng!
K. R.: Pärast seda, kui ansambel Propeller ära keelati, lõite aastal 1983 loomingulise kollektiivi E = mc². Kas inspiratsioon esimese kava jaoks tuli Friedrich Dürrenmati näidendist „Füüsikud”?
P. V.: Propellerit ei ole kunagi ametlikult ära keelatud, paberit selle kohta ei ole. Mina olin keelatud ja mitte 1980., vaid 1984. aastal. Ansambli E = mc² kava ei olnud päris Dürrenmati „Füüsikute” järgi. Lihtsalt juhtus, et sel ajal oli Vanalinnastuudios see lavastus ja mina mängisin Einsteini. Ma isegi ei mäleta täpselt, kuivõrd seotud see oli, aga väga võimalik, et sealt niisugune mõte tuli. Keegi ei võtnud seda tõsiselt, kuna nõukogude ajalehed ja propaganda kogu aeg karjusid, et tuumasõda on paha. Ma siis mõtlesin, mis sellest, et see on nõukogude propaganda. Teinekord on niimoodi, kui inimene, keda sa ei salli, läheb rohelise tulega üle tänava, siis pead ju tunnistama, et ta talitab õigesti. Ei ole vaja teda sõimata. Mõtlesin, et kui meie, rokkarid, läheme nüüd ja ütleme seda. Ja kusjuures mõjus! Tõepoolest, algul publik naeris, et tulevad nüüd Archimedes ja Igor Kurtšatov nalja tegema. Kui kava lahti läks, siis esimese loo ajal võib-olla mingid kahinad olid, aga lõpus, kui kõlas lugu „Kuula valgust”, oli täielik vaikus.
K. R.: Alo Mattiisenil oli kaks risotooriumi, „Roheline muna” ja „Näärmed”. Te kirjutasite mõlemale teosele libreto. Kas nende süžee tuli samuti teilt?
P. V.: Jah, Alo Mattiisen tahtis teha nalja-oratooriumi. Mulle tuli meelde anekdoot rohelisest munast, isa oli selle mulle kunagi rääkinud. Siis ma arendasingi seda. Termini risotoorium mõtlesin ma ise välja — ladinakeelsest sõnast risus. „Näärmed” oli juba tellimustöö kas televisioonilt või Nooruse koorilt, et teha esimesele risotooriumile järg ja nääriteemaline.
K. R.: Ansambli ROSTA Aknad esimene kava põhines Majakovski luulel ja see oli tehtud ühe Raivo Adlase etenduse tarbeks. Kas tema valis sinna ka tekstid?
P. V.: See oli „Müsteerium-Buff”, tekstid valisin ma ise. Etendustel bändi ei olnud, see poleks äragi mahtunud, laulsin fonodega. See oli selline etendus, mida mängiti terves kontserdimajas. Algas alumiste treppide juures, siis istus publik rõdul ja tegevus oli suurel laval, siis laulsin rõdu fuajees, siis treppide peal. Põrgu oli seal, kus vanasti oli suitsuruum ja nüüd on garderoob. Publik liikus kogu aeg, mina laulsin, iga pildi vahel oli laul. Ma ei mäleta, kui kaua „Müsteerium-Buff” repertuaaris püsis.
K. R.: Lugu Majakovski luuletusele „Kuulake” olete esitanud paljudes keeltes, millised neist on eksootilisemad? Kreeka keeles seda vist olnud ei ole.
P. V.: Olen seda esitanud näiteks tatari keeles. Ükskord Tallinna Linnahallis oli lava taga üks neeger Ghanast. Küsisin, mis ta emakeel on, ja ta vastas, et eve keel. Siis ta kirjutas mulle selle teksti eve keeles, nii et olen Majakovskit ka eve keeles esitanud. Kreeka keeles ei ole „Kuulake” ettekandele tulnud, aga ma olen vist ainuke, kes on rokkmuusika ajaloos vanakreeka keeles laulnud, aga see oli üks teine programm — „Eesti orjanduslik partei”.
K. R.: Kavas „Eesti orjanduslik partei” olnud Sappho, Alkaiose, Anakreoni, Simonidese luuletuste eestikeelsed tõlked pärinevad ilmselt „Kreeka kirjanduse antoloogiast”?
P. V.: Jah, nii see oli. Anakreoni Kleobulose-luuletuse kreekakeelse variandiga aitas Jaan Unt. Alles hiljuti oli Maarja küla heategevuskontsert, mõtlesin, et teeme seal „Kleobulose”, ja äkki jõudis mulle kohale — ei olnud ise varem elus selle peale mõelnud —, et Anakreoni sõnad „Kleobulost ma armastan, / Kleobulosest hull on meel, / just kui vaim ma ta kannul käin” võivad olla seal sobimatu sõnumiga.
K. R.: ROSTA Akende kavas „Hommage à Salvador Dalí” on enamik tekste teilt, kuid kõige kaunim lugu „Port Lligati madonna” ehk „Christopher Kolum­buse saabumine” on kirjutatud teie ema Helvi Jürissoni luuletusele. Mis on selle luuletuse tegelik pealkiri?
P. V.: See on tegelikult Bachi prelüüd, võtsin sealt harmoonia, viis on minult. Mõtlesin, et kui on olemas Bach/Gounod, miks ei võiks siis samamoodi olla Bach/Volkonski. Esimeselt ROSTA Akende plaadilt on kahjuks Bachi nimi ära jäänud. Luuletusel („Kuu ulub taevas meie peale…”) ei olnudki pealkirja, see oli kogust „Rohelised leed”.
K. R.: Teil oli veel kava pealkirjaga „Kolm laulu Vana-Egiptuse tekstidele” aastast 1996. Kas see on ka salvestatud ja kust pärinevad tekstid?
P. V.: Ei ole salvestatud, seda on vähe tehtud ka, esitasime selle kava Tartu muusikapäevadel, Pärnus ja minu viiekümnendal juubelisünnipäeval „Vanemuise” kontserdimajas, sellega oli niimoodi, et helimees lihtsalt unustas lindistamisnupule vajutada. Videos vist on natuke säilinud, aga halva kvaliteediga. Tekstid on võetud „Vsemirnaja literatura” sarja raamatust „Poezija i proza Drevnego Vostoka”, need on vene keelest tõlgitud.
K. R.: Aastal 2009 esitas ROSTA Aknad koos „Vanemuise” sümfooniaorkestri ja kahe kooriga Tartu muusikapäevadel vanakreeka eeposel „Odüsseia” põhineva teose, ajakirjanduses tituleeriti see oratoorium-kantaadiks. Olete seda heliteost luues keskendunud „Odüsseias” esinevatele naistegelastele Kirkele, Kalypsole, Nausikaale ja Penelopele.
P. V.: Teose pealkiri on tegelikult „Kojujõudmine”. Kui hakata mõtlema, siis naistegelastega olidki seotud olulised momendid selles eeposes. Lehmakesed vilksatavad seal ainult korraks. Ja kui Odysseus on Ithakale jõudnud, siis ta juba ongi kodus. Teos on vanakreeka keeles, Jaan Unt aitas selle teksti ette valmistada. Koorile kätte antud tekst oli küll ladina tähtedega. Jaan Unt ise „Kojujõudmist” kahjuks ei kuulnud, ta ei liikunud siis enam.
K. R.: Teie enda raamatud on olnud põhiliselt lasteraamatud. Kas „Onu Volgi värsiaabits” on kirjutatud teie õe Kerttu Soansi lastele?
P. V.: Jah. Ma ei tea, kas nad selle järgi lugema õppisid, aga paljud on öelnud, et neist luuletustest on abi olnud, pidid väga hästi pähe jääma.
K. R.: Olete maininud, et tahaksite tulevikus laval kuningas Leari mängida, aga kas te mõne antiiktegelase mängimisele olete mõelnud?
P. V.: Üks väga naljakas tükk, mida ma tahaksin lavastada, on Aristophanese „Pilved”.
K. R.: Kes seal Sokratest mängiks?
P. V.: Ei tea, ma ei ole veel nii kaugele mõelnud ega leidnud, kus seda teha. See kuidagi ehmatab ära. Ma olen ju ühe antiiknäidendi teinud kooliteatriga. Kooliteatriga olen teinud kaks lavastust — kõigepealt Christopher Marlowe’ „Doktor Faustuse”, kus tegid kaasa näiteks Jaanus Rohumaa ja Rein Pakk, kes mängis Mefistofelest. See oli Ain Kaalepi idee, oli üks grupp noori, kes tahtsid teatrit teha, ja Kaalep oli soovitanud neil teha „Doktor Faustust” ning küsis, kas ma oleksin nõus juhendama. Teine tükk oli järgmisel aastal, siis olid juba teised õpilased, tegin Euripidese „Hippolytose”. Vanakreeka asjadega on nii, et professionaalsed näitlejad on liiga rikutud. Kooliõpilastega panime Euripidese tekstis sõnadele rõhud peale ja kõigepealt ütlesin neile, et rääkige mulle see lugu nüüd oma sõnadega ära, võtame näiteks Phaidra monoloogi. Phaidrat mängis muide praegune Rooma korrespondent Ülle Toode. Nagu kulda pani, kõigepealt rääkis loo niisama ära ja siis ma ütlesin, et nüüd täpselt seesama lugu, ainult nende sõnade ja nende rõhkudega, mis meil on tekstis. Ja tal oli kõik selge. Panime meetrika paika, ei olnud mingit küsimust. Professionaalsed näitlejad oleksid vastu vaielnud. Lapsed ei tea, et seda peab oskama või õppima, nad teevad lihtsalt ära. Koolitatud näitleja juba teab, et see on keeruline.
K. R.: Te olete ise Shakespeare’i tõlkinud, millised näidendid need olid?
P. V.: Esimene oli „Kaheteistkümnes öö”, ma ei mäleta enam järjekorda, aga olid veel „Kuningas Lear”, „Othello”, „Torm”, „Veneetsia kaupmees”, „Nagu teile meeldib” ja „Perikles”. Enamik on tehtud koos Hannes Villemsoniga.
K. R.: On need tõlked ka kuskil avaldatud?
P. V.: Ei ole, pakkusin küll, aga siiani pole õnnestunud avaldada.
K. R.: Kas teile olemasolevad Georg Mere tõlked ei istunud?
P. V.: Kõik mainitud tõlked on olnud tellitud. See on see, mille kohta inglise keeles öeldakse „for the page and for the stage”. Meri tõlked on „for the page”, nad ei ole lavalised. Need on küll üsna pedantlikult ja kuivalt täpsed, laval me lähtusime siiski sellest, et „kurttummade tõlk” ei oleks kogu aeg lava kõrval. Tõlkisime tärni taga oleva kommentaari võimaluse korral teksti sisse.
K. R.: Küsin veel teie viimaste tegemiste kohta — kuidas edeneb suurkujude sünnikohtade arvelevõtu projekt „Sünnipaik” ja milles see täpselt seisneb?
P. V.: Kogu aeg käib. Sõidan, filmin, klipid käivad, haldjad ja inglid pidevalt aitavad, kohalikud lähevad põlema, et see kõik on nii tore. Pidevalt öeldakse, et meil on siin veel selline mees ka, kas sa ikka tuled veel, meil on kivi juba välja valitud, aga me pole seda metsast välja toonud. Suurkujude sünnikohti tähistavaid mälestuskive on 300 ringis. Selle projekti tulemusel tekib Eesti Rahva Muuseumi kodulehele n-ö virtuaalnäitus, mis koosneb lühikestest (ca 30—40 sekundit) videoklippidest, need on üles võetud tähistatud sünnipaikades (kus on mälestuskivi või -tahvel) üle Eesti ja kus kohalikud kooliõpilased loevad (või näiteks laulavad) seal sündinud inimese teksti. Pärast klippi tulevad lingid (näiteks Vikipeedia), mis juhatavad juba täpsema informatsiooni juurde. Lisaks pannakse üles QR-koodid, nii et ka kohapeal hakkab kivi justkui elama. Tekstide väljaotsimine on muidugi tohutu töö, aga õnneks on mind lahkesti aida­nud riigimeeste ja ühiskonnategelaste asjus Mart Laar ja kirjanike küsimuses Janika Kronberg. Projekti finantseerib Eesti Kultuurkapital, aga mitte kõike. Oleme väga tänulikud Alexelale, kütust on vaja ning ma ju ei tea, kui palju ma sõidan. Nii et Alexela ja Topauto, sest peaaegu kõik need inimesed on ju sündinud pärapõrgus, hea, kui sinna läheb kruusatee. Tallinnas on neid tähistatud sünnipaiku vaid kolm, Viljandis on üks, Tartus ei ole ühtegi.
K. R.: Suur tänu vastamast ja head kontserdielamust!

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon