Eesti mets

Mari Saat

Foto: Anneli Salo

 

Milline on Eesti mets?

Milline on üldse mets? Või mitmest puust algab mets?

Üks mets on see, mida näeme pildil või maakaardil: tingmärkide-­puukestega tähistatud metsaala või metsa kirjeldus. Teine on see mets, mis on meie sees, mis on meie hinge sisse kasvanud. See koosneb mälupiltidest, tunnetest, kohinast, sahinast ja praksatustest, mida oleme kuulnud, näinud, tajunud otse. Ja see mets on meis igaühes erinev – nii palju, kui on Eestis inimesi, nii palju on ka erinevaid Eesti metsasid.

Ja veel enam: mina olen üksainus, aga metsasid, Eesti metsasid, on minu sees palju! Ei ole ühte Eesti metsa, vaid iga mets, kus olen viibinud ja mida kuulatanud, on nii erinev teistest… Ja ikka on ka miski, mis neid kuidagi, salapärasel viisil liidab: Alutaguse kõrge kuusemets ei ole hoopiski see kuusemets, mis paistab Moskva lähistel rongiaknast, ja Eesti võsa on hoopis teine kui võsa Massachusettsi osariigi maantee ääres.

Ja eriline tähtsus on veel sellel esimesel tundel ja pildil, sellel esimesel mälestusel metsast.

 

Minu kõige esimene mets

oli põlismets! Sirged kõrged tumedad tüved nagu sambad. Mina olin nende all pisike, olematu, ja kõrgel minu kohal laiusid puude võrad – lapikud rohelised kastanilehed nagu suured käpad; vahtrate laiad sakilised lehed; pärnade tihedad võrad – nad katsid sinise taeva ja heleda päikesepaiste. Täiesti! Taeva ja minu vahel oli roheline kate. Oli hämar ja vaikne, oli hämaruse-vaikus… See oli mets, kuhu sisse sa kaod – mitte ei eksi, vaid kaod. Sind pole enam, on ainult mets, kes tasa millestki räägib, omaette…

Mul on tulnud sellest metsast alatasa läbi käia, praegugi – selle metsa taga on kärarikas maantee, bussipeatus ja pood. Sealtkaudu saab lauluväljakule, Kadri­oru lossi, mere äärde ja mööda mereäärt Piritale… Eks ma hakkasin õige pea mõistu­sega aru saama, et tegelikult pole see mingi põlismets, vaid üks väike põlispuude salu. Palju neid seal on? Vist praegugi üle saja – praegu veel, sest paljudest on jäänud ainult kännud, võimsad laiad kännud, madalalt võetud. Muist on küll haiged olnud, teiste kännud paistavad terved… Kunagi, kui teine iseseisvuse aeg meile tuli, see on siis kahekümnenda sajandi üheksakümnendatel, taheti nad kõik maha võtta, et teha sinna samasugune madal park, Prantsuse stiilis park – nii vist öeldakse? Niisugune nagu lossi taga – et nõnda oli algselt ette nähtud. Aga nüüd enamik neist puudest siiski veel seisab – küllap nad kunagi esimesel iseseisvusajal istutatigi sinna, sest kallist, palju raha, aega, hoolitsust nõudvat madalat lille- ja hekiparki poleks suudetud korras hoida? Huvitav, et kui need puud mulle juba seitse­kümmend aastat tagasi hiiglased tundusid, siis nüüd on ju need allesjäänud palju jämedamad, võimsamad? Hämar on küll nende all praegugi, aga kõik on kuidagi hõredam, lagedam… Kändusid on palju. Ja kui pilgu üles tõstad, ei ole enam seda paksu rohelist katet taeva ees – on, jah, vanade hiiglaste võrad nagu paksud rohelised rünkpilved, mis hooti taevast katavad, aga heledad sinised laigud, suured laigud, säravad neist läbi – pole enam metsa sügavat hämarat vaikust…

Olgu mets hõredam, aga laiad võrad pakuvad siiski toitu, varju ja võimalust asutada kodu – kui oskad lennata. Metsas on ju linnud. Ega siis vist enam metsa poleks, kui linnud oleksid kadunud? Siin on linnud! Kevaditi see mets laulab, laulab üha – nii nagu ta laulis kolmveerand sajandit tagasi – vindihäälselt ja kuldnoka- ja rästahäälselt, vahele vareste kraaksatusi… Isegi ööbikut kuuleb kella kahe-kolme vahel suveöödel.

Ja ennäe imet – puuvõrade paks roheline tekk on siiski olemas, ainult et teistmoodi ja veidi eemal: Luigetiigi ääres, kus luikesid enam ei ole, ainult käuksuvad ja kiljuvad kajakad, aga nimi on tiigile siiski selline jäänud – veel mälestustes –, selle tiigi äärt pidi kulgeb pärnaallee; kahel pool jalgteed noored pärnad, istutatud ligi kolmkümmend aastat tagasi ja pügatud nüüd kandilisteks. Mõlemalt poolt ulatuvad puuvõrad omavahel kokku, põimuvad läbi, ja see on täiesti imepärane muster: lehtede roheline, okste ja oksakeste pruun lõng ja tillukesed sinised taevalaigukesed – nagu pits. Nii et siiski saab näha rohelist taevast, kui ajad pea kuklasse ega vaata kõrvale…

 

Teine mets

Eelmisele õige lähedal – võib-olla kõigest viie-kuue kilomeetri kaugusel edasi, mööda mereäärt – oli hoopis teistsugune mets: peenikesed kuldpruunid tüved nagu ridvakesed, ühtlastes rivides üksteise kõrval, igaühel peas kohev männiokstest mütsike – väikesed männid istutatud ruutpesiti liivaluidetele, ühel pool teerada nemad, teisel pool päikeses sädelev meri.

See oli minu meelest rõõmus mets, isegi siis, kui päike pilve taha läks, ikka oli tunne, et need kuldpruunid tüved on nagu päikesekiired, mis Maasse sisse tungivad, teda soojendades.

Tegelikult, eks ma seda metsa nägingi just päikesest kuumutatuna, sest mere äärde minnakse ju palaval päikeselisel päeval… Aga siiamaani on nii, et kui kuulen sõna „mänd” või vaatan mändi – ükskõik, mis ilmaga, ükskõik, millisel aastaajal – talvel või hallil vihmasel sügisel, ikka näen tema sees päikest.

Aga linnulauluhäält ma seal ei kuulnud, teerajal mere ja peenikeste mändide vahel rutates – et saaks aga kiiremini mere äärde… Keegi lind oleks pidanud ju seal ikka säutsuma? Mingid männimetsalinnud? Kas me lihtsalt ei pannud neid tähele? Või kas me läksime mere äärde alles siis, kui olid päevad palavad, kui pojad juba pesas ja linnud enam ei laulnud? Igatahes käuksujaid linde oli küll – kajakaid. Mulle meeldisid nemad ka – kjäu-kjäuu – ja nende liuglev lend… Öeldakse, et kajakate lennus ja nende käuksatustes on igatsus. Minu meelest on see tõsi…

 

Suur puu

Kust see mets õieti hakkab – või et mitu puud on mets?

Mina pärisin vanematelt väikese suvemaja Tallinna lähedal Rannamõisas kõrgete-jämedate vanade mändide ja kuuskede vahel. Seal ei tohtinud inimesed, kes sinna suvilakrundikesed olid ostnud, puid maha võtta ega tohtinud seal ka mingeid peenrakesi harida. Isegi muru seal ei kasvanud – oli okkaline okaspuumetsaalune ja natuke mustika- ja pohlaoksakesi. Seal ma kasvasin kõik suved alates kümnendast eluaastast, ja pärast kasvasid seal mu lapsed – Jossu ja Liidia.

Maja köögiukse ees elas kaks suurt vana kuuske, olid elanud ammu enne meid. Nad olid nii tihedad, et nendest ei sadanud ükski vihm läbi. Ja nüüd, nelikümmend aastat hiljem, rääkis Liidia mulle, et temal on alati olnud selline teadmine ja tunne, et tema on kasvanud metsas kuuse all. Jah, suvel nad Jossuga tõesti mängisid seal suure kuuse ja mändide all, aga suurema osa aastast elasime ikka linnas. Ja pealegi, seal suure kuuse all sai ta mängida vaid oma esimesel kolmel eluaastal.

Minu praeguse magamistoa aken siin Kadriorus avaneb hoovi poole. Vastas, üle hoovi, on madalam kolmekorruseline valkjaks krohvitud maja, tema taga veel üks, kõrgema viilkatusega, aga mõlemaid neid ümbritsevad kõrged puud – puud valitsevad. Eriti see tohutu vaher, kaks korrust vastasmajast kõrgem ja vähemalt poole tema laiusest. Seal laulab kevaditi kuldnokk – tegelikult vist musträstas? Temal on seal kusagil puuvõras hästi peidetud pesa. Pesa tuleb hästi ära peita, sest üleval ladvas käib vahel vares kraaksumas ja orav jookseb seal alatasa ringi – mõlemale maitsevad munad. Aga kuldnokk – tegelikult küll musträstas – on vist oma koduga rahul, sest igal kevadel kuulutab ta valju häälega, et see suur puu kuulub temale.

Kuigi, kes seda teab, kellede kõigi kodu see veel on? Nii et on puu, suur puu ja linnud tema sees ja isegi orav – kas ta ei ole siis mets?

 

Rajad

Tõnu Õnnepalu kirjutas oma Kanada-päevikus umbes nii, et Kanada mets ei ole üldse selline nagu Eestis: Kanada metsas ei ole radasid – lähed mööda maanteed ja vaatad, et rada keerab metsa. Aga kui sa sellele rajale pöörad, siis mõne aja pärast see lõpeb eikuskil, lihtsalt metsas. Ei ole nii nagu Eesti metsas, et rada viib alati kuhugi kohale…

Tegelikult on meil ka praegu juba selliseid radasid – mingid metsameeste teed, mis viivad mõnele langile või olid korraks vajalikud mingi puu välja­vedamiseks või kes teab miks. Aga need on ikka erandid. Meie rajad on olnud aegade algusest jalgteed, mis viivad kuhugi „otse läbi metsa” või siis hoopis kuhugi, kuhu võõral parem mitte keerata – neid mööda võis jõuda vana nõia juurde või soosaarele üksikusse külla, kus oli sadu aastaid elatud, teadmata midagi ristirüütlitest või mõisatest… Aga enamasti olid need ikka teed, mida mööda sai otse linna või naaberkülla poodi või kirikusse.

Minu õde kasvas veel Eesti ajal Hiiumaal ja tema ütleb, et siis mindi ikka metsa­rada pidi Ühtri poodi või koolimajja või Kuriste kirikusse. Rauli vanaema oli iga nädal korra, varahommikul, poole öö ajal laadinud endale selga võipütikoorma ja rännanud ikka otseradu pidi Rapla lähedalt Alu mõisa tagant Tallinnasse võid müüma. Õhtuks jõudnud tagasi. Nii sai nähtavasti kiiremini ja väiksema tööjõukuluga või müüdud, kui et oleks hobuse ja vankriga turule läinud.

Ja minu õde ütleb, et tollal ei olnud Eestis võsa – vähemalt Hiiumaal mitte. Võsa ei saanud olla – selle asemel olid kas metsakarjamaad või metsaheinamaad, mis kõik hoolega paljaks söödi või maha niideti. Kui me Rauliga minu armsa Rannamõisa suvemaja maha müüsime ja ostsime selle eest talu Lääne­maale, Pivarootsi mõisa taha metsaveerde, see oli 1981. aasta sügisel, siis ei olnud maja taga metsas ka veel võsa, sest külaelanike loomad käisid seal metsa­karjamaal. Seal oli palju metsloomaradu ja lehmade tallatud radasid ja rada mööda sai vabalt jalutada sooserva hallide kurgede tantsu vaatama…

Kui ma veel väike olin, kolme- ja nelja-aastane, elasime paaril suvel väikeses toas metsavahi juures Mähel, Piritalt umbes kaks bussivahet Merivälja poole. Ema üüris seda tuba meile suveks, sest tema meelest pidid lapsed suvel linnast välja saama. Pood oli Pirital ja Pirita oli tähtis veel selle poolest, et seal oli kino ja seal müüdi jäätist! Me läksime, tädi Marie, minu vanem vend ja mina, ikka jala need mõned kilomeetrid Piritale. Võib-olla et tagasi tulime vahel bussiga – seda ma ei mäleta.

Rada viis Piritale läbi männimetsa. Kõrval oli ka maantee, aga seda mööda ei käinud keegi. Mõnikord sõitis seda mööda auto, aga siis, rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi, nägi autosid harva… Jalgrada, mida mööda läksime, oli paksult kaetud männiokastega, ilus sile okkarada. Meie püüdsime oksaraagudega okkaid väikestesse kuhilatesse tõmmata – seda rada pidi ei käinud ainult inimesed, vaid ka sipelgad, ja me lootsime, et neil on siis lihtsam: nad ei pea ukerdama, suur männiokkapalk seljas okaste vahel, vaid saavad siledat rada pidi kuhjakeste juurde, oma palgid sealt võtta ja viia otse pesasse.

Sipelgad meie kuhjakestest suurt ei hoolinud. Millegipärast. Mulle on see siiani mõistatuseks, mille alusel nad endale sobivad palgid valisid, et need vahel õige kaugelt pessa vedada.

Jah, aga meie talu taga Nehatu keskele soosaarele rada enam ei lähe – ei ole enam lehmasid, kes võsa raadaks, ja võsa kõrgub nagu müür. Mõnikord varahommikuti või hilisõhtuti ilmub sellest müürist – nagu teatrieesriiete vahelt – välja mõni loom – ühel õhtul oli see koguni suur sarviline põder. Seisis tükk aega vaikselt ja siis kadus. See on nüüd tema mets.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon