Eestimaa saatuse laul

Arno Oja

 

 

 

 

Doris Kareva: „Unes nägin ma Eestimaad. Kohavaip”.

„Huma”, 2018. 96 lk.

 

Kui ma selle kohavaiba mustritega lähemalt tuttavaks sain, valdas mind painajalik nägemus möödanikust. Unenägu see ei olnud, aga Doris Kareva verbaalsesse muusikasse salvestunud armuaja salateadvuse puudutus võis küll olla!

Taaselustus 1980. aastate teine pool. Venestuspressi survel ei olnud enam võimu ja ehkki öölaulupidudeni läks veel veidi aega, täitus õhk eestimeelsest loomingukirest. Kaljo Põllu alustas metsotintomaastike sarja „Taevas ja maa”, Veljo Tormis pani helidesse oma „Vanavanemate veimevaka”, Hillar Kareval valmis „Kolm votiivi muusadele”. Votiiv on pühend-and või tõotuspalve jumalaile. Seesuguse pühenduse pälvis heliloojalt ka lüürika muusa Euterpe. Eepilisi lugulaule armastava kaunihäälse Kalliopeni tõi votiivi nüüd Hillar Kareva tütar Doris, olles neid motiive terve taasiseseisvusaja endas kandnud.

Ent põigakem ka aastasse 1990. Siis avaldas Doris Kareva aprillikuu „Loomingus” luuletsükli „Pühitsus”, kus muu hulgas kinnitab:

 

Ma kuulsin ja ärkasin.

Veel unenäosegasena

toahämaras märkasin —

mu sängil istus üks ingel.

 

Nüüd, enam kui veerand aastasada hiljem, võime kinnitada: INGEL (just seesugune, suurtähtede ja laiade tiibadega) ei lahkunudki Dorise juurest.

Koos panevad nad poetessi värsiread helisema ja punuvad Eestimaa kohanimede lõngaotsad terviklikuks mustriks, mis kirjab Eestimaa saatuse lugu! Sama „Pühitsus” tõi aga Doris Karevale tema esimese ja seni ainsa karjasemärsi, Juhan Liivi nimelise.

Siin avaldub omamoodi sümboolne järjepidevus, mis saadab eesti rahvast läbi tema kujunemisloo tänaseni välja. XIX sajandil kirjutas Juhan Liiv „eile [minu rõhutus — A. O.] nägin ma Eestimaad”. XX sajandil tegi Ott Arder mõne värsirea muutmisega tema tekstist ajakohasema „eile”, mille viisistas Rein Rannap ja laulis tuntuks „Ruja”. XXI aastasaja vabas (?) Eesti riigis on „eile” jäänud pääsmatult möödanikku ja Doris Kareva resümeerib: „Unes [minu rõhutus — A. O.] nägin ma Eestimaad.” Siit võib välja lugeda, et ilmsi saame näha küll riiki, kuid mitte enam maad, säilinud teeviitadest hoolimata!

Sama näikse kinnitavat mulluse muusika-aasta täht Rasmus Puur (snd 1991), kes lõi Doris Kareva sõnadele kantaadi. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eelõhtul tõi ta oma vastse oopuse Pärnu kontserdimajas ka publiku ette ning küllap toob varsti mujalgi. Selle kirjatükiga unisoonis aga heliseb mu peas Puuri esikooperi „Pilvede värvid” muusika!

Kohanimede kohta nenditakse raamatu tagakaanel (vaiba raamil?): „Nimepärimus ja -maagia on vanemad kui kirjasõna.” Küllap ongi, kuid kes suudaks seda nüüdis-Eesti „maaelu arendajaile ja haldusreformijaile” selgeks teha? Kõik reformid kipuvad meil meenutama vana reformpõhjaga voodit — hästi kägiseb ja kääksub, võib veel hüpitada ka, kuid maandub ikka prügimäel! Sinna lesima jäänud poliitilistele ministritele ja muudele sellistele asjapulkadele saadavad vaadeldava teose autorid järele bussi, mis saabub peatusse nimega „Kerepäälse”, nagu ühelt fotolt näha on. Sellenimeline Võrumaa küla ise on ilmekas haldusreformi näide — kolm korda käis ta eri valdade vahel käest kätte, kuid bussipeatusest säilis üksnes silt! Oma eeposelaadse lugulaulu sisse on Kareva enda sõnul teinud valiku ligi 2300 Eesti kohanimest, ent kes oskaks ütelda, kui palju leidub nende seas Kerepäälse „argisugulasi”? Siin kirjapandu ei ole poliitika, vaid osa sestsamast Eestimaa saatuse laulust, mille meloodia peitub selle kohavaiba kaunites koekirjades!

Eespool vilksatas korraks sõna „autorid”. Tõepoolest: Doris Kareva kirja pandud teksti kõrvale on kujundaja Kersti Tormis fotode ja graafilise disaini toel loonud kongeniaalse pildiraamatu Eestimaa paikadest ja inimestest. Kirjanduse vaatenurgast äratas ta niiviisi taas elule humaanse „Huma”! Tänapäeva kombe kohaselt võib ju norida piltidel kajastuva „soolise võrdõiguslikkuse” kallal, sest meessugu esindab neil ainult ühe poisi­kese sünge altkulmupilk. Ent ei tasu ühe kirka rahvusloo juurde vändata vana katkist leierkasti! Pealegi on just naised läbi aegade jälginud ilmakompassi ja elukella (mis selleski kaantevahes olemas) ning kandnud edasi rahvapärimust.

Kareva ja Tormise „ühisvaiba” kohta peab nentima, et isegi raamil olev reklaam läheb täppi ega kutsu esile mingeid vastuväiteid. Kui parodeerivale sõnastusele aldis olla, vastab ju tõele, et „Unes nägin ma Eestimaad” on lugulaul, mis „algab maailma loomisest ja lõpeb nägemusega õitsvast rahuriigist”. Et toda rahuriiki näeb üksainus silm ja pealegi Loo-otsal, mis asub Prangli saarel, kuulub asja juurde! Samuti nagu Paganamaale paigutatud Kooljamäed ja Surmaorg (mis mõlemad eksisteerivadki kohanimedena) või haldusreformi kuradirattale jäänud Sandi (Võrumaa) ja Ura (Pärnumaa) külade naabruses nimetatud Kontrabanditee, mida ei leia üheltki kaardilt.

Ent kindlasti on Eestimaal olemas Naistekivimaa, Karukäpajäljemänd ja Tsõdsõpersemägi. Kuna siinkirjutaja viimasele hästi ei taha istuda ega endale seal „vaipa peale tõmmata”, siis pakub ta lõpetuseks välja omaenda unenäo kohanimedest, mis vaadeldavale vaibale ei mahtunud:

 

Laitse Kulna Patika

Mustjõe Sinialliku

Haapse Päidre Rahula

Irusilla Pärnamäe.

 

Kõigil neil toponüümidel on mingi seos minu eluetappidega, ka nende järjestusest tekkival rütmil. Selle kirjatüki lugejad aga nähku igaüks oma uned iseenda Eestimaast!

Leia veel huvitavat lugemist

Martin Luther
Kęstutis Navakas
...

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon