Elusana püsimise diskreetne ilu

Ly Lestberg

 

 

Jaak Jõerüüdi „Muutliku” impressioone

 Raamat „Muutlik” (2010) jäi silma tagasihoidlikkusega — askeetlikult hallis tonaalsuses väljapeetud kaanepildis miski otsekui viitas iselaadselt ruumilisele tihedusele selle sisus.

    (Hall omandab enda kõrval oleva värvuse tonaalsuse. Halliga segunedes omandavad paljud värvid eriliselt võluvaid tuhme, murtud või sametisi värvivarjundeid.)

Olin seda raamatut poes korduvalt käes hoidnud, veidi lehitsenud, ostagi plaaninud. Läks aga nii, et sain raamatu autorilt kingiks — koos tõeliste aastavahetussoovidega. Lõin „Muutliku” alustuseks keskelt lahti ja jäingi lugema, endal linnariided veel seljas. Korraga tundus, et vahet pole, kõik on võimalik — isegi see, et vahel võtavadki sõnad elu kuju. Mitte vastupidi.
(Kristlikus sümboolikas peetakse halli surnust ülestõusmise värviks.)

Märksõnade karkass „Muutlikust” kirjutamiseks tekkis juba esimesel lugemisel ja on järgmine:

Muutlik, heitlik, kannatlik, õnnelik. Näilik-näitlik. Elu teenimine. Sõnad pole pillamiseks — nendega tuleb ümber käia täpselt.

Mingi tabamatu vastuolu jäi „Muutliku” tekstis kummitama ka. Mõjus jätkuvalt küsimuse, mitte vastusena.
Taevas, mis alati meenutab armastust.

„Muutlik” on ennekõike äärmiselt eluterve raamat. Õpetus, kuidas püsida muutumatult elusana läbi kogu muutliku elu. Harilikult enesega nii tasakaalus inimesed ei kipu eriti kirjutama, vaid tunnevad elamise mõnust niigi piisavalt rõõmu. Väga õpetlik on tajuda niisuguse positiivsuse taustal oma ahastuse ja eufooria mõttetust.
Kuula, kui kusagil lüüakse rõõmukella, siis tea, et seda lüüakse sinule.

Mida enam ma „Muutliku” tsitaate ja mõttearendusi omavahel kõrvutasin, seda selgemaks sai, et igatpidi jäetakse seal kõik otsad lahti. Nii ei olnud see tekst enam mitte romaan Ajast, vaid pigem Ruumist. Täpsemalt teksti autori omaruumist, selle muutlikkusest, muutumisest või muutumatusest teda ümbritsevate reaalsete ruumide ja teiste tekstivoogude tekitatud ruumimaastike keskel.
Kui valge valgus valgustab valget objekti, peegeldub sellelt samuti valge valgus. Lao-Zi on tühjust võrrelnud suure tühja anumaga, mis lubab endasse mahutada lõputu hulga uusi asju. Tühjus on nagu igavik, nagu teine, ajaga paralleelne dimensioon, kus puudub kronoloogia. Kõik, mida me teeme ja tunnetame, kuulub siia maailma, teisel pool on aga tühjus.)

Ja see iga kord eri suunast puhuv (Sinuhe?) tuul tundus olevat see kaaslane, teine tegelane autori kõrval, kes aitab kirjanikul teha reaalajas restarte: pühkida peast kogu senise elu, viibida „Muutliku” teksti loomise vältel selleks ainuvõimalikus seisundis — ajalikus igavikus (mis reaalselt hoomamiseks jäigi ehk natuke liiga abstraktseks).
Üksindus on olemasolu kõigi ilmingute tühjusloomuse tajumine. Mineviku, oleviku ja tuleviku tühjenemine ühte hetke ning seeläbi hetke ja igaviku kokkusulamise tundmine sõnaga — ehk siis igavene elu. Tühjus sarnaneb unenägudeta unega: inimene ei tunne ega mäleta midagi, aeg kaob vahelt ära. Üksindus on meie puhas meel.)

Ometi pani „Muutliku” tekst just sellisena mind tundma end kaasosalisena millegi natuke salajase ja varjatu, vaid pühendatuile määratu tajumisel. Üks kirjeldus inimese liikumisest läbi erinevate ruumide (lk 14) millegi uue ja tundmatu poole mõjus vormilt aga nii klassikalise romaanitekstina, et pidasin seda esmalt tsitaadiks. Ja paarkümmend lehekülge hiljem (lk 33) sama lõigu edasiarendust „Muutliku” autori omaks. Nii on siis mõlemad originaalid, mitte tsitaadid.

Mõnikord avaneb inimese südames uks, mille taga on järgmine uks. Ta on tahtnud sinna, sinnagi pääseda, sest ta on tahtnud alati edasi liikuda. Ta pole kartnud midagi. Tundmatust ja elu seiklust pole ta igatahes kartnud. Ta on alati tahtnud iseenesest aru saada ja iseenese poole liikuda, läbi kõigi nende tubade, mis südamemaja lõputus anfilaadis üksteise järel on üles rivistunud, ja ootavad, et keegi neist läbi läheks.

Mõnikord avanebki uks järgmisse tuppa, inimene siseneb sinna, ta teab, et ta on uues ruumis, uues olukorras, et teda ootab ees midagi uut. Aga ta ei oska seda veel kirjeldada, seda, mis on alles toimunud, pole veel muutunud sõnadeks. Nii ei teagi, kas alguses ikka oli sõna.

 Ei tea küll miks, aga „Muutlikku” lugedes meenus korduvalt (A. H. Tammsaare) karjapoiss Juhku koos oma magus-pühalike mälestustega kõrgest kirikutornist ja teise poisi saabastest, mis olid teda kandnud seni tundmata maale, kuhu ta ilmsi teed ei teadnud ja millele nime ei mõistnud anda. Selliselt, alandlik-tõsine jahmatus hinges koos ettevaatliku rõõmuga sealsamas, mõjus „Muutliku” autori iseendaga jagatud imetlus ümbritseva suhtes iseäralikult hõrgu ja vahetuna, lausa relvitukstegevalt tänumeelsena. Panid mind ennastki tundma kaasosalisena vaid väga kitsale ringile pühendatud imelise tajumisel. Samas näitama ka peeglina teed minu enese suunas.
Ületava mõistmise südasuutras öeldakse nii: kuju on tühjus, tühjus ongi kuju; tühjus pole kujust eraldi, kuju pole tühjusest eraldi. Mis on kuju, see on tühjus; mis on tühjus, see on kuju. Nõnda on ka tunne, mõte, kujutlused ja teadvus tühjus.
Tagasiminekus tühjusesse pole midagi müstilist (sest tal pole metafüüsilist tähendust), vaid see on üleskutse lahustada ummistused, mis tekivad tegelikkuses alati, kui see on küllastunud ja temas pole enam tühikuid. François Jullien.)
Mu keha on õõnsusi täis, täis taevaid ja taevaosi.

Tekst valgub „Muutlikus” nagu vesi ja sobitub iga olukorraga, ehk siis ELU enesega. Õrn-õhuliselt laotuv, kergelt niisutav, igal juhul haljust tekitav — nagu hommikune kaste või siis allikavesi Torma metsistunud kirikuaia tagumises nurgas.

Aga õppida pähe Mika Waltari „Felix Õnnelik” või lugeda 25 korda Mika Waltari „Turms, surematut” — lugeda Sinuhe tuult, Sinuhe sõnu, Sinuhe kannatusi lõpmata alandliku ja tänumeelsena, mitte midagi vähegi olulist kahe silma vahele jätmata — kas ja kuidas on see üldse võimalik?

Kui subjekt on sisimas nagu keel, siis võivad sõnad temas põhjustada dramaatilisi muutusi.

Liha võib saada sõnaks; liha ja sõna võivad teineteist asendada. Lacan muudab tähtsaks keele, kuid unustab infans’i, kõnetu, keele-eelse olemise. Unustab elamuse.)

Sõna saab ju olla vahend või osa teekonnast, mitte olemasolu ise, ja inimene on ikka sõna kandja. Inimesel on aga võime mis tahes füüsilistele märkidele, ka tähemärkidest sõnadele oma peas tähendusi luua. Trükitud tekst on määratud jääma muutumatuks. See võib tekitada lugejates väga erinevaid mõtteid, aga inimestevahelise energiani see ei ulatu. Ses mõttes on Universum sõna suhtes tumm.

Mõnikord jõuavad sõnad välja ka vaikuse kõnesse, pausi kõlasse, vakatusse, mis tähendab vabanemist oma keele, keha ja hääle kütkeist pääsemise igatsusest.)

Iga pühendumusega teostatava vaimse meditatsiooni ja sisemise distsipliini eesmärgiks on siiruse ja otsekohesuse, isiksuse üha suurema loomulikkuse ja tervik­likkuse saavutamine, nende omaduste eelistamine keerutamisele ja teesklusele. Kuulata oma sisehäält, püüda tegelikult mõista, mida sa vajad. Isegi unistused tuleb hoida alati värsked. Muidu on tegu pettekujutlusega. Kord pähe võetud tuumveendumusega, mis tuleks harjumusliku uskumise asemel hoopis vaid­lustada. 

Tüvi ja oksad naasku oma alguse juurde. Kõrge ja madal — need on lihtsalt sõnad.) 

Tuul tõuseb, karge ja ärev nagu koolipoisi esimene armastus.

Ainuüksi tõde annab pildile ruumi ja mahu — tõde teeb pildi reljeefseks. Äkki siis polegi aeg ja ruum tingimused, milles me elame, vaid mõtteviisid, mida me kanname?

Peale küllasvärvuste — kõik värvused, mis puhtuselt vastavad või lähenevad spektri värvustele — esinevad veel varivärvused, kuhu kuuluvad valge, must ja hallid. Neid kõiki on võimalik ühendada varivärvuste redeliks.
Värvustel ning värvuste kokkukõladel mitmesugustes materjalides on eri värvinguid (nüansse) ehk värvuste tämbreid. Need olenevad peamiselt materjali pinna erinevusest. Sellest, kas valgus murdub tagasi pinnalt või tungib materjali sügavustesse, kas materjal murrab valgust igas suunas ühteviisi või eri suundades eri viisi jne.)

Sel suvel istusin Kakerdaja rabas, jalad samblases vees. Lehitsesin „Muutlikku” ja koondasin tervikuks sealt kogutud mõtteid. Istusin nii, et unustada. Hüljata enese kuju ja jätta maha teadmised. Kogesin sellisest tegevusest mingit sõnulseletamatut vabaduse ja avaruse tunnet, mis oli täpselt sama küps kui suur suvigi mu ümber. Järsku tekkis vastupandamatu rabajärve sukeldumise soov, just nimelt selle kõige soisemalt kaldalt. Natuke pelgasin ikka ka. Üllatus oli suur, kui selgus, et rabamändide juurestik oli just täpselt sinna tekitanud veealuse redeli.

(Suur on inimeses see, et ta on teisele sild, mitte eesmärk. 
Sillad inimeste vahel on suuresti metafoorsed, nende mastaabid mõõtmatud ja määratlematud. Aga need kannavad. Nad lihtsalt ON.)

Mida tähendab Suur Elumuudatus?

 

Ilmselt nii, nagu sõnad viivad kehale lähedale, tuleb lasta roosil ilmuda roosina, mitte selle kirjeldusena, kaasas päikesepaiste ja rõõm.

Vahel aga hakkab mõni „Muutliku” lause peas keerlema. Siis jään sellesse lausesse elama. Elan seal mõnda aega. Ei jää just kinni, lihtsalt olen. Enamasti on selline lause lihtne. Ka seekord. Valge vaikne lumeväli… See lause asub nüüd koos kogu universumiga minu sees lumevälja, lause ja vaikusena.

Jään huviga ootama, milline oleks see järgmine, teine jutustav luuletus, mis on veel kirjutamata. Sellest, kuidas jäälõhkuja ronib jää peale, nina ees, valge, silmipimestavalt alandlik lagendik ootamas, et ta murtakse, lõhutakse. PÄRISELT ka, mitte diskreetselt, omavahel lõplike vahemaadega eraldatud lumevälja, lause ja sõnana.

2010. aasta jõulukuust on vahepeal saanud 2017. aasta jõulukuu. „Muutliku” autorilt on äsja ilmunud raamat „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti”, mille nimilooks on kirjade vormis esitatud lühiromaan. Oma loo lõpetuse leidsin sealt (lk 183):

Mina olen nüüd tõesti nagu mingi mägi, et mind igasugu asjad enam ei kõiguta, nii ma tunnen. On üks sisemine kindlus, mida enne ei olnud.

Sina, Jaak, aga tuiska ikka nii lund kui ennast kui sõnu ja püsi õnnelik! 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood