Emajõe sinine veri 2

Lehte Hainsalu

 

 

 

 

 

*

 

Päikese põuasuu on jõe õhukeseks joonud,

kaldad põhjani paljad justkui rauga igemed.

Laulujumal Vanemuine otsib jahutust,

kõnnib vette kõige oma paklase hamega,

istub Kivisilla rusul,

kaelani vees,

kiilas lagipea läigib nagu vesikupp,

roheline habe, mis veepinnal harali heljub,

petab end ujuvaks penikeeleks.

Kannel on remmelgas rippu tuule tinistada.

Jõudeelu.

 

Taat mõneti mõtleb, kas minna ära pensionile.

Ega tulla saa vägevamat kui oma rahva vabaks laulmine,

riigi koju kutsumine.

Mehetegu tehtud, mis ümberütlemist ei küsi.

Elutöö on otsa saanud.

 

Kuid seal —

laululavalt kostavad kätte heledad poisihääled

„…siis Vanemuine murumaal…”

Oh sa poiss, kus kõnetatu kargab veest,

krahmab kandle kaenlasse ja mühiseb minekut,

habe üle õlgade kahte lehte lehvimas.

Eesti eest surmani!

 

*

 

EÜS-i poisid pesevad veinivahuga Karl Ernst von Baeri silmnägu

väga hoolikalt,

et kõrgeauline akadeemik tõsiasju võiks märgata.

Sepistara ümber õitsevad tudengineiud

nagu lõhnav lillesülem.

 

Ammu kord oli ilmakuulsus kirjutanud Liivimaa näitsikutest:

„Ma pole muide siin ühtegi leidnud, kes võiks end ilusaks pidada.”

Kas olin monogaamne või seisuseuhke,

muigab kahesaja kahekümne viie aastane mees mõrkjalt,

pronkstoolilt siiski tõusmata.

Raamat põlvel on piigadest tunduvalt turvalisem.

 

*

 

Ülikooli peahoone trepid

arhiveerivad pädevate professorite samme,

astutud teadusliku avastuse õnnelikus õhinas,

tegemata töö tülpimuses,

kahtluse kütkes, vastutuse vaevas.

Käsipuid lihvib ülesrühkijate rüsin

ajast aega.

 

Kolmandal trepimademel juba hallinev Gustav Suits

piirab pilguga tudenginnat,

kes lahkub loengute vihuga, liginematu.

Kuskil koridorikäänakul

vaidlevad Karl August Hermann ja Mihkel Veske

eesti keele häälikute kolme pikkuse üle

sülge säästmata.

Aulakongress aina kestab,

kõva kära saatel kisub vastasrind kihutuskõnekateedrist

kord Tõnissoni, kord Teemanti

hõlmapidi alla.

 

Portreede vahetust kuuldesaalides toimetatakse

isamaalist aadet vahetamata.

 

*

 

On kummutatud vanainimese kuvand.

Tartu bussides penskareid peaaegu polegi,

kõik puha professorilesed ja emeriitprofessorid,

surmani teadlased, õpetajad, arstid,

loomeinimesed, avaliku elu tegelased.

Enneolematu kontsentratsioon vana põlve haritlasi.

Vaiksed ja väärikad,

taaskasutuse elegantsetes kostüümides.

 

Toetudes ühele või kahele kepile,

hoiavad nad mõttejõu abil

maakera kildudeks lendamast.

 

*

 

Elamiskõlblikus linnas

on mõni kõrgem koht,

kust paistab kätte vaba silmapiir,

mitte katuserägastikud ei jookse lõpmatusse.

 

Täiesti vabal silmapiiril

puudutab taevas maad

oma armurohke käega.

Pilk vabale silmapiirile on ainus, mida vajad

aeg-ajalt.

Mittemilleski on kõik.

 

*

 

Valab kui pangest ühenäoliste sillutuskivide peale.

Ent vihmaveetorude õnnelikku laulu ei kuule,

ei näe nende vahutavat purset ootavasse rentslisse.

 

Uutes kortermajades on torustik varjul nagu soolestik kehas.

Aga see on

ja vallatu vesi ikkagi ühendab taeva ning maa,

tormates hõisates alla nagu liugtorus lustija spaas.

 

Aknaplekki ei saa silmist peita,

harvenevad piisad tantsivad sellel

varvaskingadega

läheneva printsi saladuslikke samme

uinuva kaunitari unenäkku.

 

*

 

Taimevaikus valitseb Botaanikaaeda.

Maakivitara on linnakära maha lõiganud

nagu aednikukäärid vigase võsundi.

Ilu seemned idanevad uitaja hinges.

 

Rododendronite aeg voolab mäest alla

nagu neoonvärvides kosk —

küllane päiksekollane, apelsinioranž, loojangupunane, lumivalge.

Iirised seavad end valmis,

pojengid on ootel,

roosid alles toibuvad talvest imestavi silmi.

 

Maailma maade saadikud

esitlevad oma riikide põlisväärtusi.

Lõunamaist lopsakust ja põhjala pieteeti

salvestad oma silmapõhjadesse

eluks ajaks.

 

*

 

Vabaduse puiestee vanad pärnad

avasid õiesilmad küdevasse koitu

ja nõretavad nüüd hommikvärsket mett.

Kumalasi kumiseb südajates lehtedes.

 

Läbi sajandite lööb Jaani kiriku tornikell

kirikut sisse.

Hääl heljub ja hõiskab.

Lõhnav heli ja helisev lõhn tihenevad Tartu hingeks.

 

On suveharja pühapäeva püha tund.

 

*

 

Emajõgi voolab ruttu, ent kiirustamata,

võttes kaasa kaldapealsed elulõhnad,

pisut mullaproove, kõrkjavarsi,

veelindude hääli.

 

Inimeste varjud liiguvad üle jõe

silla varju pidi,

vesi väreleb neid kandes nagu sulnis uni.

La vida es sueño.

Elu on uni,

värviline uni, õnnistatud uni.

Sellest ei tahakski ärgata.

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon