Emamaalembus

Janika Kronberg

Tõnu Õnnepalu: „Valede kataloog. Ing­lise aed”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 389 lk
.

Tõnu Õnnepalu, või täpsust ja ammendavust taotledes ka Emil Tode, Anton Nigovi nime all ligemale veerandsaja aasta jooksul kirjutatud proosateostele on ajalises järgnevuses iseloomulik järkjärguline eemaldumine selgest süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost — kõigest sellisest, mis võis toimuda kellegagi, kes ei ole autor. Viimatises romaani meenutavas teoses „Mandala” (2012) loob ta distantsi leebe irooniaga, nimetades peategelast lihtsalt kirjanikuks, kohati ka meie kirjanikuks, kellel aga on mingeid tajutavaid, olgu kogemuslikke või eluloolisi ühisjooni kirjanik Tõnu Õnnepaluga. Kui iroonia on distantsi võtmine, taandumine, siis eneseiroonia on võõritust loov kõrvaltpilk iseenesele. Samal ajal sellise eemaldumisega mõneti vanamoelisest romantilisest kangelasest on Õnnepalu proosas toimunud lähenemine varjamatult isiklikumale, autobiograafilisele pinnale mõttepäeviku laadsete fragmentide vormis.
Kõrvuti poeetikasse puutuvaga paistab silma veel teinegi suund, ja see on teoste geograafiline ruum, kauge eelkõige romaanides: „Piiririigis” (1993) Prantsusmaa, „Hinnas” (1995) Portugal, „Printsessis” (1997) Saksamaa, „Raadios” (2002) USA ja „Flandria päevikus” (2008) Belgia. Muidugi „eksib” neis teostes tegevus mujalegi, nagu ei järgi ta neis ka kindlalt žanri kaanonit. Õnnepalu looming on üha rohkem „valdkondade vaheline” ja seda kinnitavad ka talle viimati antud esseistikaauhinnad. Ehkki sama õigustatud oleks ka „vabaauhind”. Aga mis see esseistika muud ongi kui kirjanduslik vabamõtlemine, mille alla võiksid liigituda ka eespool nimetatutega võrreldes vägagi paiksed raamatud „Paradiis” (2009) ja „Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt” (2015).
Paikne on ka viimati romaanina eksponeeritud „Mandala” (2012), mis sõnaselgelt avab kirjaniku loomingulist rahutust ja liikumapanevaid jõude. Autori sõnul heietab romaani kirjanikust peategelane elust tõsiasjade keskel, fantaseerib kirjanduse asemel ja sukeldub iga nelja-viie aasta järel mingisse uude eluavantüüri tihti uues kohas: „Läks aeg, kirjanik lakkus eelmise ellusööstu haavad, ja ennäe, kõrvad juba jälle kikkis, saba püsti, nina nuhutamas järjekordset uut! Jah, mis sa niisugusega teed!” (Lk 126.) Kõik need avantüürid on lõppenud mingi uue raamatuga. Ja siis ongi viis aastat möödunud ja uus raamat teoks saanud. Veelgi paremini kui „Mandala” toob sellise eluavantüüri raamatuks saamise välja „Valede kataloog. Inglise aed”, mis on siinsele kirjutisele pigem mõne mõtte väljendamise ettekäändeks kui arvustamise objektiks. Kiidetud on raamatut küll, lugejaid jagub ja auhindki välja teenitud.
Piirdun vaid tõdemusega, et kompositsioonilt on „Valede kataloog. Inglise aed” omamoodi täiuslik teos. Selle äratundmiseni võib jõuda igaüks, kes kahest osast koosneva, kuid siiski seotud raamatu ühe hooga läbi on lugenud. Kirjutagu autor vahepeal millest iganes — mõisakultuurist või lugemiselamustest, sõjast ja rahust, Karl Marxist, ajalukku jäävatest punastest telefoniputkadest või poegadega pardiema meenutavast Korea poole suunduvast sõjalaevastikust —, harigu maad oma kodusaarel või aeda vanal heal Inglismaal, mis ju ka saar. See raamat on tervikuna nagu üks suur „aedniku aasta”. Ja muidugi harib selle autor oma aeda nii otseses kui kaudses tähenduses nii siin kui seal, kord mootorsaega, kord kirjutusvahendiga. Viimasel juhul on see raamat ka „kirjaniku aasta”, sest lõpeb saagi koristamisega — olgu siis saagiks kas aiasaadused, silma rõõmustavad hilised sügislilled või kirjapandud ja raamatukaante vahele jõudnud sõnad. Kõik saab lõpuks kokku.
Oluline on selle raamatu juures nimelt seik, et aednikuamet hoiab autorit kinni sedapuhku Inglismaal. Ja et see aed ongi just nimelt Inglise aed, botaanika ja kunsti ajalooline, vahest täiuslikem ühendus, sajandite jooksul teadlikult kujundatud ja mitu arenguetappi läbi teinud maastikukunsti vorm. Selle suurejoonelise ja sõna otseses mõttes maalilise maastiku Eesti vaste on muidugi mõisapargid, nagu on Inglismaa losside vähemaks vasteks siinsed mõisahooned, mille inspireeriv toime Õnnepalu loomingule meenub kohemaid. Ning kui mõtleme veel eespool nimetatud maadele, kus Õnnepalu on pikemalt peatunud ja mis on kulissideks ka tema teostele, siis need on enamasti Euroopa vanad kultuurmaad kunagiste meretaguste kolooniatega, suurte impeeriumide emamaad, ja mitte kunagi kolooniad. Need on ikka need päris maad, kus midagi toimub, või vähemalt on toimunud, tahan ma siin Õnnepalult nakkuse saanuna kursiivkirjas esile tõsta. Loomulik, et India, mida mõni reisikirjanik on nimetanud mandriks, mitte maaks ega riigiks, jääb ilmselt ka Õnnepalule kuidagi hoomamatuks, nagu võime järeldada „Mandala” kirjaniku kogemusest: „Jäi mulje, et India oli olnud midagi üpris teistsugust, ta polnud seal iial aru saanud, kas ta saab millestki aru või talle ainult tundub nii.” (Lk 118.) Aga rüübata Inglise aias üht olulist koloniaalprodukti, ja nimelt Darjeelingu teed piimaga (lk 215) — seda teeb ta meelsasti.
Niisiis juurdub Õnnepalu mentaliteet Euroopa suurte emamaade paksus kultuurikihis, mis on õilsa metslase looduslikud instinktid maha lihvinud. Või siis kratsib ta seda kultuurikihti oma kriitilise suhtumisega tsivilisatsiooni arengusse, mis üha enam näib tüürivat maailmalõpu poole. Kui ta vahelduseks kodumaal asustab mõneks ajaks mõne maamaja („skvotib” oleks siin öelda vist liiga anarhiahõnguline?), teeb ta seda kultuurselt, puhub vanale majale elu sisse. Aga igal juhul käitub ta põlvkondade tagusest orjastaatusest üle oleva peremehena, kasvatab tomateid või harib aeda. Vahet pole, kas Inglismaal leiba teenides või kodumaal kirjanikuna, säilitab ta igal juhul aristokraatliku hoiaku. Või täpsemalt vaimuaristokraatliku: vaikne vaatlus, mõtisklus, rahu — ja ei mingit pööbellikku või tõusiklikku rabelemist. Vastandina suhtumisele, mis nõuab pidevat ringisebimist, elumärgi andmist ja pildil püsimist, toob Õnnepalu iga oma teosega eesti kirjandusse aristokraatlikku väärikust ja tühistest ajalikest asjadest üle olemist. Ning selle kaudu kasvab ka lugejas vaimne väärikus ja peremehetunne. Väheke ikka.
Mulle näib, et just Õnnepalu hoiab oma proosaga pärast Jaan Krossi kõige silmapaistvamalt eesti kirjanduses ülal kirja katkematust. Olgu see pealegi mõnikord natuke tüütu, nagu kassid „Mandalas” või ka Õnnepalu enda proosas korduv tüüdatuse motiiv. Hoiab kirja katkematust umbes nõnda, nagu on selle sõnastanud Jaan Undusk võrdlemisi isiklikus perekondlikule papale peetud kõnes: „Andekatest poeetidest, andekatest prosaistidest, andekatest boheemlastest, andekatest joodikutest ja isegi leekivatest geeniustest ei piisa, et üht kultuuri täiskäigul tasakaalus hoida. Peab olema ka see, kelle kiri lihtsalt ei katke. Kultuuris peab olema teadmine: keegi kirjutab kusagil ikka. Kirjutab ka siis, kui teistel ei tule mõtet või kui teised on ajutiselt taas rivist väljas. Ka siis, kui pasun hüüab kõiki viimsepäeva Noa laevale.”

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon