Fagira D. Morti baarikapp
August, 2018Fagira D. Morti: „Pöörane kiskjaloom”.
„Tuum”, 2018. 96 lk.
Fagira D. Morti on see kuulus ajakirjanik, kes 2011. aastal julges teleekraanil välja öelda, et väikese peenisega mehed jätab ta hea meelega maha, et tema pole see, keda pikkus ei huvita, vastupidi. Fagira on kirglik poetess, eesti luule bravuuritar. Ja Fagira D. Morti luuleraamat, ka see uus, pole õieti luuleraamat, vaid pigem baarikapp. Väikeste üllatustega. Muidugi, juba tuttava maiguga luulepokaalid (luuletus, nimelt, kes ei tea, on Fagiral tihti pokaalikujuline), aga ka midagi uut. Nii et kohtumine Fagira D. Mortiga ei olnud vaid nostalgiline mekutamine pitsi või pokaali taga, kuigi oli ka seda. Kord noorena avastasin tema „Normaalsuse etaloni”, ja olin võlutud, lummatud, see luulekogu oli mu meelest midagi seninägematut ning uut. Pokaaliluuletused tekitasid minus vau!-tundeid, igaüks neist oli nagu sõõm. Eks sõnadki ole midagi vaimset, midagi füüsilist, nagu viin või vein või klaas šerrit — nad mõjuvad meisse kuidagi. Luulenaps.
Fagira D. Morti pokaaliluuletused on kindlasti klass omaette. Ma ei teagi, kas need olid väikesed pitsid, shot’id, mis said mu lemmikuks, või suured aperitiivid, pilgeni täis pokaalid, aga igatahes purju ma Fagira pokaalidest tookord jäin. Aastakümme hiljem tema pakutud pokaale taas tühjendades võin öelda, et olen ise muutunud, kõiki klaase ei viitsi küll läbi mekutada, aga mingi tumedus, jõud, kellelegi deemonile või Sinule pühendatud kirglikkus on neis pokaalides endiselt olemas. In vino veritas! Fagira D. Morti jookides on draamat, tugevust, tõelisi tundeid ja luulelikkust, isegi kui teinekord ehk liiga suure maneerlikkuseannusega tembitud. Aga seda maneeri on ajaga pigem vähemaks jäänud. Luuletused on läinud nende vaikimisaastatega küpsemaks, avatumaks, siiramaks. Elutarkustki, rahulikumat eluvaatlust on, Fagira pole enam nii bravuurikas. Kui Fagira D. Morti luulebaarikapi põhikoosseisu moodustavad juba mainitud erikujulised, kõrgejalgsed pokaalid, siis nüüd pakutakse kõrvale ka midagi tahedamat. Sakusmenti, näiteks tikuvõileibu haikude kujul. Pistad suhu ja tunned, mis maitse on. Ei midagi rasket! Mõni on kiluga, teised sinihallitusjuustuga. Haikuharrastus on eesti luules üsna levinud, aga eks selles napis žanris ole kerge ka mööda panna. Fagira D. Morti haikudes on tumedad teemad, puuduvad haikule kohustuslikud looduskirjeldused, rohkem on tunda inimelu rõhuvat kohalolu. Vahel pigem mõtteterad kui haikud. Aga miks mitte?
Kui kord peaks taas koostatama eesti parimate haikude antoloogia, vääriks „Pöörasest kiskjaloomast” nii mõnigi oma täpsuse iluga selles kogumikus kohta. Mõne haiku võiks endale lausa kreedoks võtta. Nagu näiteks selle: „Kes võidab, pole / oluline. Lõpuks on / tähtis mälestus.” (Lk 12.) Või selle: „Põleta sillad / enne kui hilja. Ära / tagasi vaata.” (Lk 27.)
Esindatud on ka graafilise vormita vabavärsid, ja õieti leidub kogumiku kõige mõjuvam luuletus just nende seas. Vahel õnnestub luuletajal luuletus kõige paremini siis, kui ta unustab, kes ta on, jätab oma maneerid ja vormid ning lihtsalt räägib. Võib-olla elu sunnil. Just sellise puhta õnnestumisena mõjus mulle pühendusluuletus Askurile isa surma puhul (lk 15). Loos endas pole ju nagu midagi erilist, aga mingi hetk tajud siirust, kerget minekurahu: „Sajab sooja septembrikuu vihma / kui ma lähen oma jumala juurde, / sajab sooja septembrikuu vihma, / vaikselt ja rahulikult, / sajab sooja septembrikuu vihma, / meie suvedki võisid olla külmemad, / sajab sooja septembrikuu vihma, / kui keeran uue lehekülje, / sajab sooja septembrikuu vihma, / kui alustan teekonda valguse poole.”
On tunda, et autoril on vaim külas käinud. Luuletusest õhkuvat soojust ja vahetust kogeb ka lugeja. Kui surnu, kellele see on pühendatud, seda kuuleks, siis meeldiks see kindlasti ka temale. Pühendusluuletused on sageli võimsad.
„Pöörasest kiskjaloomast” leiab irooniat armastuse ja ühiskonna pihta. Fagira D. Morti eriline suur teema on armastus. Ei saagi aru, kas armastus on olemas või ei ole. Mõnes luuletuses on kirg, on tunded, unenäod armastatust, on tuhanded romaanid, sajad laulud, mis on saanud tõuke armastusest. Mõnes teises luuletuses soovitatakse aga armastust mitte tõsiselt võtta, sest kõik lõpeb nagunii valuga. Tõeline armastus on vaid muinasjuttudes, aga inimesed ei ela muinasloos, tahab Fagira D. Morti öelda. Inimsuhted on keerulised, kooselu jääb sageli vaid kooselukatseks. Võib-olla tõesti on armastus olemas ainult legendides ja päriselus tuleb seda ette harva. „Ma võin rääkida Sinuga / armastuse keeles / kõige hingematvamaid sõnu, / ära võta seda tõsiselt, / ma olen kõigest tõlk, / elutu peegel [—] Minust ja sinust pole olemas / ühtegi muinasjuttu.” (Lk 21.)
Tavaliselt pohmellis peaga, järgmisel päeval, kahetsetakse kõike tehtut. Aga pärast kõigi nende Fagira D. Morti „Pöörase kiskjalooma” pokaalide kummutamist ja tikuvõileibade kugistamist (ning ka toekamaid palu) ei tekkinud ei kahetsust ega kassiahastust. Selle luulekogu võib kindlasti kinkida neile, kes pole veel Fagira D. Morti luulet lugenud, nii-öelda tutvumiskingituseks ühelt eesti omanäoliselt poetessilt. Neid eesti autorite luulekogusid, mida ei julgeks kunagi kinkida kirjanduskaugele inimesele, on õige palju, pigem ostan siis mõne kokaraamatu, sest tean, et kehv luule jääks riiulile seisma. „Pöörane kiskjaloom” on kindlasti kinkimissõbralik teos ja see iseloomustab autorit parimast küljest.
Mida öelda lõpetuseks kõikide nende shot’ide, killer dream’ide, kuivade martiinide ja fancy-jookide järelmaitsest? Ühes teleintervjuus iseloomustab Fagira D. Morti oma unistuste teksti nii: „Ma tahan, et tekst oleks terav ja laetud, pingest vinnas, lopsakas, ülevoolav, kummitama jääv, salvav, ma tahan, et tekst läheks korda ja oleks samas piisavalt selge.” Seda kõike ju Fagira D. Morti luuletustes, olgu pokaalsetes või mitte, ka on. Ja kõike annaks veel lisada. On ka siirust, julgust, on päris külma kainustki kõigi nende joovastavate jookide keskel. Mida sa, hing, veel ihaldad?
