Graniitkillustik

Ave Taavet

Foto: Meeli Küttim

 

 

 

Aivo kallas saapa esikuvaibale tühjaks. Rõõmsa sahinaga voolas kergkillustik jalanõust välja. Vaibale moodustus päeva jooksul Tallinna tänavailt kokku korjatud graniitkillustiku graanuleist suisa väike kuhjake.

„Vähevõitu,” vangutas Aivo pead, kuid pühkis sellest hoolimata kõik kübemed ajalehepaberile kokku.

Linnavalitsus, mupo ja kojamehed olid koonerdama hakanud. Küllap aimasid nendegi ihnsad hinged, esialgu vaid alateadlikult, graniitkillustiku väärtust. Oo graniit, üllas materjal, mis ühendab nii au- kui ka hauasambaid, mis on kujundanud meid ümbritsevaid maastikke ja millest on ehitatud põhja­maalase aju. Aivo liikus, ajaleht värisevate vanainimesekäte vahel, elutoa poole.

Ta oli graniitkillustikku linnatänavailt kogunud juba kümmekond talve. ­Sellest pidi saama tema suurprojekt, magnum opus, elutöö. Kui uut materjali lumelibedatele pealinnatänavatele alles tutvustati, oli raske leida puhast ­killustikku – ikka segunes see liiva, soola või, oh jälkust, tuhaga! Kuid viimastel aastatel vastu võetud avalikku ruumi ja libedusetõrjet puudutavad reglemendid olid olukorra paremaks muutnud – graniitkillustik oli ametlikult tänavapuiste­vahend number üks. Talviti katsus Aivo kanda võimalikult madala kanna ja säärisega jalatseid. Tema saabaste tallad olid täis uuristatud spetsiaalseid mustreid, mis pidid pisikesi kergeid kive endasse tõmbama, et ta saaks need siis koduvaikuses taas välja urgitseda. Vahel, ekstreemse libeduse päevadel või tänu puistaja hooletusele, õnnestus tal leida suisa väikesi graniitkillustiku hunnikuid. Siis viskas Aivo end jõuetu vanainimesekarje saatel pikali ning abitult kätega siputades kuhjas väärtuslikku materjali oma jope- ja püksitaskuisse. Hoidku selle eest, et keegi neil hetkedel talle abikätt oleks pakkunud!

Tirises uksekell.

Aivo ohkas ja tõmbas lukud-ketid eest. Seal seisis naabrimees Arno – seni ainus asjasse pühendatud isik kogu maamunal. Külakostiks sirutaski ta mõnusalt krabiseva ja raske ajalehetuutu – samuti pisikesi graanuleid tihkelt täis topitud.

„Noh, kuis edeneb?” küsis Arno kohe hakatuseks.

„Ah, mis ta tühja edeneb… Talved on ju nii lumevaeseks jäänud, millest me räägime! Pisut külma annab veel, aga muidu – mine või tänavasillutist kraapima, et veidigi lisa saada. Linnavalitsus on kah koonerdama hakanud!”

Arno noogutas mõistvalt: „Mitte linnavalitsus, vaid linnaviletsus, ma ütlen!”

Mehed naersid ragisevat vanainimesenaeru, mis kõlas, nagu püüaksid nad aega liivapaberiga siledamaks lihvida.

„Kas võin ise?” küsis Arno, peaga kergelt elutoa poole viibates.

„Aga palun!”

Nad astusid Aivo elutuppa, kus vanade, lõbusamate aegade meenutuseks olid veel säilinud Türgi vaip ja sektsioonkapp, kuid kust kohvi ja saiakeste lõhn oli juba ammu hoolsasti välja tuulutatud. Türgi vaibal troonis Aivo suurprojekt – Tallinna tänavatelt kokku kogutud graniitkillustiku kuhil, millest ühel ilusal, mitte enam liiga kaugel päeval pidi moodustuma tema isiklik, võimas ja kordumatu rändrahn.

Tuutu pihus, lähenes Arno sellele aupaklikult.

„Ta on… ilus!” sosistas naabrimees.

Aivo noogutas tummalt.

Tüüpprojekt nr 121 korterelamu, kus Aivo kodu asus, oli planeeritud selliselt, et isegi sügiskuudel paistis sinna iga päev vähemalt 2,5 tundi päikesevalgust. Praegu olidki käes need õnnelikud tunnid. Längus päikesekiired olid müraka küljed soojaks kütnud. Graniitkillustiku tume pind läikis soojalt ja tundmatud mineraalid heitsid sektsioonkapile päikesejänkusid. Aknalaual rohetavad aaloed ja ahvileivapuu rüütasid kivi salapärastesse varjudesse. Tumepruunis elutoahämaruses meenutas rahn mõnd tukastavat ürgelukat. Arno astus veel sammu edasi ja patsutas selle külge.

„Tõesti võimas,” märkis ta tunnustavalt. „Mis sa arvad, millal sa temaga sõitu saad minna?”

„Millal-millal… Ei saa ometi nii kärsitu olla! See oleneb asjaoludest – ilmast, ehitustöö edenemisest, võimalustest… Praegu on mul veel pisut lisa tarvis, et ta ikka õige mõõdu välja annaks. Ja lõppude lõpuks läheme sõitu siis, kui see talle sobib. Mina olen ainult kaasreisija.”

Arno silmitses sõpra kadeduse ja imetlusega.

„No hüva, kuhu ma need panen?” päris ta, tuutut Aivo poole sirutades.

„Tule, teeme pulbriks – saad oma kätega paika panna!” pakkus ehitusmeister suureliselt.

Mehed siirdusid kööki, mis oli oma neljaruutmeetrisele pindalale vaatamata midagi renessansiajastu skulptori töötoa ja keskaegse alkeemiku kambri vahepealset. Nõukogude sisseseade lisas neile tendentsidele veel oma kordumatu aura. Köögilaual troonisid kolm elektrilist kohviveskit, mille koludesse mehed saagi valasid. Pisut jahvatamist andis neile kaunilt sädeleva tuhkja graniit­killustiku tolmu ja parajas koguses vett lisades saadi sellest mõnus kleepuv pasta. Osa kivikesi lisati mahu täiteks oma algsel kujul. Kõik see ilu segati kokku avaras plekist lastevannis, mis seejärel ühiste jõududega elutuppa vinnati.

Rändrahn täitis juba suurema osa avarast ruumist. Mõnele nõrgema närvikavaga inimesele oleks see ehk klaustrofoobselt mõjunud, kuid Aivole sisendas vaid turvatunnet. Viimastel kuudel ta isegi magas rahnu otsas, et kivi liikvele minekut mitte maha magada.

Mõte rändrahnu ehitada tuli Aivole ühtaegu ootamatult ja loomulikult. Kord, kui ta järjekordselt täistuubitud bussis Lasnamäelt kesklinna loksus, ütles üks selge ja rahulik hääl tema peas: „Ära.”

„Kuidas palun?” võpatas Aivo seesmiselt, sest ta ei olnud sugugi reisimise peale mõelnud, vaid meenutas hoopis eelmise õhtu „Teletaibu” nutikamaid küsimusi.

„Ära,” kordas hääl rahulikult, vastuvaidlemist mitte sallival toonil.

„Aga… aga millega? Mul ei ole ju… Mul on ainult 63 eurot arve peal,” sattus Aivo sabinasse. Justkui oleks tema pähe helistanud telefonikelm ning palunud tal pangakonto üksikasjad jalamaid üles tunnistada.

„Vastus on sinu nina all,” sosistas hääl malbelt.

Aivo langetas pilgu.

Märtsikuiselt ligasel bussipõrandal läikisid graniitkillustiku graanulid. Tegelikult tundis ta neid ka kingakandades, kus need ebamugavat hõõrumist põhjustasid, meest juba osaliselt kandes ja kannustades. Ta korjas ühe graanuli näppude vahele ja silmitses seda mõtlikult. Graniitkilluke välgatas vandeseltslaslikult.

Ja järsku Aivo teadis. Tema silme ees kangastusid rändrahnud – suured, stoi­lised, sammaldunud kivimürakad, mis ometi olid Põhja-Eesti tasasele maastikule rännanud lõpmata kaugelt, teel ümber kujundades maastikke ning üle­tades meresid. Lükates enese ees risu, pinnast ja väiksemaid kiviseid vendi. Eks oli siingi neil vaid ajutine puhkepaik. Nad ootasid järgmist lainet. Ootasid kannatlikult. Sajandeid, aastatuhandeid, kui vaja, geoloogilise aja vooludes uppumata. Kivid olid igavesti noored.

Ilmselgelt ei saanud Aivo oma habraste sõlmiliste kätega üht taolist kivi­mürakat koju viiendale korrusele vinnata. See oleks hullumeelsus! Kuid ta võis ehitada uue, täiesti isikliku tehisrändrahnu. Samadest algosakestest, millest tema looduslikud kaaslasedki. Ning Aivo hakkas juba samal õhtul tööle.

Täna, kümme aastat hiljem, oli tulemus silmaga näha ja käega katsuda. ­Ainsaks küsimuseks jäi – millal? Millal läheb rahn teele?

Pärast meistritööd ohkasid mehed rahulolevalt ja potsatasid sinnasamasse kivi külje alla vaibale.

„Aitäh sulle abi eest,” ähkis Aivo mõnusa tööväsimusega.

„Ah, mis… Mis mul vanainimesel ikka targemat teha,” rehmas Arno käega.

Pisut aega kostis elutoas vaid meeste rasket hingamist. Siis küsis Arno pelglikult, peaaegu häbelikult: „Aivo, kuule, võta mind ka kaasa, ah? Kui ta kord liikuma hakkab.”       

Aivo vaatas sõpra üllatusega.

„No, seda et… Vaatame jah seda asja. Kuidas tal kandevõime on ja…” vastas ta ebamääraselt.

„Mind ei seo siin enam miski,” jätkas Arno. „Reisinud nagu õieti polegi. Nojah, sügaval nõukaajal sai ju korra Armeenias konjakit kulistamas käidud, aga Euroopasse… see on täitsa võõras kant.”

„Ega see rändrahn liinibuss ole, et saad, kuhu tahad,” nähvas Aivo. „Võib-olla kandume just nimelt Armeeniasse. Säh sulle siis!”

„Olgu või Armeenia… Ega ta hullem ikka ole, kui siin kassiga videvikku pidada ja sudokusid lahendada,” ohkas Arno. Ja lisas usalduslikult, Aivole lähemale naaldudes: „Loomad on nii viletsad arvutajad! Elementaarloogikast pole neil aimugi.”

Aivo, ehkki naabrimehele südamest tänulik, ei tahtnud siiski mingeid siduvaid lubadusi anda. Rändrahn oli tema projekt, tema pensionisammas ja pilet vabadusse! Vahel öösiti seal üleval kivisel pinnal räheldes nägi ta unedes juba seda suurt tuuri. Nägi, kuidas kivi kannab teda oma laial turjal läbi tulvavee justkui hiiglaslik valaskala ning Aivo tema turjal on vaba ja õnnelik. Nende teel varisevad põrmu sillad, viaduktid, büroohooned ja kaitserajatised, kuid tema ainult huilgab ja raputab valgeid vanainimesejuukseid.

Neis unedes ei jõudnud nad kunagi peatuspaika. See oli lõputa ja alguseta ränd. Ränd iseeneses, mis sobis kõige paremini rahnu loomuse ja Aivo unistustega. Algusest mõelda oli tüütu ja lõpust mõtlemine pelutav. Kuid kõik, mis sinna vahele jäi – kaos, stiihia, sõidujoovastus – tõmbas teda otsekui iminappadega enese külge.

Ja nüüd siis see Arno… tikub tema unelmatesse! Ta heitis pilgu naabrimehe poole. Seal ta istus. Habras ja krobeline nagu ta isegi. Rinnatasku välisküljele oli pastakast imbunud pisike tindiplekk. Juuksed olid staatilisest elektrist ­turris kui härmatanud telemastid. Ja sokid olid eri paaridest, ehkki samas kulumis­astmes. Ja kodus, kodus ootas teda vaid kass, kes ei osanud õieti numbri­mängegi mängida.

Aivo ohkas südamepõhjast: „No olgu. Olgu peale. Kui asjaks läheb, siis oled pardale oodatud.”

Arno naeratas avalalt, aimamata, et saatus on juba nurga taga.

Vaevalt sai suuline kokkulepe sõlmitud, kui meeste ergud kõrvad kuulsid kurjakuulutavat pahinat, justkui oleksid ülakorruse naabrid vannikraani lahti keeranud. Kuid pahin muudkui valjenes ja valjenes. Uudishimulikult astusid nad akna juurde.

Mööda Laagna kanalit lähenes hiidlaine. Rajades enesele hooletult teed pargitud autode ja pisikeste pudukioskite vahel, lükates üksteise järel kõrvale sildu, suundus ta otse Aivo maja poole. Viienda korruse aknast oli lainet ilusti näha.

„Tuleb! Tuleb!” hõiskas Aivo ja tegi toas paar tantsusammu.

Kribinal-krabinal ronisid mehed rahnu otsa, olles enne veel rõduuksed hoolikalt pärani teinud, et laine neid kergemini peale saaks korjata.

Pahinal murdis vesi läbi seina ning kergitas kergkillustikust kokku mätsitud hiigelkivi ühes Türgi vaibaga õhku. Teiselt poolt maja murdsid kivi ja vesi juba ühisel jõul välja.

Terve Lasnakas oli üks mulksuv veteväli, kuid kõige selle keskel seilasid Aivo ja Arno oma valgel laeval, rõõmust ja vabadusest huilates. Arno kass, kes istus aknal, silmitses peremeest üllatunult. Tema käpakeste all vettis viimane sudokunumber, helkivates loomasilmades kumas pettumus. Kuid kass ja numbrimõistatused ei olnud enam meeste vastutusel, nende reisisihiks oli nüüd Rotterdam.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon