Häda rahvuse pärast

Maarja Kangro

 

 

 

 

Mihkel Mutt: „Eesti ümberlõikaja”.

„Fabian”, 2016. 208 lk.

 

Veretilgad kenal valgel raamatukaanel on eksitavad. Siin pole mingit verd, roima ega märulit, napib isegi hariliku romaani masti tegevustikku. Kuna veretilku on kolm, tuleb vägisi mõte, et ju need viitavad sellele, kuidas eestlane katsub müüa oma hingekest suuremate ja peenemate rahvaste kultuurile. Või Brüsselile. Aga nagu näeme, ei taha seda hinge eriti keegi. Seegi näidatakse hoolikalt ära, kuidas hingemüüjad on oma õhinas naeruväärsed, kolkassejääjad on naeruväärsed, brüssellased on põlglikud ja ikkagi naeruväärsed ja mõni neist on pealegi kahesooline internatsionalist.

Meelis Oidsalu nimetab raamatut poliitiliseks pamfletiks ja eks see midagi niisugust olegi. Päris teose algul, lugedes nimesid nagu Janosz Securitate y Gasset (lk 14), saab selgeks, et tegu pole mitte niivõrd iroonilise, kuivõrd karikatuuriraamatuga. Nimed pä­ri­nek­sid justkui rahvajandist või lasteraamatust: Tömbia alevik, ajakirjanik Benno Sohvakartul (huvitav, Eesti kolkasse pandi elama tõlkelaenu-nimega tegelane), Boris Tammejuss, proua Röhat.

Romaani tegevus toimub Brüsselis ja Alam-Kolkakülas, kolkarahvusluse keskpunktis ja brüssellaste jaoks rassismi koldes. Küla nimi on Eesti kultuuriteadvusse fikseerunud Aleksander Kurtna tõlgitud Ivo Brešani näidendist „Hamleti lavastamine Alamkolka külas” (horvaadi originaalis on kohanimi Mrduša Donja). Muti Alam-Kolkaküla võiks teoses antud viida järgi — mille osutused on küll rangelt võttes võimatud — asuda kuskil Keila kandis. Plakatliku haledusega kujutatakse, kuidas alamkolklased projitseerivad end suure maailma taustale, nimetades oma küngast Himaalajaks ja mõisavaremeid Colosseumiks. Kohalikud eluedendamise kurioossused — järve on Euroopa rahadega lastud turistidele allveelaevad, hüljatud magalat on püütud uputada troopilistesse putkedesse — panevad mõtlema, kas autorile võisid kohati eeskujuks olla Ilf ja Petrov oma nepiaegse Venemaa satiiridega. Muti pildid on aga sageli nii ülekarikeeritud, et muutuvad kuivaks.

Tõsi, aeg-ajalt on naljakas ka. Näiteks kui jutuks on rahvuslikud või lokaalsed pühad asjad ja kombed — nende üle itsitamine on mõistagi viljakas, kes meist poleks seda juba mürsikuna teadnud. Lõbus motiiv on Alam-Kolkaküla kuulsad puulusikad, mille „traditsioon ulatub mitmesaja aasta taha” (lk 65), koos rahvapajatusega puulusikate nikerdajast ja tolle ilusast pruudist, kes lõpuks samuti puulusikaks muutus.

Häda rahvuse ja rahvuskultuurilise tõsiseltvõetavuse pärast hingestab, st inspireerib kogu teost. Enam või vähem karikatuursed hääled jutustavad järgemööda, mida nad arvavad idaeurooplusest, eesti päritolust, rahvusest kui sellisest, identiteedist, migratsioonist. Maskipihtimuste, manifestide ja lehelugude formaadis on esitatud igat laadi uite ja änge.

Kuni tegelasi ja nende seisukohti muudkui esitletakse, ootab lugeja kannatlikult, millal intro ükskord läbi saab ja tegevus käima läheb, aga seda õieti ei juhtugi. Juba tulebki postskriptum „Mis neist edasi sai” ja Archibald Aristotelyevi nn traktaat, „Loomingus” eraldi ilmunud mõtisklus, mis võrdleb Lääne-Rooma langust tänapäeva rändekriisiga, sedastades, et nüüdseil tulijail pole õiget barbaarsust ega elaani. Aristotelyev, kes esineb raamatus vaid selle „tähelepanuväärse kirjutise” autorina, on üks väheseid, kelle seisukohti romaani autor esitab täie tõsidusega. Aristotelyevi kardab Brüsselgi.

Sündmused, mis raamatus aset leiavad, on antud hõredalt või tagantjärele ülevaatena, romaani „reaalajas” toimub vähe. Brüssellased kiruvad klaasi kõrvale Ida-Euroopat; Alam-Kolkaküla elanik Rähn jutustab, kuidas ta britiks hakkas (end „ümber lõikas”), aga naasis siis Eestisse ja pakub nüüd teistele rahvusliku ümberlõikamise teenust; alamkolklased peavad mõttetalguid ja viivad Brüsselisse Ida-Euroopa manifesti, kus hoiatavad Euroopat hääbumise eest; üks neist ronib lipuvarda otsa ja suudleb Eesti lippu. Eurokuratooriumi liikmed on veidi ärevil ja saadavad kahesoolise agendi Alam-Kolkakülla maad kuulama. See on enam-vähem kõik.

On ideid, millest võinuks areneda suurepärane satiiriline põnevik. Hea leid on näiteks liikumine „Talendid koju!”, mis kimbutab kodumaalt lahkunud eestlasi. Hakkasin ootama, kas raamatu lõpuosas läheb mölluks, aga paraku sum­bus hea motiiv sinnasamma. Keegi peaks selle ära kasutama (kui Mutt seda ise ei tee), arvestades, kui kergesti eestlaste emotsioonid „mugavuspaguluse” teemast süttivad.

Muidugi ei pea romaanis tingimata olema suurt sündmustikku ega tegelaste sügava ja vastuolulise siseelu peegeldust. Seda ootab ju, nagu me teame, mugav, plaisir’i ihkav lugeja. Aga „Ümberlõikaja” ei ole ka mingi kontseptuaalne ega lugejaootustega mängiv teos. Mingitel asjaoludel on autor otsustanud välja pak­kuda karikeeriva tekstiassortii rahvuse teemadel.

Tahes-tahtmata — ja raamatu ühe iseäranis naljaka aspektina — meenub kuue aasta tagune (2011) mõttevahetus siinsamas „Loomingus” teemal „Eesti eksistentsiaalsus”, milles ma ka ise tellimuse peale osalesin. Küsimus oli eesti kultuuri enesetõlgenduse figuurides: eksistentsiaalsus, sisyphoslikkus, heroism, enesekolonisatsioon, katkestuse kultuur. Mutt oli selle amüsantse ettevõtmise ajal „Loomingu” peatoimetaja ja küllap tal oli inspireeriv vaadata, kuidas neid rahvuse enesemõistmise kujundeid lahati ja välja pakuti. „Ümberlõikajast” paistab „Eesti eksistentsiaalsus” kõverpeeglis, puudutatakse või vähemalt mainitakse mõttevahetuses esile kerkinud autoreid (Grenzstein, Herder, Anderson), kohalikus kõrtsis on tekkinud „katkestuste kultuur” (lk 69), kahesooline Mia Muhhin / Pedro Ylgem on muu hulgas õppinud „enesekoloniseerimist” (lk 126). Ma ise kirjutasin toona rahvustest kui teemapargist, siin on esteetilise teema- või rahvuspargi mõtteid pandud rõõmsalt heietama seesama Pedro Ylgem, kes ütleb, et talle „rahvuslikkus iseenesest meeldib, aga ainult säärane, kus on vabaõhumuuseumid ja rahvuspargid, folkbändid ja pärimusfestivalid” (lk 128). Ka suitsiidikujund on olemas; kui eksistentsiaalsuse-jutu ühes tõuketekstis, Jaan Unduski „Eksistentsiaalses Kreutzwaldis” on öeldud, et „võimalik, et ka valutum lahendus oleks olnud rahva kultuuriline enesetapp”, siis Rähn kahtlustab giidina töötades, et isegi Eestisse tulnud turistid on kõrgemalt poolt palgatud väikerahva psüühilise tervise hoidmiseks, „et me ei sooritaks kollektiivset enesetappu” (lk 40).

Tekkis küsimus, kas ümberlõikaja Rähn on konservatiiv või liberaal. Tundub, et pigem konservatiiv, rahvuslik identiteet on talle määrava tähtsusega ja koosneb justkui tahketest komponentidest. Liberaal ei viitsiks end sel moel ümber lõigata. Konservatiivi kombel mõtiskleb Rähn, et maailma probleemid saaksid lahendatud, kui inimesele anda seisuseteadlikkus (lk 58). Ent kui ka rahvailt peaks seisuseteadlikkust nõudma, siis eesti rahva liige ta olla ei taha. Siin tekib ebamugav diskrepants: mingit ajaloolist antust, lokaalsust, pärandit tahaks pühaks ja omaks pidada küll, aga see võiks olla šikim. Mitte eriti kuulsusrikaste rahvaste konservatiividel ei pruugi olla kerge. Isegi kui sa pole tingimata rahvuskonservatiiv, tuleb kuskilt võtta traditsiooni sisu, ja kapaktantsu ja puulusikat nagu ei taha. Siis võib võõrsilt, näiteks Briti saartelt, importida vähemalt peenema käilakuju, nagu seda teeb Edmund Burke’i Selts. Ka tänapäeva silmas pidades on arusaadav, et Roger Scrutoni ruuduline pintsak on atraktiivsem kui mõne Eesti isehakanud mõisahärra kaabu. Kes teab, palju Mutt niisugust nähtust silmas pidas. Telesaates lausus ta enda kohta, et on „konservatiiv, aga [minu kursiiv — M. K.] valgustatud” („Plekktrumm”, ETV2, 5. XII 2016). Võib-olla haaravad rahvusülesed konservatiivid, esoteerilised traditsionalistid jne oma Ida-Euroopa mõttekaaslased grupiembusse, aga võib-olla selja taga ühed ikkagi irvitavad teiste üle, kuna nonde aktsent ja tegumood on naljakad. „Ümberlõikaja” rõhutab just seda viimast, siinses nägemuses on kolkarahvustel vähe lootust, nad on ikka need kartulimügarikud oma „laikude ja täppidega peaaegu nagu ennevanasti” (lk 134). Küll see Geworfenheit on hirmus, ikka lööb rahvus välja käitumises, kõnes, sentimendis. Aga tobe näikse olevat ka vägisi Shakespeare’i tsiteerida või eurokeeles projekte kirjutada. Parim lahendus oleks olnud sündida kohe õigesse, väärikasse rahvusse. Ida-Euroopa neuroosid pole küll kadunud, aga ses teoses on kolkluse ja rahvuse kompleksid esil kuidagi eriti valulikult, peaaegu nagu 1990-ndatel või varastel 2000-ndatel. Noorema põlvkonna jaoks on küsimuse­asetused nihkunud, rahvuskompleksid kahvatunud. Rahvusvahelisel festivalil räägivad kõik aktsendiga, no big deal. Meedias tunnistab Mutt, et rahvusteema (eesti kirjanduses) kahaneb, „nooremate ning juba ka keskealiste loodud kirjanduses avaldub maailmakontaktsus ja sotsiaalsus eeskätt globaalse kaudu” („Postimees” 2. V 2017).

Nagu olen märku andnud, tekitab lugemisel küsimusi autori otsatu üleolek oma tegelastest. Ehkki kirjutuslaadilt hoopis teistsugune, meenub mõnes aspektis (noor) Elo Viiding: kõigi ja kõige suhtes kriitiline, hirmus läbinägelik. Mutt on oma tegelastest ja nende seisukohtadest nii üle, et see hakkab tekstile vastu töötama ja muudab pilkemomendi väsitavaks. Lincolnile omistatakse kuulus ütlus: „Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg, aga sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.” Midagi samas vaimus võiks täheldada ka üleolemise ja läbinägemise kohta, eriti kui see puudutab kirjanikku ja tema tegelasi. Võib-olla pole üleolek tegelastest kogu aeg kasulik, isegi kui oled nende looja, teksti elusus ja veenvus võivad kannatada. Üks Aristotelyev ei aita.

Keele ja stiili poolest meeldivalt loetavasse teksti on sattunud mõned sisulised ja hooletusvead. Mu kätte sattus vist esime­se trüki eksemplar, aga ehk on veel vigade väljatoomisest abi.

Kõigepealt: Rähni jutustus algab sellega, kuidas ta õppis ülikoolis inglise filoloogiat (lk 34) ja asus pärast lõpetamist tööle giidina. Vaevalt paarkümmend lehekülge hiljem (lk 53) loeme seevastu, kuidas ta, otsustanud britiks hakata, läks maakonnakeskusse inglise keele kursustele, tuupis paberitükkidelt sõnu ja hakkas seejärel läbi töötama inglise klassikat, mis kuulub ometi inglise filoloogide kohustusliku hariduse hulka. Ilmselt ununes autoril seoses Rähni vahepealse kolkapatriotismiga ta haridustee. Veel on ehk abiks sellised märkused: Bluffers Guide —> Bluffer’s Guide (lk 58); „Donna e mobile” (lk 136) —> „La donna è mobile”; Dixi et anima levavi (lk 146) —> animam levavi; „halduskulud poleks katnud tulusid” (lk 186) —> „tulud poleks katnud…”.

Pole kahtlust, et teemavalik — rahvus, identiteet, küsimus, kas jääda või minna — on Eesti lugejaskonda arvestades õnnestunud, seda näitab ka raamatu jätkuv müügiedu. Teema ilukirjandusliku käsitluse poolest oleks vaimukalt kirjanikult lootnud enamat. Peab oota­ma põnevikku vigilante-liikumisest „Talendid koju”.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon