Haljak vol. 3

Andrus Kasemaa

 

 

 

 

Kristjan Haljak: „Uus inimene”.

„Tuum”, 2017. 112 lk.

 

Kristjan Haljak pole enam tundmatu nimi eesti kirjandusmaailmas. Noor prantsuse keele õpetaja ja tõlkija, andnud välja juba kolm luulekogu. Debüüt „Värske Rõhu” tiiva alt, kuulub nüüd ka samanimelise kirjandusajakirja kolleegiumi. Prantsuse kirjanduse doktorant. Doktoritöö teema „Jaan Oks ja Lautréamont: luulekeele revolutsioon ja üleastuv-tume kirjandus”. Tõlkinud Charles Baudelaire’i „Kunstlikud paradiisid” (2014). Niipalju faktidest. Jaan Oks kummitab ka käesolevas luuleraamatus, äratuntavalt küll vaid ühes luuletuses, aga prantsuse dekandentliku tumeluule tumedus heljub terve selle luulekogu kohal. Õigupoolest on Kristjan Haljaku „Uus inimene” järg tema eelmisele luulekogule „Conceptio immaculata” (2017, „Vihmakass ja Kakerdaja”). Teemad on samad. Hoog on sama. Mõjusus, intensiivsus pole Haljakut maha jätnud. Ometi, kui võrdlesin enda lõbuks Haljaku kahte viimast luulekogu, siis tundub, et „Conceptio” on parem. Sügavam. „Uues inimeses” puudub see värvikirevus, mis on olemas „Conceptios”. „Uus inimene” tammub pigem ühel kohal, teeb lõputuid ringe, mõjudes „Conceptiost” allesjäänud laastudena. „Conceptios” on isegi tegelastering laiem. Võib-olla poleks kolmandat luulekogu pidanud veel välja andma. „Uus inimene” oleks võinud lõppeda näiteks 84. leheküljel. Pigem vähem luuletusi, pigem sõeluda. See on vana tõde. Ja võib-olla see väsitaski lõpuks. Haljaku luuletehasest tuli veel kraami ja see sai liiga kiiresti kaante vahele. Teinekord on hea, kui loomingul on aega settida.

Miskipärast meenus Haljakut lugedes kohe Marko Kompus, väärt nimi eesti sürrealistlikus luuletaevas. Mitte et Haljak oleks Kompusega võrreldav, aga midagi — segipaisatud sõnade virvarr — on Haljakus ja Kompuses sarnast. On ju Haljaku lemmik, doktoritööski figureeriv nimi, Lautréamont, oma hallutsinatoorse stiiliga mõjutanud sürrealiste. Ju on saanud Haljakki sealt mõjutusi. Haljak on ühes „Värske Rõhu” intervjuus maininud oma loomingu mõjutajatena Andres Ehinit ja Jüri Üdi. Ka Haljaku luules on ohtrasti (ala)teadvuse voolu, sürrealistidele iseloomulikku mängulisust, see koosneb justkui segipaisatud vihjetest, viidetest, päevasündmustest, tegelastest.

Võrdleksin Haljaku „Uut inimest” Baudelaire’i kuulsa sassis lauasahtliga, kust võib leida juuksesalke, arveid. On rannast leitud kive, paar pliiatsit, vana ID-kaart. Vanad rahad, mündid endisest rahaperioodist. Selline on Haljaku luulemaailm. Luuletused on lammutatud osadeks, tekst võib koosneda paljudest kultuurilistest viidetest, näiteks Jesseninile, Goethele, XIX sajandi prantsuse kirjandusele, kultuurile tervikuna. „Vabadus viib rahva barrikaadidele” on ühe Eugène Delacroix’ maali allkiri — Haljak on teinud sellest luuletuse: „vabadus viib rahva baarileti äärde / kas sa usud barrikaadi võimalikkust 21. sajandi / sajarealisel külavaheteel / veerand sajandit ma ootasin su hüübimist” (lk 83). On ka viiteid Eesti kultuurile, Kristjan Jaak Petersoni luuleridadele: „kas siis nende poiste keel ei või / laulu tuules taevani tõustes / igavust omale otsida siin / lumises põhjas ilusa maarja / külmas põhjatuules kastes / maarja vilusas kaljuorus / nabas / sääres / kannas / häbemes” (lk 106). Maarja on Haljakul ühest luuleraamatust teise ülekanduv tegelaskuju ja kohal ka „Conceptios”, kus saame muuseas teada, et „maria on südametunnistus ja / kahekümnenda sajandi vari” (lk 8). Väga huvitav tegelane! Kindlasti uurimist väärt.

Leidsin ka lauludest või reklaamidest meelde jäänud lauseid, nagu „elus on maitset” (lk 39) või „maailma lõpus on kohvik” (lk 38). Neist ridadest, vihjetest on Haljak arendanud edasi mingit alateadvuslikku voolu. Kuigi kahtlus jääb, et kas see kõik nii alateadvuslik ongi. Teadlik alateadvuslikkus. Mõnikord läheb see raskeks ja väsitavaks. Mingi hetk ei suuda enam jälgida neid viitetihe­daid tükkideks lammutatud tekste.

Tõsi on see, et kui kõigest aru ei saa, siis loed kas uuesti või lööd käega. Rütm on igatahes olemas. See kisub kaasa, aga lõpuks siiski väsitab ka. Kaod küll Haljaku palavikulisse luulekeelde ära, aga viibimine selles muutub liiga raskeks, rõhuvaks. Tumedaks. Nagu päike oleks loojunud. Kogu aeg seesama lõputu joru, seesama stiil. Seesama tumedus. Ei ühtegi valgusrikast luuletust. Vahel on üllatavaid momente, kauneid käike, aga siis jälle lased end nagu jõel edasi vedada. Järgmise leheküljeni. Suurem jagu luulet ei jäänud meelde. Ja miks peakski. Jäi meelde see vaimsus, rütm. Kindlasti oleks Haljaku luule autori elavas esituses haaravam. Tajutavam. Lugedes on enamik luuletusi nagu vihmahallid ühtlased seinad, kujutage ette linna, kus kõik majad on üksteise küljes kinni, kõik hallid, hallitanud, kõik on tihe, tiine, aga puudub värv. Puudub õhk luuletuste vahel. Haljak annab rütmi kätte, aga ei jäta hingamisruumi.

Ent leidub ka tõelisi pärle. Õnnestunud pildikesi, mis tõusevad tugevalt esile ja on lugejale otsekui tasuks luulekogu läbipuremise eest. Näiteks leheküljel 96: „artur rimbaud’ sünd / tabas teda üllatusena”, või leheküljel 89 — midagi käegakatsutavat, realistlikku, mis lingib ka minu teadvusega: „lõpus istusime olümpia hotelli / esimese korruse kohvikus jõime õieti / keedetud kohvi õieti / doseeritud suhkru ja piimaga / olime õigupoolest ise õied / endast väsinud iseendast sees”. Ilus! Või leheküljel 80: „kallis M. / anna andeks et ma täna / ei tulnud / ühte elu elada on raske / ühest elust raskem / veel vaid kaks”. Leheküljel 79 on kindlasti Haljaku üks suurimaid õnnestumisi, huvitav pildike — lapsepõlvemälestus Mustamäe elutoas päikesevalguses hõljuvast atomaarsest tolmust. Luuletus lõpeb mälestustes esile manatud tolmu kirjeldusega: „valge valge valge valge valge valge”. Perfektne. Pilt elab mu peas edasi, olen ju isegi sellist tolmuosakeste päikesetriipudes hõljumist lapsepõlves jälginud.

Kaanekujundus on väga tabav. Kogu luulekogu kokkuvõttev. Leegitsev, palavikuline inimene, põlev. Samas on ta vormitu, hingetu, hingeleeke endast välja andes kohati lagunev, põlev mass. Irooniline golem.

Õnneks on see olemas vaid Haljaku sõnade maailmas.

Haljaku luules on nii mõndagi, mida tihtipeale luuleraamatutest ei leia: hoogu, mängulisust, vaimukust. Kui palju on igavaid, tuimi, lodevaid luuleraamatuid! Üks viga ehk ongi Haljakul vaid: ta on liiga ratsionaalne ja teadlik oma tegevusest. Naudib küll oma sõnaosavust ja on justkui alateadvuslik, aga samas pole ka. Kompust selles ikkagi üle ei trumpa. Muidugi, eks see võrdlus ole ebaõiglane, üks pole teine, aga kahte Kompust ühel ajal ühte eesti luulesse siiski ei mahu. See koht on juba võetud, olgu või ebaõiglaselt. Iga järgmine sama laadi viljeleja paistab vaid jäljendajana, kuigi kindlasti ei ole! Ega Kompus olegi tingimata parem, aga ta on lihtsalt juba olemas. Nii nagu Marko Kompus, on ka Kristjan Haljak oma luulevabriku masinad päris mõnusa müdinaga käima saanud, naudib ise seda biiti, aga lugemisel jääb rütm pisut liiga monotoonseks, manavaks. Ei taha nagu sellel masinal ennast ära manada lasta.

Mingi imelik tunne tuleb „Uut ini­mest” lugedes. Saatanlik, ebamaine jõud, rütm. Luuleline seestumine, võib-olla üldse mitte Haljaku enda oma, vaid dekadentidelt üle võetud, pigem üle kandunud. Maria Lee Liivakki märgib „Loomingu” juulikuu numbris „Conceptiot” arvustades, et Haljaku luule teeb südame alt õõnsaks ja pea hakkab ringi käima, kui liiga kaua lugeda. Ei suuda ka mina Haljaku maailmas pikalt viibida. Natuke loen, siis tahaks välja minna. Päikese kätte.

Asi polegi vist Haljakus, vaid selles dekadentlikus luulevaimus, mille Haljak on tundliku antennina suutnud kinni püüda. Eks tõlkides jääb midagi ikka külge. Jah, mängulisus, sürr on ka vahvad, aga kõik see kokku mõjub siiski nagu kinnine, ilma akendeta tuba. Mis kellelegi. Mulle meeldib rohkem luule, mis on ise nagu aken, mille keegi on lahti lükanud, või veel parem, selline, mille ise saab lahti lükata.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood