Haljas dekadents keset omaloodud marmorkantsi

Maria Lee Liivak

 

 

Maria Lee Liivak

 

Kristjan Haljak: „Conceptio Immaculata: uuemate luuletuste kogu, mis kõrgestiaustatud Kristjan Haljak 2016. Issanda aastal kõigi muusade armastuse läbi on kirja pannud ning mis nüüd meie armuliku lugeja lauale on jõudnud”.

„Vihmakass ja Kakerdaja”, 2017. 62 lk.

 

Tahtmata siinkohal liigselt keskenduda arvustaja isikule, tunnen, et seda kirjutist tuleb alustada siiski väikese õienduse­ga: see raamat vääriks süvenenud vaatlust inimeselt, kes on iseäranis kursis Lääne-Euroopa vanema kirjandus- ja religioonilooga ning evib Kristjan Haljaku tekstimaailmaga oluliselt rohkem ühisosi. Aga kuivõrd Haljaku tekstiloome meenutab mõnelgi juhul mosaiik­vitraaži või iseendast täiesti kokkusobimatute reaalsuste sakraal-postmodernset kõrvutust, on ehk paratamatu ka mõne irdhelgi heitmine sellesse maailma, ja seda siinkirjutaja-juhulugeja peegeldus võib ehk olla.

Kristjan Haljak, prantsuse filoloog, õpetaja ja tõlkija, ei ole eesti nooremas luules enam mingi noviits, vaid äratuntava stiili ja suhteliselt selge ambitsiooniga poeet. Haljak mõtiskleb omaaegses intervjuus Eda Ahiga ajakirjas „Värske Rõhk”[1] sõnade „poeet”, „luuletaja”, „kirjanik” sünonüümia üle; mulle näib, et kui silmas pidada ta tekstide iroonilist üldtonaalsust, temaatikat ja selget kummardust prantsuse dekadentsi eeskujudele, võib teda küll ilma mingit kahju tegemata kaunistada tiitliga „poeet”, kuivõrd samamoodi nagu „Conceptio Immaculata” tutvustustekst, kus Haljakut nimetatakse eesti kirjanduse ainsaks tõsiselt võetavaks dekadendiks, säilib selles nii tähistajale kui tähistatavale mõneti turvaline eneseiroonia. Mõni samm, mõni stroof või sõnavalik võib sellest irooniast küll eemale viia, isegi pisut ohtlikule alale, kus luuletaja minetab tsitaatide-, viideterohke ruumi ja jääb üürikeseks ajaks ainult iseendana õhku rippuma, jättes lugejale võimaluse näha inimest teksti taga, ent enamasti teeb ta sealt iseloomulikult elegantse salto tagasi maailma, mida ta tunneb ja valdab, ja see, kas lugeja selles maailmas opereerida mõistab, ei puutu Haljaku nõtkesse sulge enam kuigivõrd.

Seda ka kujunduse/küljenduse tõttu. Raamatu üldine visuaal on sümpaatselt lakooniline: heledast kalingurist kaaned, millel musta seriifse kirjaga pealkiri ja autorinimi, toob meelde ajad, mil iga raamat oma mitmetuhandeses tiraažis oli väärtuslik ja oluline, ja mõjub lugupidava noogutusena läbi väga mitme peegli aega, mil eestikeelne kirjandus oli peamiselt vaid väheste fanaatikute unistus. Kaanest kuni kõige viimase leheni on kõik tekstid rööpjoondatud lehe keskele, mis annab esimesel pilgul puhta ja minimalistliku pildi (ka tekstide parempoolsed servad on sirged, ei mingeid lühemaid-pikemaid ridu nagu luules tavaliselt, vaid ilusad selgepiirilised aknakesed), ent tekitab küljenduslikke probleeme. Eeldan küll, et see on taotluslik, ent märgin siiski, et tähtede ebaühtlane vahe hakkab häirima juba kaanel, ning näiteks leheküljel 38 on pea­aegu arusaamatu, kas real „püha pisikene näljast langev poiss” peaksid olema tühikud või mitte. Samuti tekitab selline küljenduslaad aeg-ajalt sõnade vahele liiga suuri vahesid, mistõttu igasugust interpunktsiooni vältivad tekstid hakkavad lugeja peas kõlama skandeerivalt, ülerõhutatult; luuletus end ise valmilt ei ava, vaid eeldab lugejalt suurt tahtmist, keskendumist, õiget seisundit, rääkimata küllap haridusest ja lugemusest.

Võib siiski oletada, et praeguses eesti luulepildis on Haljak oma esimese kahe raamatuga juba piisavalt eristunud, meelde jäänud, mõttekaaslasi kogunud, nii et neid, kel see tungiv tahtmine tüpograafilistest ja mitmekihilistest vitraažakendest tema luuleilma sisse astuda, on üksjagu. Kõrvutatuna ühiskondliku seisuga, kus mitmed ideoloogilis-poliitilised jõud igatsevad varjamatult tagasi keskaega, mõjuvad „Conceptio Immaculata” vabade assotsiatsioonide kujutluspildid erakordselt pentsikute, grotesksetenagi. Pärnu maantee Via Appia, Maria — „südametunnistus ja / kahekümnenda sajandi vari” —, kes karjub õhtuti akende taga ja võtab sukkpükse jalast (lk 8), Wismari tänaval kangastuv „…saatan seljas talupojasärk peas / kollastest õitest pärg / aevastasin ja nägin kõnnib / saatan ja kannab seljal risti / aevastasin ja nägin et rist / polnud tegelikult rist vaid / baobab suur ja võluv nagu / tapalava või tripalium…” (lk 23). Ent siinkohal tuleb eriti pöörata tähelepanu Haljaku stiilile, lausa kadestusväärselt prantslaslikule, mis toob teiste seas meelde nii Bretoni kui Preverti, muuseas ka belglase Magritte’i; küllap pean selle all silmas midagi prantsuskeelsest psüühikast destilleerunut, mis on iseloomulik ka raskemeelsematele prantsuse filosoofidele; see (ütleksin, et kopeerimatu, ent siiski — Haljak tabab siin seda päris orgaaniliselt!) lubab tantsiskleda keeruliste kontseptsioonide kontuuridel, liigselt süvenemata žongleerida mis tahes kollektiivsest alateadvusest kerkivate assotsiatsioonidega ning sealjuures sumatada aeg-ajalt ka kiviraskete vanatestamentlike piltide sekka („…kuid kivi mis kivi miks kivi / tume lõhnatu ja tumm ja / nagu maalgi neid juba poleks / piisavalt milleks meile sinu / kivi taevas milleks narrid sa / meid nagu koeri kes me ometi / oleme sinuga ühte nägu kivi / tiritakse tagasi nüüd laskub kiivi / niiviisi nagu kivi ja taevas vastab / teie koeralised küünilised / põlgasite ära minu kingituse…”, lk 15) — ikka nii, et kõik, mis autori heatahtlikult üleoleval, esteetilis-snobistlikul, kiirkõnelisel juhtimisel lugejaga toimub, on lugeja, mitte aga enam autori asi. Nõnda pean võimalikuks, et iga loodav kujutluspilt on vastavalt kultuurilisele sättumusele iga lugeja peas täiesti erineva laetusega, ehk mis minu meelest groteskne, on ehk kellegi teise meelest hoopis harras ja püha. Nagu alati — ent siinkohal on lugeja voli oluliselt vabam kui muidu.

Ning nagu tihti kohtuvad muusikas, keeles või kirjanduses prantsuse ja slaavi jooned, murdub stilistika siingi vahel nõukogudeaegsetesse (või napilt nõukogudejärgsetesse) mälupiltidesse, ent mitte rusuvalt, nagu on iseloomulik vanema põlvkonna esindajatele (isegi kui kollase nokatsi ja päikeseprillidega väikene poiss laseb raketiheitjast õhku 93. aasta „Mercedese”, lk 39), vaid mingi säärase lõbususega, mis omaaegsetes Vene filmides mõjub eskapistliku künismina — näiteks luuletuses leheküljel 11: „…mis te arvate / et ma hakkan seda kraami / sellise palavaga trepist alla / tassima lollakad varem / viskasin aknast aga siis tuli / politsei noored mehed ilmusid / ukse taha mundrid seljas / pakkusin et võiks koos veini / juua ja džässi kuulata / mul on teleskoop sellega / näeb kuule ja naabermaja / akendesse teate palavaga / kõik inimesed riideid ei kanna / hahaha…”

Maastik, kuhu Haljak oma lugeja viib, on külluslik, kirev ja eklektiline, sealjuures endiselt palavikuline; siin on karakterite galerii — peale juba mainitute veel ahastav tapetimeister, „looja suure ooga” (lk 20), igav Hiiob, kes kirjadele ei vasta (lk 12), ning vanatühi, kellega Nõmme metsas söösukil-löösukil marju süüa (lk 36); igal Kalamaja tänaval müüvad väikesed hallid mehed pühade ajal aniisimaitselisi pulgakomme (lk 53) ja arusaamatud pederastid istuvad Canabière’i katusekorteris (lk 56). Lisaks sellele kõik need tasandid, mis esmapilgul võtavad silme eest kirjuks ja ehk segavad süvenemast, kui see pingutus aga siiski teha, viivad lugeja kujundi- ja kalambuuritsirkusesse trampliinide, köielkõndijate ja nutvate klounide sekka; ja seejärel — kes teab — võid selle raamatu kümneid kordi läbi lugeda ja jääb võimalus, et läbi ta ei saagi. Iseasi, kas pea liiga ringi ei hakka käima, kas südame alt liiga õõnsaks ei võta, kui liiga kaua selles maailmas viibid.

[1] E. Ahi, „Sõnapalavik. Intervjuu Kristjan Haljakuga”. „Värske Rõhk” 41 (kevad 2015).

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon