Hannu-Pekka Lappalaineni eleegiline teekond

Peeter Olesk

 

 

 

 

Soomes ilmus mullu raamat, mida raamatupoodides ei müüda. Tema kohta ei saa kasutada enam oskussõna „omakir­jastuslik”, sest sel sõnal on ajalooline tähendus nõukogude tsensuuri ja vastupanuliikumise aastakümneist. Samuti ei sobi liitsõna „ühemehekirjastus”, sest see tähistab väljaandja bürokraatlikku kapatsiteeti, mida sisustab kõigest üks faktootum. Järgnevas pean ma silmas hoopiski niisugust kirjastust, mis tegelikult on „lihtsalt” kirjastusmärk kas tiitel­lehel või selle pöördel ja mille õigusi ei kasutata rohkem kui üheks trükiseks. Ehkki sellist trükist poed ei paku, on tal siiski oma hind. Mõnikord on selleks autori määratud rahasumma, teinekord vabatahtlik annetus, sageli aga südamlik sõprus koos saaja-poole vaikiva nõus­olekuga raamatut arvustada. Raamat, millest juttu tuleb, maksis vahetalitaja kätte 20 eurot. Tõenäoliselt on see sümboolne hind, sest raamat ise on kõvakaaneline ja trükitud heale paberile. Vormi poolest on see teos ilmunud ilma kirjastuseta, faktiliselt on tema üllitamine tellitud quasi-virtuaalselt kirjastuselt „Book on Demand” (lühendatult BoD), mis töötab põhimõttel „Just-in-Time-Production” (või „Espresso Book Machine”). Garanteeritud maksmise korral lubab „Just-…” kirjastusele esitatud mälupulgalt teha tellimuses kokku lepitud lahendusega trükiseid „As you like it”.

Raamat minu arvutitöölaua vasakul serval kannab pealkirja „Lukijan silmin. Matkalla Kafkaan, runoon ja Viroon”. Tema autoriks on romantiline estofiil Hannu-Pekka Lappalainen (27. XI 1950; Tuulos), kes sai oma koolituse veel lektor Eeva Niinivaaralt ja professor Aimo Turunenilt Helsingi ülikoolis. Ta on tööta­nud pikalt Soome koolivalitsuse nõunikuna, olnud haridusametnik. Seekõrval on ta ka kirjutanud ning raamat sisaldab­ki kümme artiklit ja kaks ettekannet. Romantiliseks nimetan ma teda põhjusel, et Hannu-Pekka esinemised rajanevad mõnedel tundmustel, mis võivad olla tugevamad kui balansseeritud süstemaatilisus. Luulest kõneldes võib Hannu-Pekka olla koguni aksiomaatiline, sest tema sõnul saab luulet ja luuletusi avada selle pildi põhjal, mis tekib siis, kui lugeda luulet nagu loodusmaastikku. See ei tähenda sugugi, nagu läheks nn looduslüürikas olemise ühiskondlikkus — või ka isiklikkus — kahetsusväärselt kaduma. Muidugi on looduspilt, millest luuletusesse mahub ju õieti vaid „lõik looduse salamaailma” (Friedebert Tuglas, „Toome helbed”), üldiselt arusaadavam kui mingi sotsiaalne suhe, aga kui luule tõlgendamisel seatakse esikohale looduse esmasus, siis võib selle põhjuseks olla ka varjatud protest luule, iseäranis lüürika sotsiologiseerimise ehk marksististamise vastu. Niisugune protest on olnud peidul näiteks meie professor Karl Murul.

Tõsi, nii teoreetiliseks Hannu-Pekka ei lähe ega ole ta oma esinemistes ka väga mariinne või botaaniline. Tema lähtub pildist kui säärasest semantili­sest kompositsioonist, mille tekitab sõna, täpsemini märksõna kaudu leviv närvitunne. Märksõnaline sõna, mille asemel on pahatihti kasutatud sõna „motiiv”, on küllalt avar metakeelne kategooria sel­leks, et mahutada endasse õieti kõik, mis luules avaldub. Ent paraku on see sõna pisut etüüdlik ja vahest ka veidi kiretu. Ta sobib Eeva-Liisa Manneri luule käsit­lemiseks, mis vajabki spekulatiivsete tõlgenduste vastukaaluks ka mõistuspärast lähenemist, kuid on küsitav Betti Alveri suhtes. Alver oli küll sõnaotsi­ja/-leid­ja, kuid veelgi rohkem oli ta sõnade tähenduse mitmekordistaja. Kas tema pakutud/rõhutatud tähenduste struktuur oli rohkem simultaanne või pigem hierarhili­ne — see on küsimus.

Mõnikord võib maastik olla tegelikult hingemaastik, st psühhograafiline struktuur. Hannu-Pekka rakendab seda Franz Kafkast kirjutades. Tema käsitluses mõjutas Kafka loomingut anoreksia ehk ülivähene söömine. See on võimalik, kuigi pole talle ainuomane. Kas ano­reksia on Kafka teoseid läbiv motiiv? Hannu-Pekka meelest mitte. Igatahes pole see sugugi nii määrav kui olemise teekonna lõpmatus. See aga ei ole enam meditsiiniline, vaid hoopis projektiivse geomeetria ja veelgi üldisemaks minnes tunnetusteooria probleem.

Inimlapse tahtmisest lugeda kord ühte, kord teist kirjutas juba Seneca. Tema pidas silmas ennekõike autoreid ja üksikväljaandeid, mitte „lehekülgi” või katkendeid. Kuidasmoodi loeb minutaoline Hannu-Pekka Lappalainenit? Kui ma vajan näidet eleegilisest kirjanduskäsitlusest, mis väldib kõrget lendu ja pidulikku paatoslikkust kõi­ges, siis on Hannu-Pekka raamat väga käepärane. Ta ei ole raevukas ning niisugused tundeväljad nagu „põhjamaisus” ja „kargus” puuduvad temas täiesti. Ent on, nagu kardaks Hannu-Pekka tulla kirjanduse sisse. Võib-olla on ta seal sees olnud niivõrd lähedal, et ei söanda sellest kogemusest veel kirjutada. Ta võiks olla söakam!

Leia veel huvitavat lugemist

Kirmen Uribe
Mihkel Mutt
Jean-Philippe Toussaint

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon