Ilma igasuguste paguniteta

Kadri Matteus Mälk

Tunneta ja ära mõtle nõnda palju. Ja ära kirjuta, kui sa ei oska. Tee, mida oskad. Pealegi pole sul paguneid. Paguniteta sind jutule ei võeta. Kirjanike Liidu liige sa ju pole, eks ole. Sa ei tea üldse, mida tähendab kirjutada. Kirjutada ei tähenda mitte kirjutamist, vaid istumist ja veel kord istumist, Sitzfleisch’i ja ootamist, kuni higipiisad kogunevad su laubale, kui kogud mõtteid, mida sul ei ole. Kui oled investeerinud aega sellesse, et olla mõistetav ja kõigega kursis, on lihtne jõuda järeldusele, et see väärtuslik, mida teha oled suutnud, pole kellelegi oluline. Mitte midagi ei tohi maha magada, epileptiline konn. No tõesti, külahullu rekonkista ja Rolandi laul. Kas sa ikka tead, et dopamiin on tugevam kraam kui opioid. Ma kahtlustan, et sul on dopamiinitsükkel. Nii rahul ei saa üks segane naine tänapäeval eluoluga olla. Ootamine on eksistentsiaalne elukogemus. Ootamine ja otsimine. Ah et sa ei otsi, sa leiad. Leiad ennast. Ja ilma igasuguste paguniteta. Eesti filoloogiast oled ehk midagi kuulnud. Seal oli tänavu alavastuvõtt. Mine kähku, enne kui hilja. Ah et ei huvita. Et lähed Kunnuse juurde erakooli. Mine, kui julged. See on nüüd küll vapustavalt terane otsus, suurejooneline manööver. Minu julgeolekufirma sind selles ei toeta, arvesta sellega. Endal sul ju maksevõimet ei ole. Sa pole mingi Boroditš. Ah et töötad. No tööta, tööta. Liiga vähe töötad. Aga Kunnus on kallis. Firma asutamine on riskialdis tegevus. Hüpnotiseeri end seal sirgeks, kui suudad. Hommikul räägime.

Helenduvad maismaaloomad. Kivi hing

Olevipäeval tulevat tähed taeva. Vabadussõja võidusammas, laitmatu ebaõnnestumine, tuhat kahetsust. Mille regrets, Sans Souci, Tšehhi klaasivabrik ja minister Soo. Kõik me peaksime mõtlema oma elu üle järele, ka Aaviku-isandad, mitte liduma saba jalge vahel metsa poole. Võidusammas, kus üksikutes paneelides on esinenud ka võõrkehi, näiteks suitsukonisid ja nöörijuppe — kas on see me esiisade vere vääriline? Võiks olla ju pikast kiviunest ülesäratatud kuju. Praegu — alasti klaasist keiser. On meil ju oma Nike, Peeter Mudisti meistriteos. Triumfeeriv vaikne võit, väike võidupärg pikalt väljasirutatud vasakus käes. Miks me häbeneme oma andeid? Ime on kõige suurem, kui ta on igapäevane, on öelnud Mudist. Kivi hing. See loeb ometigi.

Nihkkaliiber

Ikka kärmelt on vaja tegutseda. Uus aeg nõuab uusi inimesi. Mitte uimardeid. Kus on nõudepesumasin? Ise olen see imemasin. Kümme minutit, koos kuivatusega kuusteist. Klaasid poleeritud. Punkt. Paus. Hingetõmbehetk. Astuge edasi, olete oodatud.

Amatsoonid: Triumf! Triumf! Triumf! Ta pääsnud on!
Penthesileia pärast pausi: See häbistav triumf küll olgu neetud!
Amatsoonid: Oo taevas, kas ei peta kõrv?
Meroe: Artemise auväärne sa preestrinna, sa lähemale tule —
Heinrich von Kleist

Kui lähedale saab keegi tulla, kui nõudepesumasin, ehk sa ise, lähed rikki?
Käed puhtaks. Käterätt puhtast linasest.
Ja nüüd supler. Kalibreeritud. Mõõdupulk. Nihkkaliiber. Pikkus 18,9 mm. Mõõda täpselt. Laius 9,6 mm. Ent kuidas mõõta sügavust? Öö mõõt on 1,9 mm sügavust. Eksida võib, kuid õige vähe.

Alfanaine

Karvased asjad on nõnda meelepärased. Mõnele meeldib sile, särav ja läikiv. Ent see on korraks vaid. Sära kaob, pind tuhmub, oksüdeerub, elu võtab oma, ent karv jääb. Karvas on animaalset tukset. Juba paljalt karva lõhn võib ajada pea puhta sassi. Nuhutad, ja su päev on päästetud. Kord läksid mul haigusega karvad nõnda pusasse, et oli valida, kas lõikan need ära või annab veel kammida. Ja sa kammisid neid kannatlikult kolm tundi. Pooled juuksed jäid ehk alles. Ülejäänutest tegime lõkke. Küll see lõhnas imeliselt. Nagu oleks idamaa turul.

Naine kui karusloom

Naine on teatavasti üks soe asi. Soe inimloom. Kelle kaissu pugeda. Feministidel on küllap teised tõekspidamised. Ent prantslased on selle keerulise küsimuse lahendanud lihtsalt ja loomulikult. Naine on see, kes on elegantne, on soe ja hea ja ei vingu. Ja voodis on kui karusloom. Mind võluvad karvased mehed. Tegelikult ka karvased naised. Neis on midagi metsikut ja arhailist.

Must kuu

Täringuvise ei saa eales välistada juhust. Ükski sõjaplaan ei ole lõplik. Kui läheb jamaks, siis meid lahinguväljal keegi ei oota. Meie püss võib olla ka see, et me paljastame valesid. Või toome päevavalgele vaikse tõe. Saades selle eest kuuli kuklasse. Hõbekuuli. Ja siis on vaikus. Vaikus on kuldne. Selle õppimine võib võtta aega. Kakofoonia on kurjast. Päikesevalgus võib suurendada tõenäosust, et meid võidakse avastada. Kuuvalgus annab kaitse. Must kuu, mida esineb õige harva, sel on ravivägi ja samas on ka üsna suur oht seda valesti kasutada, kui su käed pole puhtad. Käed peavad olema puhtad ka musta kuu aegu. Ja süda ka.

Kakaduu

Eks kõigil ole vahel igav. Kel kuidas. Mul oli igav viimati viieaastasena. Vedelesin maanteekraavis ja ootasin, silmad pärani, õhtust bussi, lootes, et saabub mu Tallinna-ema. Tallinna—Nuia õhtune kiirbuss oli tollal kui ime, kui reaktiivlennuk. Voolujooneline teraslind. Selliseid imelinde tänapäeval ei ole. Lendas nii et tolmujutt taga. Vuhh, ja möödas. Õhtupimeduses ta saabus. Tirisin dressipüksid jalast. Panin kähku selga oma kaunima sitsikleidi. Punusin bussipeatusse. Mul oli emale ka kingitus. Heinakõrtest tehtud sõrmus. Ent ema ei tulnud. Nutuvõru suu ümber, lontsisin koju. Vanaisa võttis nuttu löristava lapse sülle ja ütles lohutuseks: kakaduu. Vanaisa oli napisõnaline ja kordas veel kord: kakaduu. Mulle oli see mõistetamatu. Kuid kõlas usutavalt. Ega ma oma lohutamatus olukorras midagi küsinud ka. Elus on nõnda palju asju, millest ei saagi lõpuni aru. Ega peagi saama. Või on lihtsurelikule liialt eredad mõista. Rabelesin end lahti ja jooksin metsa. Oravat tunnen, hunti olen näinud, hirve, jänest muidugi. Nägin metsavaikuses vaimusilma ees, kui kaunis mu ema seal kaugel Tallinnas on. Kui sätitud. Tõin vanaisale hommikuks kleidisaba sees jänesekapsast, kuusevõrseid ja väheke metsmaasikaid. Ütlesin, et kakaduu saatis.

Kaknaada ülikond

Hakkame tasakesi minema. Kalakesed söödetud. Silla taga on jões koolmekoht, väheke madalam, vesi sillerdab, paistab läbi, kalakesed kogunevad. Ikka tuleb midagi poetada, kalakesed on mu sõbrad. Oleks ikkagi pidanud Mullutule ka minema. Eks jõua. Nii, astu, astu. Kõrkjad paitavad kintse. Traksid kuidagi soonivad. Pea vastu, pole enam palju minna. Ema on ehk kodus kalasuppi teinud. Ülikond kisub viltu. Ja nüüd see külatädi ka veel, ta sealt teistpoolt silda, kuda ta korraga siia sai. Mis on, väikemees, miks nii pahasti lõhnad. Vaatame. Ah et kalakesi käisid söötmas. Oot, mis juhtus. Mis ülikond. Kaknaada ülikond. Tädi saatis Vänkuuverist. No kes te tädi ei teaks, kogu küla teab, Nasva teab ja terve Sõrve teab, tal ju mäebel talu, enne sõda. Ah sa sõda ei mäleta. No kuda sa ei mäleta. Kõik mäletavad. Tädi sai lihtsalt paadiga üle. Meie jäime seie. Oota, poja. Lõhn on kahtlane. Oh, kakk tuli püksi. No see möni asi. Punu kiiresti kottu, ema seab korda. Kaknaada ülikond ikkagi.

Toida head hunti

Täis kõht heategusid ei mäleta. Sa võid olla psühhofüüsiliste peenväljade spetsialist või magistrikraadiga metameditsiinilises koputamises. Vägagi peen värk. Ent elu nõuab midagi muud. Tõenäoliselt on aeg ja tähelepanu kõige hinnalisemad nähtused, mida suudame oma lähedastele pakkuda. Ja vaikus. Vaikus meie sees. Vaikusest tuntakse puudust, see on haruldus. Vahel on mõistlik teha elu raskemaks kui vaja. Et tajuda, kas kõht on tühi või mitte. Kui oled aidanud ennastsalgavalt kedagi, kes selle peale vilet laseb, siis pole edasised otsused sinu meelevallas, vaid Kõigevägevama kätes. Mida sa teha saad — toita edaspidi head hunti oma hinges.

Varja vabadust

Varja kergelt saadud vabadust — ta on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi: enne kui sa märkad, sulab ta su keele pealt, ja sa imed orjahigi. Ori. Isaac Bashevis Singeri raamatu kõige nutmapanevamad kirjakohad on aidanud mul korda saata mitu head tööd. Töö kordaminek on ju Jumala kätes. Saara, Jaakobi naine, tegelikult ei teadnud ju, et ta ootas last, kelle saatus polnud kerge. Kui lapse ema ei ole koguduse otsusega juudi usku vastu võetud, on laps pagan. Ma ei räägi sõnagi, otsustas Jaakob. Nüüd, kui Saara hakkas rääkima, olen mina vait. Saara oli suremas. Mägi on kõrge, taevas on mu nahk.

Kiri mehele

Mõnikord mõtlen ma, et see on haigus. Varjatud ilus haigus. Vahel ehk siis, kui näen vaikset etteheidet Su silmis, kui särades Sulle taas uut ehet tutvustan. Huvitav, et ühtki romaani ega luuletust ei pea Sulle lahti seletama; olen taibanud: neid mõistad sa sõnadeta; aga pilti või ehet või pillilugu peab. Me elame tõe suhtelisuse ajastul. See annab hoogu mitmeti mõistetavusele, inimene vajab seletusi selle kohta, mis me ümber toimub. Kui avalikke seletusi umbusaldatakse, haaratakse õlekõrrest. Aga seletus on kõigest seletus. Vaatama peab südamega.
Või on asi selles, et kulutan kerglaselt raha. Asine nagu Sa oled. Ent esiteks, meil on ju vaid väheke seda raha, üle ääre ei aja ja vajadused pole ka teab kui suured. Päikesereisidel ei käi, autoliisingut ei ole… Ja teiseks teen kõike seda hullust ju vaid omateenitud rahanatukese eest.
Või on asi selles, et kodus pole kusagil istuda ega astuda. Kõik kohad on ehteid täis. Olen sellele mõelnud ja selleks on mul varutud kaks seifi, kus kõik saab segamatult silme eest ära. Oma pessa. Igavik pole moes. Ja siis? Ma tean, mida teen, kuigi teen seda tihti kinnisilmi. Üks meessoost sõber ütles elutargalt, et me kodu on ilmselgelt naise kodu. Kõikjal ehted, kivid, lihvitud ja veel lihvimata; kusagil ei vedele naastrehve ega õliseid kindaid. Kalamehe kummisaapaid ega õngeritvu. Aga raamatud, mis ei mahu enam ühtegi riiulisse ära? On neil sugu?
Kõige valusamad, aga ka kõige olulisemad õppetunnid saame ikka neilt, kellele kõige lähemal oleme. Elukaaslased, kelle juures varem või hiljem kõik meie kaitsemüürid langevad, ja nad kohtuvad meie tõelise olemusega — inimesega, kes ei pea kandma maski, vaid on selline, nagu ta tegelikult on. Lõpeta see paranoiline posimine, ütled sa. Õigemini, ole lõpuks vait.
Ma saan aru, et „Kurb Loom” klaviatuuriklahvide vahel häirib Sind rohkem kui tõsiasi, et pooltel klahvidel on tähed kustunud, ent ma tean hästi, et a, s-i, d, e ja paljude teiste klahvide tuhmus häirib Sind vähem kui see pross seal Num Locki kohal. Ja nagunii kirjutad sa pimesi ning kiirusel, mis ehmatas oimetuks nood Baikonuri kosmonaudid, kes meil hiljuti külas käisid.
Tegelikult on asi keerulisem. Ära tee meie kodust muuseumi, ütled Sa. Tee, mida oskad, ja ole sellega rahul. Võta vaguralt vastu oma kalvinistlik saatus, lõpeta töö, hinga sisse ja välja ja alusta uut. Kuniks väge. Aga armsaim, ka Sinu raamat on täna uus, ent homme juba museaal. Eilne maailm. Rahvusraamatukogus jagatakse Ohtlikel Päevadel Su raamatuid karjakaupa neile, kel on huvi, ent pole raha, kes tasuvad iga olematu ostu eest tänutähena vimpli ja siiraima naeratusega. Lisaks kupong, millega võid kohvikus osta võisaia.
Armsaim. Ma pole pärisori. Olen pooleldi ori. Olen ori ses mõttes, et sõltun mitmest asjast: ehetest ja lähedaste puudutustest. Kui ma ei tunne enda läheduses inimese hõngu, tema karva karedust, öös rähklevat kütiselga, jalgevahe jahedust, olen ma läbi kukkunud, ja mitte vähe. Täiesti. Sinu osatamine teeb loo pikantsemaks. Noo, vürtsi meil on. Lähen öösel töötuppa. Ja sealt ta tuleb. „Minek”. Panen kolm kihti, sest süsi on ju õige õrn. Turmaliin seevastu tugev. Ent kui nad kohtuvad… Kallifatides ütleb oma teoses „Veel üks elu”, mida võib lugeda kui usutunnistust: „Meie alla ei anna.” Ja veel: „Me ei võtnud endale vabadust selleks, et oma harjumuste orjaks hakata.” Kas just orjaks, ent sõltlaseks küll. „Unustamine on osa elust,” ütleb Kallifatides. Ent see tähendab ka, et mäletamine, meelespidamine on see teine osa, see puuduv osa elust. Midagi on puudu. Ja sa üritad kuidagi seda täita, seda musta auku.

Punase paelaga võti

Kõik teadsid, kus võti asub. See oli poetatud ühte maja hoovipoolsel aknalaual seisvasse lillepotti. Potte oli aknalaual terve rivi. Sa pidid leidma kõige eredamate õitega lillepoti ja selle mullas sobrama — ja seal ta oligi. Pääsesid sellega ateljeesse ja seal oli laua alumises sahtlis teine punase paelaga võti, suurem, sellega pääsesid juba üles korterisse. Mis oli nii suur ja lai ja paksult vintage-kraami täis, et seal polnud üldse keeruline ära eksida. Kui kööki sattusin, nägin külmkapile kinnitatud nimekirja 1) ensin silakka, 2) sitten korista pientä, 3) sitten alta kaapista… Älä unohda vettä! Lugesin seda heldimusega, sest kuigi kõik polnud selge, oli siiski tunne, et see oli mõeldud just mulle, mida süüa, kohanemiseks, esmaseks instruktiks. Peagi selgus, et korteris on veel kaks peenekoivalist püsiasukat, halli kassi, keda tuli toita. Kiri oli kirjutatud neile mõeldes. Me saime hakkama. Olin just tegemas oma kraaditööd Helsingi ülikooli juures ja ülikooli raamatukogu Engeli kauni kuppelkiriku kõrval oli mõne minuti kaugusel. Peatselt sain ka oma isikliku võtme — ikka punase paelaga. Korter oli nii suur, et võisin vabalt köögis kõva häälega oma seminari ettekannet harjutada, Sike ise teises toas telefonitsi täistuuridel oma alluvaid õpetamas. Võisin majutada sinna pesakonna oma üliõpilasi, kui Helsingis mõni oluline näitus toimus, võisin õieti teha kõike, mis pähe tuli. Kord, kui olin kodust tulles kiiruga oma punase paelaga võtme maha unustanud, laev hilines tormi tõttu, läksin öösel üle tee asuvasse restorani ja baarimees ulatas mulle sõnagi küsimata — punase paelaga võtme. Oli öö ja see oli õnnistus, et sain padja pea alla. Ära muretse, ütles Sike, rõdul võid Sa alati olla. Esialgu varusin seks tarbeks kohasemaid kasukaid, ikkagi välitingimused ja tali, ent siis selgus, et sõna parveke all mõtles ta maja ülemist korrust, mis polnud nii luksuslik. Kuid siis juhtus midagi. Kuulsin Rutsukolt, et Sikega on pahasti. Ja siis tuli tütardelt teade. Lõpp, korraga. Lõplik lõpp. Sike palus end matta pappkarbis ja mustikad käes. Toto palus kurvalt, et tuleksin. Neil on tava, et ärasaatmine on pereringis ja hiljem muistotilaisuus, mälestusõhtusöök, kus kõik saavad oma nutud nutetud ja mälestused räägitud. Olin just ostnud pileti Shanghaisse oma näitusele ja lubanud esineda seal loenguga. Ei saanud enam midagi muuta. Kirjutasin „Hesarile” järelehüüde. Kaalusin kaua, kas tühistan sõidu. Polnud parata, pidin minema. Helistasin Totole ärasaatmisööl ja palusin armu. On olukordi, kus isegi pisaratest jääb puudu. Koju jõudes avasin koristuseks sahtli ja — mulle vaatas vastu punase paelaga võti.

Tšaikovski ja tšaika

Kivi võib olla magnetiline või elektriline. Tõmbav või tõukav. Kuulad Tšaikovski esimest ja näed, kuidas Sofia Vasheruk oma käsi valitseb, milline käte koreograafia! Kuidas tuksleb ta paljas sale selg veinipunase taftkleidi all. Nagu gasell. Kuidas ta kratsib nina klaveri taga, heites vahepeal kiirpilgu dirigendikepile, kui raugelt ta kohendab juukseid, et siis kohemaid sukelduda forte’sse. Ja sealt piano’sse. Mõistad midagi seletamatut — talent ei luba end ära seletada. Ja siis mõtled paratamatult Haapsalu rannapromenaadile ja tunned uhkust, et see pink meil seal on. Kivipink, skulptor Roman Haavamäe teos, mis asub kohas, kus helilooja olevat armastanud vaadata päikeseloojangut. Magnetiline kivi. Ja näed, kuis kajakad mere ääres oma sümfooniat esitavad. Võib-olla on nood tšaika’d Tšaikovski reinkarnatsioon.

Pörhäps

Tähelepanu on piiratumaid ressursse me elus. Ent antropotseeniajastul ei tundu inimene enam olevat kõige kese ja telg, vaid mutrike suures süsteemis, kus tähelepanu peab jaguma nii metsadele-maadele kui loomadele-lindudele ja veel kosmosele ka. Kui Jaan Oks läheks täna Balti jaama turule, kus on küll esindatud peamiselt küttimise ja koriluse saadused, kukuks ta vist põntsti pikali. Mitte et valik on uskumatult suur, vaid tempo ja tähelepanematus on arutu.

Nüüd maksa enam oodata ühtegi, kõik juba ette valmistatud ka. Täna paras pimedus, tee hää, võiks korra selle reisi ära käia — siis südame päält ära. Millal see parem aeg on?
Jaan Oks, „Hingemägede ääres”

Ja läksimegi. Mulle meeldib jaama turg väga, kraam on värske, nuhutad koriandrit, saad proovida nagu turul ikka, sind ei peteta, sendipealt saad raha tagasi. Kui valisin Jaan Oksaga koos värskeid kartuleid, suutsin teda venelannast müüjatariga vesteldes aidata. Ent siis, kui küsisin vaikses vene keeles, kas te eesti keeles ka mõistate suhelda, vastati: mogu, no ne hotšu! Nuvot. Oks jäi tükiks ajaks vait. Vaikuse katkestas meie kõrval vaarikaid valiv ilmselt kaugelt maalt pärit härrasmees, kes alustas küsimust: perhaps…? Ja müüjatar käratas: sam tõ pörhäps! Ja virutas kühvli käest.
Soomlastel on kombeks nõnda öelda: maassa maan tavalla tai maasta pois. Võõrasse kirikusse oma usuga ei tulda. Terve talupojamõistus, kas pole. Ent mida meie siin oma armsas piiririigis peaksime tegema — pörhäps?

Sulepea

Sain kallilt inimeselt sünnipäevakingiks sulepea. Parker. Kaunis karbis. Ar­va­sin esiotsa, et see on parkimiskaart kogu eluks. Kinkija-mees on automaniakk. Nagu mõnedki mehed. Mingi maniakaalsus peab inimesel ju olema. Ent ta teab mu meelelisust sulepeade vastu. Nõnda et… see oli siiski sulepea.
Avasin kingituspaki hästi ettevaatlikult. Sees sirendas hõbedane pulk. Olen küll parajalt asjatundja erinevate sulepeade alal. Waterman jne. Igaühega naljalt ei kirjuta. Ent siiski… Silitasin seda hõbeasja. Nuhutasin. Ja panin tagasi vutlarisse.
Seal on ta siiani. Igal aastavahetusel võtan ta välja ja püüan mõista saladust. Tegelikult sõltub palju sellest, kuidas sa riista sõrmede vahel hoiad.
Näiteks, kõige tavalisem on kartmatuse asend — abhaya mudrā — käed kas õla või südame juures. Huvitav on jñana mudrā — mõistmise mudra, kus üks käsi hoiab teist nimetissõrmest. Kõnekas on ka taruanã / karana mudrā — halva ja nõmeduse, samuti deemonite eemale tõrjumise, raevuhoogude vaigistamise asend. Seda kasutan harva.
Sulepea on siiani karbis. Ülemises sahtlis. See on nagu esmaabikapp. Et kui tõeliselt jamaks läheb, siis võtan. Aga jamadega on nii, et kui midagi teed, on jama majas, kui jätad tegemata, jälle jama. Nii et oota sa, mu kallis Parker. Alati võib minna hullemaks. Ja eks tavaliselt lähebki.

Ma olengi viga

Siin on tuum. Ma paneks nüüd silma kinni. Ma kaitsen oma varandust nagu Peterhofi aadlik, et iga mööduv turist ei saaks sinna pilku heita.
Kui olukord on halb, siis sa võidki end kehvasti tunda ja see on täiesti normaalne.
Hingehaavad paranevad ajaga samamoodi nagu füüsilised haavad. See, et ma ei suutnud halbu emotsioone kõrvale lükata, tekitas minus alati halva tunde. Aga nüüd ma tean, et hingehaavad vajavad aega ning ma ei tunne ennast enam süüdi, kui mul on halb. Annan endale aega, et paraneda. Ma paranen. Viga mustris on ju alati ilus.

Maks

Helistasin maksuametisse, sest tundus, et olin kirjutanud vale numbri valesse lahtrisse, soovisin paluda abi. Ja saingi nõu. Hiina meditsiinis vastutab maks kõõluste ja sidemete eest ning toidab neid energiaga. Kui maksa energia voolab takistusteta, on sidemed elastsed, painduvus hea, liigutused sujuvad. Proovisin teha spagaati. No ei tule enam nii hästi välja. Kui maks ei suuda sidemete eest hoolitseda, võivad tekkida tõmblused ja krambid. Ütlesingi maksuametnikule: võivad tekkida tõmblused. Oli kena inimene, sooja suhtumisega. Soovitas: jalad paralleelselt õlgade laiuses harki. Põlvedest väheke kõverdatud. Puusad ettepoole. Pilk horisondi kõrgusele. Hambad õrnalt koos. Keel vastu suulage. Käed naba kõrgusel. Sõrmed suunake ülespoole. Liigutage käsi vasakule ja paremale. Lõpetage, ja makske maks ära. Kõne lõpp.

Verekuu

Maailmas, kus materialistlik peavooluteadus on juba pikemat aega nautinud staatust, mis varem kuulus religioonile, ja kus religioossed institutsioonid marginaliseeruvad järjest enam, on üksnes loominguline maailm ja seni paljude silmis endiselt ketserlikuks peetav holistlik eesliiniteadus need valdkonnad, kus saab ehk poolihääli rääkida sellest, mis jääb nähtavast ja kombatavast maailmast väljapoole. Võta jaapani villpöörise lehti, ussuuri püvilille risoomi, suureõielise laikelluka juurt ja hoia pimedas. Varbad sissepoole suunatud. Pinguta tugevalt sõrmi. Püsi selles asendis. Saabub sajandi värvikaim nähtus — verekuu. Vaata hoolega. Kuu on esiotsa vana vere värvi. Tumeneb tasahilju, muutub pronksikarva. Kui Maa oleks atmosfäärita paljas kivikera, siis tähendaks see Kuu täielikku kustumist ja meil oleks öösiti kurb olla. Verevast Kuust parima pildi saamiseks tasub end hoida linnavalgusest võimalikult kaugele. Ent kui kaugele? Valgus võtab võimust kõikjal.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon