In memoriam Valeri Alikov 1. I 1960—11. IX 2016

 

 

Pärast rasket haigust lahkus suur Eesti ja Soome sõber Valeri Alikov, estofiil, kriitik, luuletaja, tõlkija, visionäär ja õpetaja. Ta sündis Marimaal Mäemari rajoonis Äväsiri (Novoja Sloboda) külas, mis asub Sura jõe kaldal. Õppis Nižni Novgorodi tehnikumis ja töötas Hatsinas (Gattšina) tehnikuna. 1980. aastate alguses tuli Eestisse ja asus õppima Tartu ülikooli, mille lõpetas vene filoloogina 1993. aastal.

Valeri Alikov oli kindlasti üks suurimaid mäemari rahvuslasi selle rahva ajaloos. Mure oma rahva ja mäemari keele pärast, mida räägib umbes 20 000 inimest, saatis teda kogu elu. Eriti tähtsaks pidas Alikov mäemari keele kaasajastamist ja populariseerimist. Samuti leidis ta, et marid vajavad rohkem informatsiooni Euroopas toimuvast, tänapäeva kunsti- ja kirjandusvooludest. Suureks eeskujuks olid eestlaste-soomlaste saavutused keele ja kultuuri vallas. Valeri Alikovi sooviks oli, et mari rahvast saaks tema sõnul modernne rahvus, kes on võrdväärne teiste Euroopa rahvastega.

Sel eesmärgil asutas ta Tallinnas aastail 1990—1991 ilmunud ajakirja „Äväsir uvervlä” („Äväsiri küla uudised”), kus avaldati eesti ja soome kirjanduse tõlkeid, aga näiteks ka ülevaade tänapäeva Pariisi moest ja elust, samuti ladina tähestikus kirja pandud mäemarikeelseid artikleid. Valeri Alikov leidis nimelt, et kirillitsa pole mäemari keelele sobiv. 1995—2007 andis Alikov välja viis numbrit kirjanduslikku kultuuriajakirja „Tsikmä”, mille ta nimetas oma rajooni pealinna Tsikmä (Kozmodemjanski) järgi. Mahukates, vahel üle 200-leheküljelistes ajakirjades olid ülekaalus eesti ja soome kirjanduse tõlked, olgu siin eesti autoritest nimetatud Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Karl-Martin Sinijärv, Kauksi Ülle, Viivi Luik. Viimastes numbrites pidas Alikov vajalikuks ka maailmakirjanduse vahendamist, nii ilmusid mäemari keeles tõlked Valentin Rasputini, Günter Grassi, William Somerset-Maughami raamatutest. Ilmus ka aktuaalseid ühiskonnakriitilisi või keeleküsimusi, eriti kakskeelsust käsitlevaid artikleid Mati Hindi, Jaan Kaplinski ja Reet Kasiku sulest.

Valeri Alikovi suurim töö oligi eesti ja soome kirjanduse tõlkimine. Mitte ükski mäe- ega niidumari pole teinud sellist tohutut tõlketööd, nagu tegi Valeri Alikov. Eesti keelest tõlkis ta mäemari keelde Endel Nirgi „Eesti kirjanduse” (1999), A. H. Tammsaare „Miniatüürid, novellid ja näidendid” (2005), sh „Kuningas ja ööbik”, „Ööbik ja lilled”, näidend „Judith”, Viivi Luige romaani „Seitsmes rahukevad” (2008). Veelgi rohkem on ta tõlkinud soome keelest: Väino Linna „Tundmatu sõdur” (2008), Aleksis Kivi „Seitse venda” (2005), Mika Waltari „Sinuhe” (2003—2004), Minna Canthi „Anna Liisa” (2006) ja Katja Kettu „Ööliblikas” (2016); ja soome keele kaudu: Astrid Lindgreni „Pipi Pikksukk” (2006) ja „Vahtramäe Emil” (2003), Tove Janssoni „Väikesed trollid ja veeuputus”, „Sabatäht” ja „Võlukübar” (2006).

Lisaks intensiivsele tõlketööle kirjutas ta Valeri Mikori nime all nii luulet kui ka proosat. 1999. aastal ilmus etnofuturismi sugemetega luulekogu „Terviseid tiigrite maale” ja 2004 jutukogu „Maja Sura jõe kaldal”. Eriti armastas Alikov luulet ja teda võis tihti kohata luulefestivalidel oma luulet esitamas. Ta on koostanud ka mäemari luuleantoloogia, mis ilmus 2005. aastal.

Alikovi luules avaldub mure oma rahva keele ja kultuuri kadumise pärast, on palju valusat irooniat nii oma emakeele suhtes hoolimatute rahvuskaaslaste kui ka venelastest vallutajate aadressil. Osa tema luulest kuulub Venemaal n-ö keelatud kirjanduse hulka. Paljudes luuletustes esineb Volga jõe motiiv: jõele Tšeboksarõ hüdroelektrijaama rajades uputati mitu tuhat ruutkilomeetrit mäemaride maad koos kümnete mäemari küladega.

Mäemarimaale on saabunud kevad,

mis toob sillerdavaid värve loodusesse,

kuid miks Volga ranna puud

seisavad nii kurvad ja kühmus,

lasevad oksad vette?

Ehk usuvad nad

vee alla jäänud sõprade palvetesse

ja on valmis neid päästma?

Valeri Alikov oli ühiskondlikult ülimalt aktiivne, ta osales mari rahva kongresside ja Mari Ušemi töös, oli Eesti Mari Seltsi asutajaid ja esimene esimees. Ta võttis väga agaralt sõna ajakirjanduses, eelkõige mäemari ajalehes „Žerä” („Koit”), põhiliseks mureks mari rahva, eelkõige mäemaride olukord. Kohalike võimude suhtes kriitilisi ja teravaid artikleid Marimaal ei avaldatud, osa avaldatust ei leidnud aga mõistmist. Viimastel aastatel kirjutas ja kommenteeris ta põhiliselt maride infoportaalis www.mariuver.info.

Marimaal ei osatud hinnata Valeri Alikovi panust ja tööd mäemari rahva hüvanguks. Alates 1991. aastast elas Alikov Soomes, kus ta tegi oma elutöö. Ta ei teinud seda ainult oma rahva heaks, vaid lähendas ka eestlasi ja soomlasi kultuuriruumi kaudu, mis kandis mõlemad rahvad Volga kallastele. Eestis hinnati Valeri Alikovi panust 2008. aastal soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni ja hõimurahvaste programmi kirjanduspreemiaga Aleksis Kivi romaani „Seitse venda” tõlkimise eest mäemari keelde.

Jaak Prozes

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon