Kaplinski küsimused ja vastused

Märt Väljataga

 

Järelsõnas „Daodejingi” tõlkele kirjutab Jaan Kaplinski: „Meile tuttavas filosoo­fias, nagu teaduseski, räägitakse palju enam teadmisest-teadmistest kui mõistmisest, taipamisest, arusaamisest.”[1] See on üks mitmest kirjakohast, kus Kaplinski väärtustab mõistmist-arusaamist kõrgemini teadmisest. Kogu Kaplinski loomingut kannab intensiivne mõistmispüüd ja arusaamisjanu. Üks selle ekstaatilisi ­väljendusi juhatab sisse kurikuulsa sajatuse õhtumaade kultuurile: SAIN ARU SAIN ARU.[2] Ja üks hilisem luuletus algab sõnadega:

Teadmine on mulle alati
tähendanud vähem kui teadasaamine
arusaamine.

Luuletus lõpeb nii:

see, mis ma teistele räägin, virgub, süttib taas.
Teadasaamine on peaaegu teadaandmine,
arusaamine aruandmine, küsimus vastus. (248)

Siit tuleb ilmsiks Kaplinski kogu loomingut läbiv mõte: arusaamine seisneb vastuse leidmises küsimusele.

Avatsitaadi mõte, et filosoofia on pööranud teadmisele suuremat tähelepanu kui mõistmisele, pole võib-olla päris õige. Sest leidub ju ka filosoofiaharu, nimelt hermeneutika, mille huvikeskmes on just nimelt mõistmine-arusaamine. Herme­neutika üks põhiteese, mida küll alati otsesõnu ei rõhutata, ongi just nimelt see, et millegi mõistmine seisneb selle mõistmises vastusena küsimusele. Või ümberpöördult: miski – olgu see lause, tegu või toode – jääb arusaamatuks, kui ei saada aru küsimusest, millele vastuseks see on loodud.

Selline lähenemisviis rõhutab mõistmise dialoogilisust ja dialektilisust. Kui teadmist saab võtta lihtsalt lausete või väidete kogumina, siis mõistmine huvitub küsimisest ja vastamisest. Mõte, et arusaamine järgib küsimuse-­vastuse skeemi, leidub õigupoolest juba Platonil, kes kirjutas ju dialooge. Aga uuemal ajal on selle kõige selgemalt sõnastanud Robin George Collingwood oma filosoofilises autobiograafias: „Selleks et mõista, mida inimene silmas peab, ei piisa, kui ­lihtsalt uurida tema väiteid, isegi kui ta on kõnelenud ja kirjutanud keelt täiuslikult vallates ja taotledes tõtt. Selleks, et tema silmaspeetud tähendust teada, tuleb ka teada, mis oli see küsimus (küsimus tema meeles ja küsimus, mida ta eeldas olevat ka teie meeles), millele öeldu või kirjutatu pidanuks vastama.”[3]

Niisiis, kui tahta mõista Kaplinskit, tema luulet, tema mõttemaailma, peaksime küsima, millistele küsimustele püüab vastata tema, millisele küsimusele vastuseks on kirjutatud üks või teine tema tekst. Tõsi, selline juhis puudutab tegelikult ükskõik millise vaimu tõlgendamist, kuid Kaplinski puhul on küsimise ja vastamise dialektika sageli ka tema enda luule keskne teema. Olgu selle näitlikustamiseks nopitud mõned tuntumad värsiread:

maa miljard kõrt on miljard küsimust (19);
Peegeldus sügaviku kohal: küsimus, millele ei vastata. (39);
mida saab vastata neile / kes sinult vastust ei küsi (49);
ma ei otsi vastuseid ma ei oska küsida (107);
mind tegelikult ei ole / aga vastus on / vastus / sest / küsimust / ei ole (135–136);
mida puutud kuhu vaatad / muutub suureks küsimuseks / aga vastust pole kuskil (240);
punane värv oli küsimus roheline värv on vastus (57); jne.

Küsimuse-vastuse dialektika ei ole Kaplinskil ainult arusaamise vahend inimsuhetes ja -kultuuris, vaid laieneb kogu eksistentsi ja maailma mõistmisele – arusaamisele, milliseid küsimusi maailm meie ette paneb ja vastusena millistele küsimustele on maailm selline, nagu ta on. Sellisel vaateviisil on ka paralleele evolutsiooniteoorias, mis käsitleb kõiki bioloogilisi nähtusi kohastu­muslike reaktsioonidena ellujäämisprobleemidele; või näiteks Arnold ­Toynbee ajalooteoorias, mis mõtestab tsivilisatsioonide arengukäiku vastustena väljakutsetele.

Küsimuse-vastuse skeemi laiendamist kogu maailmakõiksusele väljendavad otsesõnu read:

Maailm ei koosne ainest ega vaimust,
väljadest, osakestest ega dünaamilisest geomeetriast,
maailm koosneb küsimustest ja vastustest (275)

Teisal nimetab Kaplinski küsimist/küsimust ka inimese olemuseks: „Inimene sünnib kui küsimus, metafüüsiline, eksistentsiaalne küsimus. Küsimus, mis tähendab vastuse otsimist, lahenduse otsimist sellele, millega aina kokku põrkame – muredele, probleemidele, vastuoludele. Sellele, kuidas elu saab viia ainult surmale; kuidas inimene peab olema just nimelt see, kes ta on, kandma ainult üht saatust.”[4]

Juba Aristoteles eristas oleva-kategooriad selle järgi, millisele küsimusele need vastavad. Kõige fundamentaalsemad neist on miks-küsimused, mis otsivad põhjust millelegi või lausa kõigele. Kaplinski jutus „Hektor” ütleb selle­nimeline koer: „.. ma tean, et miks-küsimused on laste küsimused, inimesekutsikate küsimused, millele ei ole õigeid vastuseid inimestel ega minul.”[5]

Ja omaenda isikus on Kaplinski kommenteerinud: „Miks on lapse küsimus, miks-küsimused on lapse küsimused, kes ei tunne end enam turvaliselt ja koduselt. Miks-küsimustes on hämming, kahtlus, ent ka protest maailma vastu, kus võibolla kõik ei olegi enam millegi või kellegi jaoks, maailmas, mis ei olegi võibolla tehtud meile koduks.”[6] Ja teisal: „Lapsele on küsimused elust ja surmast, elu mõttest, minast, ajast ja igavikust tõelised ja heidutavad. Vahel ma mõtlen, et nende heidutavate vastuseta küsimuste kuhjumine ongi üks põhjusi, miks lapsest saab täiskasvanu.”[7]

Sama rasked on millegi olemuse järele pärivad mis-küsimused. Kaplinski on mitmel pool kirjeldanud üht teda nelja-aastaselt tabanud ilmutuslikku äratundmishetke: „Minu probleemiks oli „mina”, kuid sellega seoses ka võimetus mõista, mis see „mina” on, kas teda üldse on ja kuidas temast saab rääkida, kui saab.”[8]

Pikemas ulmejutus „Silm” on teemaks vastuse otsimine looja õigluse ja kurja probleemile, teodiikele. Peategelase I. kohta öeldakse päris alguses, et „ta peab vastuseta küsimuste piiramisrõngast välja, edasi pääsema, muidu ta ei leia rahu”.[9] Lõpuks satub I. oma hiinlasest teejuhi saatel külastama üht demiurgi teise järel, et esitada neile üks ja sama küsimus: „Kas maailma luues on peetud silmas ainult esteetilist või ka eetilist headust?” Hiinlane pöördub ühe maa­ilmalooja poole sõnadega: „.. sinu loodud olendite hulgas [on] üks kärbes, ladina keeles Lucilia bufonivora. Nagu ta nimigi ütleb, sööb ta kärnkonni. Emakärbes muneb oma munad konna pähe ja koorund vastsed tungivad ninasõõrmete kaudu konna kehasse ja söövad ta vähehaaval ära, nii et lõpuks ei jää järele suurt muud kui kondid ja jalad. [—] Minu küsimus on: mis mõttes on sellised kärbsed head?”[10]

Kõrvalepõikena öeldagu, et Kaplinski küsimiste ja vastamiste dialoog jääb enamasti tema enda sisse või tema ja kõiksuse vaheliseks. Teiste inimestega vaielda talle ei meeldinud, nagu on tunnistanud Madis Kõiv: „Ning veel ühte Kaplinski ütlust noist aegadest tahan meelde tuletada: „Ma tahan väga filosoofiast rääkida” .. Ja minu vastuse peale – „võiks ju kunagi, ja vaielda ka” – .. kostis tema: „Mina ei armasta vaielda. Ma tahan ütelda, mis mul ütelda on. Vaidlus ei huvita mind.” [—] Sest Kaplinski-filosoof ei käi kohvikus vaidlemas, ta ütleb, mis tal ütelda on, ta kuulutab, õpetab, osutab, toob (mõnikord ­prohvetliku) teate. Kuid ta ei argumenteeri, ta ei küsi, kas nii või teisiti, ta ei kutsu välja partnerit, ta ei vaja teda, ei oota vastuväitjat ..”[11]

Kõik Kaplinski küsimused tõusevad mina kokkupõrkest tõelusega ega vaibu lõplikes vastustes, vaid jäävad valmistama peaaegu füüsilist valu:

üheainsa valuleva / küsimusena / küsimisena / seisan ma (200)

Ja veel ühes luuletuses märgib Kaplinski:

Mõned mu luuletused on küsimused ilma vastuseta.
Mõned on vastused ilma küsimusteta. (327)

Niisiis, elus ja maailmas ei esine küsimuste ja vastuste vahel kunagi täielikku kooskõla ja klappi, nii et iga küsimus leiaks vastuse ja iga vastuse ehk asja, sündmuse ja teo taustaks olev küsimus oleks meile arusaadav. Ühelt poolt leidub eluolukordi, millele vastavat lahendust polegi. Need on eksistentsiaalsed-filosoofilis-moraalsed probleemid, umbsõlmed ja paradoksid. Teiselt poolt on kõikjal meie ümber mõistatuslikke nähtusi ja esemeid, mille põhjuse ja tekkelooni me ei küüni.

Need imepärased asjad paistavad küll olevat sündinud vastustena millelegi, aga millele? Kaplinski kõige paksema esseeraamatu pealkiri on „Kõik on ime” ja ta armastas ikka ja jälle tsiteerida Marie Underi ridu luuletusest „Hingedepäeval”, kust see lause pärineb:

Kuulda kuu igavest sammu
pilve nõtkuval sillal.
Kõik on ju ime.

Hilises venekeelses luuletuses tunnistab aga Kaplinski, et on väsinud

                   katsetest
suruda see imemaailm küsimustesse ja vastustesse.

Ja lõpuks, ühes venekeelses proosaluuletuses seab ta küsimuse alla küsimise mõttekuse enese – vähemalt sellisena, nagu see nüüdiskunstis esineb:

Tean, et kui olla ausad, on meil alati rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga mõnikord tahaks küsida, milleks on tarvis küsimusi. Võib-olla neid polegi tegelikult tarvis. Ja mul on kahju, et paljud tänapäeva kunstnikud tegelevad küsimustega – nimelt küsimustega, millele pole ega saagi olla vastust – rohkem kui iluga. (367)

 

[1]Laozi, Daodejing. Tõlkinud J. Kaplinski. Tallinn, 2001, lk 102.

[2]J. Kaplinski, Valitud luuletused. Koostanud M. Väljataga. Tallinn, 2021, lk 94. Edaspidi lehekülje­number luuletsitaadi järel.

[3]R. G. Collingwood, An Autobiography. With a new introduction by Stephen Toulmin. Oxford, 1987, 2002, lk 31.

[4]J. Kaplinski, Kust tuli öö? Tallinn, 1990, lk 103.

[5]J. Kaplinski, Hektor. „Looming” 1998, nr 1, lk 19.

[6]J. Kaplinski, Heidegger, emakeel ja keeleema. Rmt: Eesti, estoranto ja teised keeled. Tallinn, 2020, lk 115–116.

[7]J. Kaplinski, Kust tuli öö?, lk 103.

[8]J. Kaplinski, Lapsepõlv. „Looming” 2001, nr 1, lk 12.

[9]J. Kaplinski, Silm. „Looming” 1999, nr 1, lk 10.

[10]J. Kaplinski, Silm. „Looming” 1999, nr 3, lk 327–328.

[11]M. Kõiv, Nõnda lausus Kaplinski. „Looming” 2001, nr 1, lk 77 ja 83.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood